ARVUSTUS: Red Dead Redemption II

Ei sünni iga kirjatükk võrdväärse kergusega. Mõni valmib minutitega, teise puhul vahin ekraani ja lihtsalt ei leia õigeid sõnu, kirjeldamaks videomängu, mille kohta on tegelikult niivõrd palju öelda. Red Dead Redemption II arvustuse valmimise protsess oli ääretult pikk, nagu mäng isegi…

Red Dead Redemption II leiab aset enne eelmist osa. Sellest tulenevalt on järg veidral kombel hoopiski eellugu John Marstoni seiklustele, paljastades pisut, milline oli Dutch van der Lindi kamba elu enne kui tema, Bill Williamson ning Javier Escuella hulluks läksid. Seda vähemalt Johni enda sõnade kohaselt.

Mängija astub sel korral Arthur Morgani suurtesse kauboisaabastesse. Arthur on Dutchi parem käsi, olles (üheskoos Johniga) üks kamba vanimatest olijatest. Tõenäoliselt on tegemist ühe parima protagonistiga, kelle Rockstari stsenaristid eales paberile on pannud. Tõsi, esimesel pooltunnil võib tekkida igatsus Johni kähiseva hääle järele, ent mida aeg edasi, seda sümpaatsemaks saavad Arthuri aeglased sammud ja sarkastilised kommentaarid ning raskemaks muutub mängimine inimestel, kes soovivad kehastuda totaalseks jobuks. On ääretult keeruline esmalt enda kaaslaste sügavamaid saladusi ja soove kuulata ning nende probleeme lahendada… ja seejärel kohalikku linnakesse vanamutikesi ümber lükkama minna.

Arhturit usaldavad peaaegu kõik ülejäänud laagri liikmed, otsides ta käest pidevalt õpetusi, soovitusi ja füüsilist abi. Kõiki kambajõmme, nii mehi kui naisi, on võimalik lähemalt tundma õppida nendega pidevalt suheldes. Hommikul on võimalik neile tavaliste „majapidamistööde“ sooritamisel abikäsi ulatada, õhtul aga lõkke ümber maha istudes koos laulda, nende poolt heietatavaid lugusid kuulata ja mõne suuremale sündmusele järgneva peo käigus lausa tantsimagi kiskuda. Seda muidugi viisakamalt kui Toots Teelet.

Osad kaaslastest saavad (kahjuks) teistest tunduvalt rohkem tähelepanu, pakkudes Arthurile võimalusi nendega jahile või röövretkele minna. Mõned pakuvad lausa kõrvalmissioone, teised aga soovivad lihtsalt mõnda eset, mida maailmast leida võib. Jõugu laager on täis tõeliselt huvitavaid karaktereid, ent kahjuks pole nendega tutvumine kohustuslik, mille tõttu võib sattuda situatsioonide otsa, kui mäng võtab ühega nendest midagi ette ning mängija peab paar hetke mõtlema: „Oot, kes see nüüd oligi?“

Igatahes. Kuigi Arthur on tõeliselt tugev (kirjutamise poolest, olgugi et tema füüsiline vorm on samuti üpriski hea) karakter, on temast veelgi põnevam jälgida Dutchi aeglast, ent järjepidevat laskumist hullumeelsusesse. Kahjuks ei saa sama öelda Billi ja Javieri, kahe ülejäänud Red Dead Redemptioni kurjami kohta. Nimelt jääb nende motivatsioon Dutchi aina pöörasemate plaanidega kaasa minemise puhul ääretult pinnapealseks ning kui Bill võetakse vahel missioonidele kaasagi, siis Javeri naljalt ei kohta ning seda veidram on tema lõplik lojaalsus.

Nina kirtsutama panevaks mädaplekiks keset näiliselt perfektset mahlaõuna on mängu keskel eksisteeriv peatükk, mis kisub Arhturi ja ta bande tavapärasest keskkonnast eemale ning senimaani laitmatu vesternilugu muutub üürikeseks hetkeks lihtsalt üheks geneeriliseks „videomängu narratiiviks“.

Nondest lihvimata külgedest hoolimata on tegemist Rockstari stsenaristide diplomitööga, millest on pea võimatu mööda vaadata. Narratiiv on paeluv, olles tõenäoliselt kogu paketi kõige tugevam külg. Kel tahe kogeda, kuidas me stsenaariumi sügavustesse sukeldume, sel soovitame üle kuulata meie RDR2 reedusaade.

Kütkestavatest heietustest aga üksi ei piisa – öeldakse ju, et kett on vaid nii tugev, kui selle nõrgim lüli. Mängitavus on Rockstari teoste fännidele igati tuttav – mängijale pakutakse avastamiseks hiiglaslik avatud maailm, kus saab ohtralt tulistada, hobusega sõita, vahel harvemini põõsastes hiilida ning kõike seda kas kolmanda- või üksikisikuvaates. Reaalsuses on eelnev lause vaid hädine pinnapealne kraapimine, sest tegelikult on kõikvõimalikke kõrvaltegevusi küll ja veel.

Näiteks haaravad vahel Arthuri tähelepanu maailmas oma kohta otsivad võõrad. Mõned neist on parasjagu mao käest hammustada saanud, teised aga nõuavad relva ähvardusel igat viimast kui veeringut, mis me karmi peategelase hinge taga kinni on. Kuigi esialgu jätavad arvukad pisimissioonid ning neid jagavad tegelased maailmast elava ja – mis veelgi tähtsam – etteaimamatu mulje, siis aja edenedes hakkavad mustrid korduma ning peale kolmandat pimedat ennustajat hakkavad silme ees jooksma nende Exceli tabelite mustrid, mis (hellitava nimega) Võõrastele elu sisse on puhunud.

Põhiline mängitavus keerleb siiski teosammul loivamise, igavikuna tunduva ratsutamise ning pisut puisena tunduva tulistamise ümber. Püssipaugutamine on tuttav neile, kes viimaste Rockstari mängudega kokku on puutunud. Kuna vanamoodsad revolvrid ja vintpüssid ei ole niivõrd paindlikud, kui tänapäeva gängsterite pihku sattuvad tulirelvad, leidsin ennast RDR2 puhul tugevalt nõjatumas selle automaatsele sihtimissüsteemile, mis sihiku nuppu vajutades lähimale vaenlasele kargas ning seejärel ootas, et ma päästikut vajutaksin.

Toosama mehaanika on varem stuudio teisteski teostes üles astunud, ent miskipärast on just kõnealune vesterniseeria see, millega enim hätta olen jäänud. Menüüdes sobrades ja erinevaid slaidereid siia-sinna liigutades leiaksin kindlasti tunnetuse, mis aitaks mul rohkem iseseisvuda, ent võttes arvesse mängu venivat kulgu, oleks tegu lisaminutitega, mis ajaksid niigi ääreni täis oleva karika sisu üle selle kuldsete äärte.

Ehk on väide „see mäng on meelega aeglane“ juba varasemalt kõrvade vahelt läbi liuelnud, ent sellegi poolest tasuks end valmis panna tundideks, mis vahel mõjuvad terve ööpäevana. Red Dead Redemption II ei anna armu kiire eluviisiga mänguritele, kel mahti pult kätte haarata vaid pooltunniks. Juba intro nõuab parajalt keskendumist, eraldades terad sõkaldest. Ega’s Dutchi gäng nalja pärast teose intros läbi paksu lume mütta – tegemist on alateadliku vihjega, mis mängijat järgneva (keskmiselt) 50 tunni jooksul ees ootab. Kalkuleeritud pikaldus.

Venivale tempole ei aita kaasa menüüde ja mõningate mängumehaanikate arhailisus. Ainuüksi menüüdes navigeerimine osutub oodatust tülikamaks – näiteks leidub salvestusnupp miskipärast Loo kategooria alt, kaardi (aeglane) esile manamine töötab aga kas läbi kahe nupuvajutuse või menüünuppu pikemalt all hoides.  Väljaspool menüüsid valmistavad hämmastust erinevad mõõdikud, mis määravad nii Arthuri, tema hobuse kui ka ülejäänud laagri igapäevaelu. Seda vähemalt näiliselt. Nimelt peaks teoreetiliselt hoolitsema selle eest, et meie karvane kangelane saaks regulaarselt sooja sööki, sest vastasel juhul väsib ta kergemini ja kõhu vali korin paljastab asukoha ligidal asuvatele vaenlastele (too viimane oli tegelikult küll nali, ent sedalaadi detailsust  poleks Rockstarilt veider oodata).

Täpselt samamoodi tuleb hoolt kanda enda hobuse eest, kelle seljas veedetakse pea kolmandik mängust. Tagatipuks peaks teoreetiliselt aeg-ajalt oma laagrisse toitu hankima, ent ajalugu on näidanud, et reaalsuses on hobene see ainus, kelle mõõdikud ka tuhkagi väärt on ning kõik muu on lihtlabane augutäide. Mängu enam-vähem okei raskusastme tõttu pole peale lahingolukordades purgisupisöömise vaja rohkemat pead vaevata ning kuna laagri edasist käekäiku mõjutab niikuinii narratiiv, ei koole kamraadidki ära, kui mängija otsustab nende tarbeks hirved nülgimata jätta.

Hobusega ratsutamine on korraga nii õnnistus… kui ka needus. Jätkuvalt imestan, kuidas Rockstar suudab esile manada reaalse emotsionaalse sideme minu ja pikslitest koosneva kronu vahel, ent iga kord, kui oma hoolimatusest suurel tempol otse vastu puud kappasin, tundsin esmalt muret oma setuka üle ning alles seejärel asusin menüüdes sobrama, et enda elunatukest mõne küpsise ja konservi abil üles turgutada. Kuigi korraga on võimalik omada rohkem kui ühte hobust, jätkus mul silmi vaid ühele.

Ja olgem ausad – kuna Red Dead Redemption 2 kaart on hiiglaslik, kestab igasse sihtpunkti jõudmine ebanormaalselt kaua, seda isegi galoppides. Halvemal juhul viskab ühe hobujõu suuruse kondimootoriga sõiduvahend vedru välja, kui oma kannad talle liiga tihedalt külgedesse suruda. Õnneks müüvad poodnikud igale soovijale hobuseturguteid, mis äratavad ellu ka suurema avarii läbinud suksu. Vähemalt on võimalik reisu ajal imeilusat loodust nautida.

Red Dead Redemption II graafika on lausa imeline ning seda isegi selle mängu jaoks vaieldamatult halvima konsooli, Xbox One S-i peal. Hilisem võrdlus Xbox One X-iga oli kui öö ja päev, ent enne, kui ma nägin, millest olin ilma jäänud, ahmisin igat pikslit ja polügooni sisse, sest visuaalselt kostitatakse mängijaid enneolematu detailiderohkusega.

Toosama hool on üle kandunud ka helilisele küljele. Püsside paukumine, pingelisemaid lahinguid saatvad suurejoonelised instrumentaalpalad, hobusekapjade rütmiline madin kruusastel teedel… Kõlaritest voolab pea igal hetkel välja nähtamatud kulda. Tagasi on ka aeglased ratsutamiskaadrid, mida saadavad perfektselt valitud laulud. Häälnäitlejad on oma ülesannete kõrgusel ja siis veel pisut. Ainuüksi Arthur Morganile elu sisse puhunud Roger Clark väärib igat viimset kui kiidusõna, mis juba praeguseks tema poole teele on saadetud ning päriselt? Sellestki jääb väheks.

Red Dead Redemption II ei pruugi olla ideaalne videomäng, ent see sisaldab niivõrd palju erinevaid meeldejäävaid momente ning tänu sellele on tegemist kohustusliku mängimisega igale inimesele, kel meeldib virtuaalsete meelelahutajatega aega veeta, keda kütkestab huvitav lugu ning kelle arust on vesterni žanr kriminaalselt alahinnatud.

Ma olin lõpumeetritel väsinud, ent samas tänulik. Olgugi, et lõpppunkt oli mulle teada ja ma olin jõudnud ringiga algusesse, kogesin midagi, mis jääb minuga pikaks ajaks kaasa. Ja ei, see pole teps mitte nimmevalu.