The Walking Dead: II hooaeg. II osa

Kui ma vaiksel kolmapäevasel õhtul puldi käest ära panin ning ekraanil “The Walking Dead’i” mängu värskeima episoodi lõputiitrid ekraanil jooksid, valdas mind kerge pettumus. Eelmine osa oli niivõrd muserdav, ent võrratu, mistõttu olid minu ootused sel korral samade parameetrite järgi üles seatud. Kas tõesti oli probleem minu muutunud meeleolus või tuleks süüdistada hoopis kehvemapoolset narratiivi? Ragistasin ajusid ja seedisin emotsioone, aga vastust sel hetkel ei tulnud, seega suundusin magama. On ju teada tuntud tõde, et hommik on õhtust targem. Nii oli ka sel korral, sest alles järgmisel päeval mõistsin, millega eelneval õhtul eksinud olin ning pettumustunne asendus mõistmisega – uue hooaja teine episood on täpselt sama hea kui esimenegi, lihtsalt teistsugune.

Isegi kui seda esmapilgul tähele ei pane, on mõlemal episoodil individuaalne läbiv teema. Esimene keskendus üksindusele, sellest üleolemisele ning ellujäämisele. See oli mõtlemapanev ning eelkõige tähtis – seda nii uue hooaja üldises mõttes kui ka minu jaoks isiklikult. Me mõlemad, nii mina kui ka Clementine, leidsime ennast olukordadest, kus olime saatuse tahtel  sunnitud oma probleemidega ning eluga üldiselt iseseisvalt hakkama saama. Meid lahutas teleriekraan, aga siiski olime  teineteisele toeks ning saime meile ette laotatud ülesandega hakkama. Me leidsime uued inimesed. Sel hetkel me  veel ei teadnud, et nendest inimestest saab meie uus perekond. Ideaalses maailmas oleks sellega kõik laabunud, ent zombide poolt vallutatud virtuaalne apokalüpsis nõuab oma. Ees ootasid uued seiklused koos uue perekonnaga.

Kõike seda mängimisele järgnenud hommikul seedides sain aru, millist teemat käsitleb 2. episood  – stress. Uued seiklused uue perekonnaga tõid kaasa omakorda ka uued probleemid. Tegelema pidi inimestega, kes olid nii meie kui ka uue  pere jaoks tundmatud. Osad neist olid sõbralikud, teised jälle  mitte. Tihtilugu olime Clemiga valiku ees, keda eelistada. Ka peresiseselt oli tunda õhus pingeid. Grupp oli küll koos läbi elanud nii mõndagi, aga siiski võis leida ühel või teisel hetkel umbusaldust nii üksteise kui ka sõbralikena tunduvate võõraste suhtes. Rohkem kui ühel korral leidsime ennast Clemiga läbirääkija rollis. Me üritasime iga tüli, kas juba eos ära lõpetada või parimat kompromissi leida. Vastuseid tuli anda kiirelt ja otsustavalt, ent alati ei olnud võimalik kõikidele meele järgi olla. See valus tõde oligi peamine stressiallikas. Mõned probleemid kuhjusid, mõned meie väljaütlemised jäid kripeldama. Ehk oleks seda olukorda saanud kuidagi teistmoodi lahendada? See on vastus, millele me mitte kunagi vastust ei saa. Tõsi, mängulises mõttes oleks lihtne alustada otsast peale ning seekord situatsioonidele teise nurga alt läheneda, kuid mängud pole vennad ning uus Clementine ei oleks enam see Clem, kellega ma praegu koos põhja suunas rändan.

Puhtalt tehnilisest aspektist lähtudes on ka viimasel episoodil küljes Telltale’ile omast tehnilist praaki. Siin ja seal peab mõnda stseeni rohkem kui ühe korra läbi mängima, sest puldi kangid ei taha esimesel korral minu näppudele alluda. Õnneks on see kõigest pisike tõrvatilk suures meepotis ning ei takista mängijal nautimast kohati kaootilisena tunduvat, üllatavalt kiirel tempol edasi arenevat head lugu, mis siin ja seal pakub nii mõnegi üllatuse. Minul ja Clemil on ees veel kolm episoodi, et näha millega meie teekond lõppeb, ent kindel on üks – olgu maailmas elavaid surnuid niipalju kui tahes, kõige surmavam ja ohtlikum vaenlane on jätkuvalt inimene.

Eraldi kiidusõnu väärib Telltale’i oskus muusikavalikus. Mõlema episoodi lõputiitrite ajal kõlavad laulud võtavad meisterlikult kokku episoodide üleüldise õhustiku ning sobivad lõpetussõnana nagu rusikas silmaauku või kui terariist zombi kolju sisse.