The Cat Lady

Enesetapp

Tõenäoliselt on iga inimene vähemalt korra elus mõelnud enesetapule, kuid selle teostamiseni või õnnestumiseni on jõudnud suhteliselt väike protsent. Maailma edetabeli järgi on Balti riigid enesetappude poolest esirinnas, eelkõige just Läti ja Leedu, kuid ega ka Eesti kaugele maha jää. Tahtlikult inimese enda käe läbi pöördumatu kehast loobumine, mille tagajärjeks jääb üks ripakil lodev objekt.

Hinge, vaimu või universaalse eluenergia olemasolu või kadu ei oska keegi täpselt määratleda, kuid enesetapp, olgu see romantiline või mitte, tekitab liigikaaslastele muret ja õõva ning tegemist ei ole kindlasti kauni vaatepildiga. „Oli nüüd siis vaja vä? Ta oli nii normaalne ju?“

Susan Ashworth, keda kutsutakse „The Cat Lady”-ks, on neljakümnendates aastates naisterahvas ja endine medõde, kes elab üksinda räämas kortermajas – sõpru tal pole, meest pole, lapsi pole, tööd pole, tuju pole ja kassi ka mitte. Kiisud tulevad külla, kui Susan klaverit mängib. Niisiis otsustab Susan peotäie tablettidega end lodevaks objektiks vormistada. Mina ise pole õnneks sellist elu kunagi elanud ning ma ei tea, kas see olukord on piisav endalt elu võtmiseks. Mängus on suurepäraselt tekitatud tunne, et selle inimesega on kõik halvasti, ta ei hooli mitte millestki, ta on kõige suhtes apaatne ja väsinud. Mängijal tekib tugev empaatia Susani suhtes.
Tahaks talle vaid head.

Tablettide mõjul satub Susan kuhugi kaunisse, kuid värdjalikku aegruumi, mis on justkui elu ja surma vahepealsus. Seal kohtab ta kedagi kahtlast nimega Queen of Maggots, kes poolvägisi kingib Susanile surematuse, kuni too suudab tappa viis „parasiiti“. Tore kingitus küll elust väsinud enesetapjale. Need viis parasiiti on inimesed, kes on maailmale tõesti koormaks: vaimselt haiged inimesed, piinajad, kannibalid, vägistajad. Iga parasiidi tegutsemisviis on ehedalt ja veriselt mängijani toodud. Ei pea vist mainima, et käesolev mäng on mõeldud täiskasvanutele.

Tegemist on kahemõõtmelise külgvaates point-and-click seiklusmänguga, kuid vaja on vaid klaviatuuri. Alguses tundub veidi harjumatu, et tuleb kasutada vaid nooli ja enter klahvi. Mängitavus on pigem aeglane ning mõistatused täpselt paraja raskusega. Käesolev on siiski interaktiivne jutustus ning mängimise aspekt lisab jutule pikkust ja sügavust, mõnes kohas erinevaid valikuid ning mängule erinevaid lõpptulemusi. Tuleb tunnistada, et mängu juures annab tunda rahaline piiratus, kuna eelarvet tegelikult polegi, kuid seda kompenseerib südamest valatud veri ning kirg. Kogu kirjutatud ning programmeeritud teos on Remigiusz Michalski kätettöö. Remigiusz on öösiti meditsiinitöötaja, suure osa ajast tegeleb oma väikese lapsega ning mingil kummalisel ajal pühendab ta ennast videomängu valmistamisele, toanurka sätitud arvutil. Enamus momendid mängust on inspireeritud haiglasse sattunud kurbadest hingedest, kurnavast tööst ning pahuksisse sattunud lähedastest inimestest.

Visuaalselt on mäng enamjaolt tumedates toonides, vahele on pikitud mõned kontseptuaalselt õigustatud värvilised kaadrid, mis panevad lausa sügavamalt hingama. Animatsioonid on puised, kuid mind see ei häiri, pigem sobivad nad selle reaalsusega: stilistiliselt ühtlane visuaalne keel, väga kaunite värvikontrastide ja atmosfääriga vaated, samuti groteskselt verised, värdjalikud ja julmad. Olenemata sellest, et sa näed end üles pooduna ja sinise taeva taustal risti lööduna, et sulle valatakse söövitavat valgendit näkku ning hakatakse ära vägistama, et sa pead röökivate piinatud hingedega suhtlema, et sa rebestad oma toasuuruse südame sisse augu ning pritsiva vere viid ühele hullule narkootikumi pähe, pole tegelikult tegemist õudusmänguga. See julmus, mida on palju, on justkui õigustatud ja annab Susan Ashworthi elule perspektiivi. Nagu ka enne sai mainitud, ma ei tea, mida tähendavad enesetapuni viivad mõtted, aga Susan tuleb kõikidest nendest olukordadest paremini ja kaalutletumalt välja, kui mina mängijana. Ta tahtis surra ja teda justkui ei hirmuta mingid ebanormaalsused, ta on harjunud halvaga. Temaga on julge seda mängu mängida.

Keegi Mitzi

Susan saab mängu käigus tuttavaks ühe alternatiivse neiuga, kel nimeks Mitzi. Kohe tekib kahtlus – on ta parasiit?! Nad saavad vähese ajaga headeks sõbrannadeks ning usaldavad teineteisele lugusid, mida üldiselt hoitakse endale. Tegelaste avamine, nendesse süvenemine ning kaasa tundmine on selle mängu võtmeks. Susan räägib oma mälestustest, kui tal veel kaunis punane kleit seljas oli, kui kõik oli normaalne. Ta tundub üllatavalt normaalne tegelane, tal on lihtsalt halvasti läinud. Kui sa mööda tänavaid luusid ja prügikastist sööd, ei pea tähendama, et sa oled asotsiaal. Mitzil on aga suuremaks probleemiks tema varalahkunud ainuke armastus, kelle jälgi hakatakse koos ajama. Mitzi astumine Susani ellu tekitab mängijas sentimentaalseid tundeid, samas usaldamatust, kas tuleb haamer kuklasse? Tegelased teeb elusaks väga hea ja usutav dialoog professionaalsete pealelugejate poolt. Tihti on kaader mitu minutit staatiline ning kuulda on vaid juttu. See on enam kui piisav. Vestlustest ei puudu ka mõnus huumor ja sarkasm. Kohati annab tunda heliribade kõikuv kvaliteet, võiks parem olla. Lisaks heale dialoogile toetavad kogemust ka võikalt sünteesitud helid ning suurepärane muusikataust, mida saab samuti eraldi digitaalse väljaandena osta. Enamus muusika on kirjutanud Michal Michalski, kes on Remigiusz-i vend, ning sõprade ja tuttavate bändide poolt täiesti tasuta.

Maailm on täis kõiksuguseid ahnitsejaid, ärakasutajaid, julmureid ja haigeid inimesi, kuid aeg-ajalt sattud sa kokku sellisega nagu Mitzi, kes ainult naerab kõige selle kõntsa peale. Igaühes meis on peidus see keegi Queen of Maggots, pidevalt jälgimas meie käekäiku, ja nähes võimalust, ründab ning teeb seda rängalt. Tuleb kasvõi üheksasada korda järjest uuesti püsti tõusta ja edasi kõndida. See on erakordne mängukogemus ega sarnane ühelegi teisele seiklusmängule.

http://www.youtube.com/watch?v=BczPm1d5_18

Mängu saab osta The Cat Lady kodulehelt ning Steam-ist