Kingdom Hearts 3… läbi võhiku silmade

Allan pole kunagi varem Kingdom Hearts seeriaga kokku puutunud. Ilmselgelt jäi KH3 kohta kirjutamise vastutus just tema peale!

Sel aastal otsustasin, et rohkem kui nelja mängu ma ei soeta, vaid teen kõik 2018. aasta allesjäänud teosed läbi. Tuhkagi! Suur kära Kingdom Hearts 3 ümber tekitas minuski väikese uudishimu, et mida antud teos endast kujutab. Varasemalt pole ühtegi antud seeria osa mänginud ning teadsin vaid videote põhjal, et tegemist on üsnagi omamoodi teosega.

Olgem ausad, uustulnukale tundub antud seeria ikka vägagi jabur. Kokku on pandud Disney tegelased ja jaapanipärastest rollimängudest inspireeritud karakterid, kes võitlevad võtmete ja maagia abil? No kuidas palun!? Lugu ise ei anna ka just väga armu enda „loogilisusega“.

Siiski pakutakse neile, kel suur soov kogu eelnevaga tutvuda, kolmanda osa alguses lühikokkuvõtet kõigest, mis senimaani toimunud on. Olles 30 minutit kestva klipi läbi vaadanud võin öelda, et mõistlikum on see vahele jätta ja liikuda pigem otse mängu kallale. Seda veel eriti juhul, kui olla uus tulija – kokkuvõte ei tee asja paremaks, vaid pigem sogab veel rohkem vett.

Kingdom Hearts 3 algab oma looga sealt maalt, et Sora on kaotanud oma varasemalt omistatud võimed, kuid peab sellele vaatamata asuma võitlusesse kurjamiga, kellel nimeks Xehanort. Veel enne vastuseisu peab ta aga esmajärgus koguma kokku liitlaste bande. Oeh. Tasub varuda popkorni ja nautida pikki vaheklippe, sest mängijat ootab ees pigem Disney multifilmi vaatamine kui et aktiivne mängimine.

Esmane, mis mulle silma jäi, on visuaalne pool – nii tegelased kui ka mängukeskkond näevad lihtsalt võrratud välja. Visuaalse poolega lüüakse mängija päris korralikult nokauti. Teos kasutab Unreal Engine 4 mängumootorit, mis pole lahjema riistvara puhul just kõige armulisem, kuid võib öelda, et Square Enix on saanud hakkama vägagi hea tulemusega. Jättes välja konsoolide standardversioonid, jookseb mäng enamus ajast 60 kaadrit sekundis, jõudes ligilähedale isegi 4K resolutsioonile. Häälnäitlemise võib aga kahjuks lugeda ääretult totraks, sest kogu jutuajamine peategelase ja tema sõprade vahel – nii helis kui teksti kirjutamisstiilis – jätab mulje nagu oleks mäng mõeldud pooletoobistele.

Mängu alguses satub Sora Heraclese juurde, kuid tal ei lasta rahus sõprussuhteid soojendada, vaid noormees kistakse koheselt otse lahingu keskele. Tol momendil avanebki lõpuks võimalus ka ise käed külge panna ja nautida kolmandas isikuvaates rollimängu. Võitlusmehaanikalt ei meenuta Kingdom Hearts 3 kuskilt otsast minu jaoks tavapärast JRPG-tüüpi mängu, kogu võitlus käib reaalajas ning võib vahepeal osutuda lausa korralikuks nuppude klõbistamiseks. Lisaks harilikule kaklemisele on vaenlaste peal võimalik maagiat kasutada. Võlukunsti menüüst valimine ja sihtimine on aga päris korralik peavalu ning et mõnele vastasele pihta saada, tuleb kasutada lukustatud kaameravaadet ja alles siis oma tulekera või veejuga teele saata.

Õnneks kompenseerib kohmetut võlukunstikasutust oma kaaslastega koos tehtavate kombode süsteem, mis võimaldab vaenlase kas koheselt maha lüüa või teha neile väga palju kahju. Lisaks näevad need ausalt öeldes väga tuusad välja! Karakterite ülesehitust arvesse võttes tuli mulle suure üllatusena, et võrreldes tavaliste rollimängudega on võimalik tegelasele rakendada kohe suures hulgas oskuspunkte, mida võitluses kasutada. Antud juhul saab arendada mitte ainult peategelase oskuseid, vaid ka kaasas töllerdavate Kupi ja Donaldi omi.

Kahjuks muutusid üheks häirivaks faktoriks võitluse ajal ekraanile ilmuvad õppeaknad, kus vastavalt situatsioonile juhendatakse mängijat, kuidas mingit kombot või erivõimet ära kasutada. Need oleksid võinud kohe kindlasti jääda treeningmaailma, mis tuli nagunii enne päris mängu läbida.

Jättes välja segase loo, tüütud vaheklipid ning õppematerjalid… võib öelda, et Kingdom Hearts 3 on siiski vägagi lahe mäng. Suunates enda fookuse ainult mängitavusele ja visuaalsele poolele on teos ka totaalsele võhikule üsnagi nauditav kogemus.