fbpx

Darksiders III on nüüdseks juba ammu väljas olnud, seega on viimane aeg käia üle mängud ja lugu, mis enne seda aset leidsid.

Darksiders on hack and slash žanrisse kuuluv sari, mis keskendub ühele piiblist laenatud grupile – apokalüptilised ratsanikud. Kuid nagu laenatud elementidega ikka, ei ole algmaterjalile sajaprotsendiliselt truuks jäädud. Kõnealuses sarjas on ratsanikeks War, Death, Fury ja Strife, kes töötavad Charred Councili jaoks – olevuste, kelle roll on hoida tasakaalu põrgu ja taeva vahel. Ilma nõukogu sekkumisteta oleks inimkond hukule määratud, kuna Maa on inglite ja deemonite jaoks meelepärane võitluspaik. Nende kivist nägude ülesanne on maailma lõppu nii kaua ära hoida, et inimesed oleksid valmis selles kaasa lööma, sest maailma looja arvates on tol rassil viimases sõjas oluline roll täita.

Antud eesmärgil loodi seitse artefakti, mille hävitamisel algabki apokalüpsis, tänu millele tulevad Ratsanikud inimeste maailma, et pidada maha Viimne sõda. Peale kuue sümboli hävingut ilmub War maa peale, näeb põrgu ja taeva vägede vahelist kismat ning arvab, et on aeg võidelda ja täita oma kohustus. War kaotab lahingu ühe üüratult tugeva deemoni vastu ning ilmub uuesti oma ülemuste ees. Viimased süüdistavad teda põrguga koostööd tegemises ja inimkonna hävingus. Oma lunastamiseks lubab ratsanik leida need, kes selle olukorra eest vastutavad ning nad hävitada. Council ei usalda teda täielikult ning aheldavad talle külge Watcheri, kes hoiab silma peal, et War ikka oma ülemustele lojaalseks jääks.

War naaseb 100 aastat hiljem hävinenud Maale, mille deemonid on üle võtnud. Ratsaniku isiklik eesmärk pole aga ainult truu kohuse jälgimine, vaid hoopis verine kättemaks – soov hävitada Straga, ehk deemon, kes Wari korra juba ära tappis ja kelle tõttu ta käesoleva probleemi ees seisab. Loomulikult, nagu paljudes märulites, pole ka punase hobuse ratsanik täisvõimas kohe mängu alguses, kuna Council võttis talt suurema osa jõust ära. Sellele vaatamata on War siiski võimekas sõdalane ning ta mõõk Chaoseater raiub tükkideks nii mõnegi vaenlase.

Mängitavuse poolest sarnaneb Darksiders kõige rohkem originaalsele God of War sarjale. Peale vaenlaste tümitamist saab War vastase ühe nupuga hukata, lõigates vaenlasel pea maha või puurides mõõga temast läbi. Nagu ka Kratose seiklustes, saab protagonist langenud vastastelt kolme tüüpi hingesid. Sinised on raha eest, kuna nendega saab deemonist kaupmehe Vulgrimi käest osta uusi liigutusi ja esemeid. Rohelised taastavad tervist ning kollased täidavad Wrath-meetrit, mille kulutamisel saab erinevaid võimeid kasutada. War oskab oma nahka kiviks muuta, endale põleva aura luua, kergitada maa seest odasid ja kutsuda välja suuri madusid, kes vaenlaseid kimbutavad.

War ja Straga

Nagu sellistes mängudes tavaks saanud, saab ka Darksidersis bosse tappes ning leveleid läbides uusi relvi, vahendeid ja võimeid, mis avavad tee järgmisesse keskkonda või aitavad lihtsalt mängitavust sujuvamaks teha. War omistab endale näiteks vikati, kivi purustava raudkinda, püstoli ja terasest bumerangi. On ka muid esemeid, nagu mask, mis laseb tal minna varjude dimensiooni, kuid enamus neist leiavad kasutust ainult mõistatustes.

Bossivõitlused on päris huvitavad, nõudes tihti samast piirkonnast saadud relva või võimet. See tekitab tunde, et ükski uus ese pole kasutu. War peab võimsad vaenlased maha nottima ja nende südamed pagendatud deemonile Samaelile toimetama, kes aitab tal leida tee Stragani.

Struktuurilt ei ole teos jaotatud missioonideks, vaid maailm on üks suur kaart alamosadega. Seetõttu leidub teoses metroidvanialikke elemente – mängija liigub läbi ala, jääb kuskil saladuse või järgmise asukoha ees kinni ja pääseb punktist läbi alles hiljem mõne uue relva või võime abil. Õnneks teeb eelnevalt mainitud semu Vulgrim suuremate vahemaade läbimise kergemaks. Nimelt saab sujuvalt „hüpata“ kõikide tema poenurgakeste vahel.

Mulle meeldib War. Enamasti küll tänu tõsiasjale, et talle annab elu mu lemmik häälnäitleja Liam O’Brien, tänu kellele ma kõnealuse seeria üleüldse leidsingi. Vahel on War aga lihtsalt liiga aeglane. Samuti võiks ju arvata, et kuna meie maailmalõpuratsanik on ikkagi, noh, ratsanik, näeb teda hobuse seljas päris suure osa mängust. Kahjuks nii see ei ole.

Wari punane ratsu Ruin on kadunud ning alles kuskil seikluse keskel jooksevad nende kahe teed taas kokku. Kas peale seda näeb teda ka sadulast eemal? Enamasti küll. Ratsutada saab ainult kindlal ajal, kui ülesse ekraaninurka ilmub hobuse ikoon ja seda ka enamasti avaramatel aladel… Ratsutamine olnuks hea viis, kuidas lahendada tempomure, kuigi ka Ruini seljas tundub vahepeal edenemine natuke liiga aeglane, eriti kuna mängija saab ratsut sööstma panna ainult kindel arv kordi, enne kui peab ootama, et seda uuesti teha.

Mõnele puudusele vaatamata pani Darksiders aluse ägeda mütoloogiaga sarjale, millest huvitus isegi mu sõber, kes tavaliselt sellist tüüpi mängudest kaarega eemale kõnnib. Järgmisel korral keskendume Wari venna Deathi eksirännakutele.