LÜHIDALT: Katana Zero

Vahel ei ole ühe mängu kirjeldamiseks palju sõnu vaja. Asjad saab kokku võtta ka… lühidalt.

Tänapäeval pole vaja ulmelisi 3D mudeleid ja silmipimestavalt head graafikat, et luua teos, mis oleks lihtsalt vapustav. Neoonvärvides metropol, aegluup, pidevalt surma saamine ning kuramuse hea heliriba on just need elemendid, mis iseloomustavad brutaalset märuliplatvormikat Katana Zero.

Amneesia all kannatava peategelase Zeroga, kes on juhtumisi palgamõrvar (oh üllatust), tuleb iga järgneva ravimidoosi saamiseks elimineerida mõni allilma tegelane, sattudes pahatihti ise täbarasse olukorda. Antud situatsioonidest pääsemiseks on mängijale antud katana ning tasemetes vedelevad õllepudelid ja lihanoad. Kindlasti pole tegemist teosega, mis rahuldaks seda mängurit, kes otsib meeletult hästi kirjutatud süžeed, vaid pigem üllitisega, mis pakub johnwickilikult (hingematvalt) head märulit ja rohkelt verd pikselgraafikas.

Ahjaa, kas ma juba mainisin, et see heliriba on ikka nii hea?