Pöörane Kill la Kill: IF tõestab taaskord, et riiete all oleme me kõik alasti!

Arvan, et ei pea kellelegi enam seletama, et Level1 seltskonnas leidub parajas koguses inimesi, kellele on Jaapanist pärinev animatsioon ja kirjandus ääretult meeltmööda. „Kill la Kill“, 2014. aastal ilmunud anime, on üks neist sarjadest, mida omavahelistes vestlustes hea sõnaga mainitakse.

Seda ka põhjusega – selle jabura süžee (koolilapsed võitlevad omavahel, kasutades selleks elavaid riideid) taga peitub sügavam lugu, mis ei varjuta õnneks ekraanile jõudvat ülistiilset märulit ja möllu. Animatsioonistuudio Triggeri looming on visuaalselt lahe ja unikaalne ning üldises kompotis on piisavalt materjali, et sellest üks videomäng valmis vorpida. Ainus põhjus, miks mulluse sellelaadse teadaande üle imestada, oli ajastus. Miks me nii kuradi kaua ootama pidime?

Kill la Kill: IF nime kandva teose näol on tegemist kolmemõõtmelisel plaanil aset leidva kaklusmänguga ning see on fakt, mida kõik PlayStation 4 kasutajad ise üle saavad kontrollida, sest teose demo on vaikselt kohale ujunud. Olen selle ära proovinud minagi… sest miks muidu ma antud artiklit kirjutaksin?

Esimene asi, mis silma torkab, on teose välimus. Siinkohal pole arendaja A+ (kelle varasemaks tööks on näiteks samuti Triggeri animeseerial põhinev Little Witch Academia: Chamber of Time) rihma lõdvaks lasknud. Kõik see silmailu, mis sarjas tuttavaks sai, on kohal ka mängus. Järgmisena ilmutab end kontrollide sujuvus. Tegelane liigub ekraanil edasi-tagasi niivõrd sujuvalt, et silme ette tekib sulavõist läbi minev nuga. Ka kõikvõimalike erinevate löökide esilekutsumine toimib veatult ning möll, mis ekraanile jõuab, on suurejooneline.

Demo pakub mängijale üpriski mitmekesist valikut. Esmalt on proovitav killuke loost. Esimene peatükk paiskas mulle näkku ohtras koguses animet ning õpetusi. Nagu paljud teisedki videomängud, tundub Kill la Kill: IF lähtuvat põhimõttest, et mängija pole varem mitte ühtegi kaklusmängu puudutanud. Muidugi on tore, kui on olemas õpetused, ent need võiksid olla kas eraldiseisvad või siis vabatahtlikud.

Tõeline märul vallandub, kui minna Versus mängulaadi avastama. Demos on proovitavad neli tegelast, kes kõik piisavalt unikaalsed ja huvitavad. Siiski kuulub minu süda Uzu Sanageyamale, kes oma pimedusest hoolimata vastaseid korralikult nahutada suudab. Küll aga ei tähenda see, et Ryuko Matoi, Satsuki Kiryui ja Ira Gamagoori kuidagi kehvemad oleks. Silmale ilu pakuvad nad kõik, seda muidugi vastavalt maitsele. Jään ootama, kuivõrd suureks ja kirjuks kujuneb tegelaste nimistu täismängus.

Ainus kitsaskoht, mis mul vahel silma jäi, oli teatud rünnakute ulatus. Eriti raske on seda paika panna Ira Gamagoori puhul, kes teatud hetkel muumialaadseks kujuks muutub ning seejärel peenikeste paeltega konkurenti nahutab. Siinkohal satub see rünnak kolmemõõtmelisusega vastuollu. Õnneks on tegemist pigem pisiveaga.

Lisaks omavahelisele mõõduvõtmisele (olgu siis kas arvuti poolt juhitud tegelaste või kõrval istuva sõbra vastu) saab end proovile panna ka n-ö hordilaadis, kus vabalt valitud tegelasega peab rappima suures koguses noidsamu elusaid rõivaid, lihtsalt ilma kandjata. Seda kõike muidugi ajalimiidi tiksudes. Väike näpunäide: ärge valige Satsukit. Tema kostüüm, nagu ka vastased, on valget värvi ning vahel võib ta massi sisse kaduma minna.

Kill la Kill: IF on ülistiilne möllukas, mis peaks rahuldama igat animefänni, kellele meeldivad lisaks ka rohkelt adrenaliini tekitavad videomängud. Täpsema pildi saame ette 25. juulil, mil teos meieni jõuab. Platvormideks PC, PlayStation 4 ja Nintendo Switch.

P.S. Ärge pange imeks, kui arutame seda mängu oma podcastis ning saate pealkiri saab sellega seoses üsnagi konkreetne (viidates paremapoolsele pildile).