VASTASSEIS: Broken Age VS. Broken Sword 5: The Serpent’s Curse

Vastaseisude neljandas kohtumises vahetame taaskord žanrit. Liigume hiireklikiseikluste väljakule ning paneme omavahel kohtuma mõne aasta vanused ja tugevate seljatagustega mängud: Broken Age ja Broken Sword 5: The Serpent’s Curse.

MIS ON MÄNGUDEL ÜHIST?

Fakt, et mõlema nimes figureerib sõna „Broken“, torkab kohe silma. Lisaks kirjeldab see teatud mõttes ka mängude ilmumise olukorda – mõlemad teosed ilmusid kahe tükina, esimene osa ühel aastal, teine pool järgneval. Mõlemas on kaks juhitavat sangarit, kumbki erinevast sugupoolest. Mõlema kahemõõtmeline pilt näib kui käsitsi joonistatud, kuigi käekiri on erinev. Mõlemad küsisid 2012. aastal Kickstarteris 400 000 dollarit, kuid kogusid palju rohkem. Projektide edukas rahastamine polnud ime, sest toetuspalvete taga seisid hiireklikiseikluste legendid: 1990ndate järele nostalgitsevatele mänguritele teada-tuntud Charles Cecil ja Tim Schafer. Mõlemad tänased mängud on jõudnud ka paljudele platvormidele: Windows, OS X, Linux, iOS, Android, PlayStation 4, PlayStation Vita ja Xbox One.

TAUST

Broken Sword sari on mängumaailmale sama oluline kui „Indiana Jones“ filmimaastikul. See, et sarja esiklaps, 1996. aasta Broken Sword: The Shadow of the Templars üks läbi aegade parimaid seiklusmänge on, pole ainult minu arvamus. Selle järgnevad osad on olnud küll meelt lahutavad, kuid siiski järjest taset langetanud. Viies osa, Broken Sword 5: The Serpent’s Curse, üritab kahedimensioonilise esitlusviisi juurde naastes sarja mainet taas tõsta.

Seeria autorid on jäänud samaks: Charles Cecil ja tema stuudio Revolution Software. Oma 30. sünnipäevale (mis videomängude maailmas on igivana) lähenev stuudio saab oma pikaealisust ehk seletada oskusega teha õigel ajal õigeid samme. Näiteks pole kuhugi kadunud kahtlus, et Da Vinci koodi kirjutanud Dan Brown „laenas“ üht-teist esimeselt Broken Swordilt. Kohtusseminekust loobuti, sest selleks ajaks hiigelvaranduse teeninud ja oma  advokaatidega ähvardama hakanud Brown olnuks liiga tugev vastane. Nii on pisike Revolution vaikselt ning alalhoidlikult kogu aeg oma asjadega nokitsenud ja aeg-ajalt mõne mängu valmistanud.

Broken Age ei ole millelgi varemloodul põhinev, kuid kuna tegemist oli Tim Schaferi sünnitisega, leidus toetajaid metsikult. LucasArtsi seiklusmängude kuldajastu üks alustaladest aitas 90ndatel luua sellised naerutavad legendid nagu Day of the Tentacle, The Secret of Monkey Island, Monkey Island 2: LeChuck’s Revenge, Full Throttle ja Grim Fandango. Kui lisada sellest sajandist veel Psychonauts, Brütal Legend ja Stacking, need juba Double Fine Productionsi alt, on loomulik, et vanameistri selja taga seisis huviliste armee.

HINGELE

Broken Swordi sarja alalised kangelased ameeriklane George ja prantslanna Nicole satuvad järjekordselt Pariisis kuritöö (sedapuhku röövmõrva) tunnistajaks ning taas koorub selle alt müstifikatsioone – algul kummalise maali, siis juba ammuse vandenõudega seotult. Seeriale kohaselt on pidevatele reisidele viivas seikluses taas tuult keerutamas religioossed sektid, iidsed artefaktid ja võimujanu. Kui just mitte olla selliste Indiana Jonesi ja Robert Langdoni igapäevatöö temaatikate austaja, on narratiiv sama ununemisaldis nagu varasemates osades.

Broken Age on fantaasiamaailmas aset leidev müsteerium, kus südi tütarlaps pole vaimustunud mõttest, et ta küla heaolu arvestades suurele koletisele tahetakse ohverdada ja otsustab vastu hakata. Loomulikult leidubki temas parajal määral destruktiivsust, et „kollidest“ jagu saada ning nende päritolu ja eesmärk välja selgitada. Teine pool mängust kulub ülikaitstud noormeest suunates, kes on oma vatikeskkonnast ja ninnu-nännutusest tüdinud. Ka tema teed ristuvad seiklusteotsinguil Vella-plikaga, mille järel hakkab selguma temagi varjatud roll kogu skeemis.

Broken Age stoori on hästi jälgitav, parajate vahedega saladusi avav ja mitmekihiline nagu vanaaegne muinasjutt. Noorem mängija näeb pinnapealsemat lugu, kuid vanemad näevad tugevaid vihjeid mitmetele sotsiaalsetele valupunktidele, nagu näiteks lastekasvatusmeetodid ja eugeenika. Tegelased on omanäolised, nende jutt ning teod on alati põhjendatud ning dialoogid väga head. Ma ei mäletagi viimast mängu, kus mu peas tekkinud „miksid“ ja „kuidasid“ kõik nii hästi seletatud on saanud. Samuti on äge ära tunda viiteid vanadele seiklustele, nagu näiteks Loom ja The Dig.

MÄNGITAVUS

Hiireklikiseiklustes on motoorsetel liigutustel mõttetööst väiksem tähtsus, mis aga ei tähenda, et mugavus rolli ei mängi. Broken Sword on selles osakonnas üllatavalt tuim: hiirekursor loivab, inventari ette toomiseks on vaja teha liigne hiireklikk, tegelasi ei saa alati soovi kohaselt kiiremini liikuma sundida…. Loo üks sümbolitest – oma saba sööv madu ehk ouroboros – on analoog ka Broken Swordi probleemsele jokutamisele. Tempot tapab mängu enda liigne rõhumine kvaliteedidetailidele. Igasugu tegelaste jm animatsioonid on tugeva lihvi saanud ja mängija on sunnitud kõiki neid liigutusi nägema. Näiteks peab pidevalt mitu sekundit ootama, kuni kõnetatav oma käesoleva tegevuse ilusti animeeritult lõpetab ja sangari poole pöördub. Ja lõppeks pole ka mõistatused kuigi leidlikud, korrates end pidevalt. Broken Sword komistab oma enda kleidisaba peale igal sammul ega saa kuidagi tantsutuuri üles. Vastupidi – kõik see teeb mängu nii kuradi venivaks ja igavaks.

Broken Age edenemise sujuvust ei pärsi. Kasutajaliides on lihtne ja (enamasti) kiire liikumine tubade vahel mugav. Ka mõistatused on viimase veerandini loogilised ja lõbusad. Act 2 lõpupooles on aga mõned nõmedad ning käputäis ka ülitotraid ja raskeid juhtmemõistatusi, mis tegelikult rikuvad kogu mängu. Ime, kuidas sellisel ajastul säärased pusled ilmavalgust nägid. Kuigi internetist leiab abistavaid juhendeid, on ikkagi vaja ajusid ragistada, sest mõistatused on juhuslikult genereeritud.

https://www.youtube.com/watch?v=8C9f0aV4h3c

SILMALE

Broken Sword on kirkavärviline ja tegevuskohad kenad, eriti mängu teises pooles. Multikalik visuaalne stiil ongi minu silmis mängu tugevaim külg. Võiks ju kiita ka sujuvaid animatsioone, kuid nagu öeldud, osutab see liigne detailsus irooniliselt mängule karuteene.

Broken Age on pastelsetes toonides ja mõneti lapseliku joonistusstiiliga, kuid see sobib hästi. Graafika on loo kõrval üks tugevamaid külgi.

KÕRVALE

Broken Swordi kõnetööd on oodatult tugevad. Taustamuusika on hea, aga sageli uinutav. Aeglase edenemise ja ja põnevuse puuduse puhul ei ole see õhtuti mängimise juures just plussiks. Tegelesin Broken Swordiga tavapärasest kauem nädalaid, sest ma ei pidanud vastu ühtegi korralikku sessiooni – hakkasin varsti nokkima ja ronisin põhku.

Broken Age’i tegelastel on suurepärased hääled ja saatjaks mõnus muusika. Lõpupoole hakkab pingeline taust viimaks küll ärritama, sest kohutavate puslede pärast kulub seal närve ja rohkelt aega. Siiski ei saa seda sisemise vimma tõusu heliloojate süüks panna.

KESKKONNAD

Broken Sword võib ju kena olla, kuid esimeses pooles külastatakse rohkem kui käputäit stseenidest Pariisis ja Londonis üha uuesti ja uuesti. See muutub tüütavaks. Teise poole erinevad Hispaania nurgatagused ja natuke Aasiat on palju kaunimad, vaheldusrikkamad ja lihtsalt paremal tasemel.

Broken Age kannatab sama mure all – samu kohti väisatakse korduvalt. Pilveküla, rannaküla, metsatukk, kosmoselaevad, üht-teist veel. Enamike stseenide vahel saab siiski kiiresti liikuda ja nii kiiret tüdimust kui Broken Swordi puhul ei teki.

JÄRELKAJA

Broken Sword on kõvasti kiita saanud ja kuigi müügitulemustega ei eputata, mõlgutatakse Revolution Softwaresis juba kuuenda osa mõtteid. Enne tuleb neil aga Broken Swordi Kickstarteriga lubatud Beneath a Steel Sky järg lõpetada, millele pole veel väljalaskeaegagi öeldud. Minugi poolest võib Broken Sword taas tulla, aga mitte nii neetud tempotuna. Mäng nagu nõmetseks nostalgitsevate fännidega, kes nüüd keskikka jõudnuna heietavad lastele, kuidas vanasti ikka oli elutempo rahulikum: „No säh teile siis tiguaeglast kulgemist!“

Broken Age on siiani jäänud Double Fine Productionsi viimaseks originaalseks hiireklikiseikluseks ja üllatus-üllatus, miks. Stuudio on teinud teistes žanrites uusi väikesekaliibrilisi mänge, kuid hiireklikikate osas on keskendutud vanade LucasArtsi klassikute uuendamisele – uued kuued on saanud Grim Fandango, Day of the Tentacle ja Full Throttle. Tõenäoliselt on stuudio karmavõlg muidu suurepärase Broken Age’i lõpu totaalse rikkumise eest nii suur, et seiklusmängurite hordi ähvarduse täitumine nende uusi mänge vältida ajaks nad samamoodi ootamatult põhja nagu Telltale’i. Vanade kuulsate seikluste värskenduste vorpimine on õlekõrs, mis neid ehk veel püsti hoiab.