„Aga kuidas see ikkagi toimib?“ ehk tehnoloogia Google Stadia taga

Google avalikustas värskelt enda ülipõneva voogedastuspõhise mänguplatvormi, nüüdseks ametliku nimega Stadia. Maailmas on mitmeid erinevaid arvamusi selle edukuse ja potentsiaalse olulisuse kohta, kuid üks on selge – Google on põhimõtteliselt ainus firma maailmas, kes säärast toodet tehnoloogiliselt toetada suudab.

Google’i esindajate sõnade järgi on Stadia puhul platvormiks mitte kasutaja arvuti, nutiseade või teler, vaid andmekeskus ise. Arvestades Google’i isafirma Alphabeti suurust on ettevõttel mitmeid ülivõimsaid, mahukaid ja tugevaid andmekeskuseid üle terve maailma. Lähim Eestile oleks ilmselt Hamina – Helsingist umbes 90 km kaugusel asuv linn. Kahjuks ei ole veel hetkel teada, kas kõik Google’i andmekeskused hakkavad Stadiat toetama.

Selge, andmekeskus on platvorm, kuid kus kõik need mängud jooksma hakkavad? Eks ikkagi tavalistel protsessoritel ja videokaartidel, lihtsalt virtualiseeritud keskkonnas. Google’i esindajate sõnade kohaselt on igale mängijale eraldatud x86-põhine mitmelõimeline protsessor, mis jookseb 2,7 GHz-il. Videokaardiks on 10,7 teraflopsi jõudlusega kiip. Kogu mänguprotsessi jaoks on 16 GB HBM2 mälu, mis on mõeldud CPU-le ja GPU-le kahepeale kasutamiseks.

HBM2 mälu kasutamise järgi on lihtne eeldada, et tegu on pigem AMD videokaardiga, arvatavasti Vega 56-l põhineva Instinct (ehk tööstuslik) 7 nm tootmisprotsessil valmistatud kiibiga. Protsessori kohta aga infot nii palju ei ole – kõigi eelduste järgi kasutab Google AMD EPYC serveriprotsessoreid 64 tuuma ja 128 lõimega, mida virtualisatsiooni abil jaotatakse mitmeks osaks ning „jagatakse“ kasutamiseks.

Suurimaks kaikaks striimimispõhiste platvormide edu kodarates on kindlasti sisendlatents. Arvestades lähima Google’i andmekeskuse asukohta (umbes 200 km Tallinnast) võib Eesti lootus saada hea kvaliteediga Stadia teenust olla üpriski suur. Kahjuks ei oska me aga täpselt öelda, kas Haminasse paigaldatakse antud võimalustega riistvara ning kas Eesti turg on üldse piisavalt suur selleks, et siia ressursse suunata.

Sellest (ja kõigest muust voogedastuspõhise mängitavusega kaasnevast) sõltumata on tegu tehnoloogiliselt ülisuure hüppega. Juhul, kui Google Stadia sisendlatents on võrreldav tavapäraste mängukonsoolidega (ning Digital Foundry esmase testimise tulemuste põhjal on see tõsi), võib tulevik olla helge.

Assassin’s Creed Odyssey telefoni peal? Ära ei ütleks. Devil May Cry 5 ultrabooki peal? Jah, palun. Hitman 2 internetiga ühendatud televiisoril? Ma võtan neli tükki, aitäh!

Allikad: AnandTech, Digital Foundry