ARVUSTUS: Super Mario Maker 2

Esimene Super Mario Maker ületas absoluutselt kõik mu ootused. Nintendo fantastiline Mario-ehitaja lubas mul ise olla mänguarendaja, vormida enda kriitilist pilku ning taaskogeda ühte oma lapsepõlve lemmikmängu. Tegemist oli lihvimata teemantiga, mille pragudest immitses seda vana head Nintendo maagiat.

Nüüd, neli aastat hiljem üritatakse taaskord äikest pudelisse püüda. Super Mario Maker 2 toob oma Mario mängulevelite loomise Nintendo Switchi konsoolile. Tegemist on ühena viimastest seeriatest, mida fännid kompanii uuel mängumasinal näha on tahtnud ja olgem ausad – ootamine tasus end ära. Järeltulija on kaks korda parem, kui sarja esimene osa ning isegi teatud kitsaskohad tekitavad pigem positiivse meeleolu. See tähendab, et teosel on jätkuvalt arenemisruumi ning Nintendol jagub piisavalt materjali ja potentsiaalseid uuendusi, mille abil kolmaski episood valmis vorpida.

Suurim muudatus, mille poolest Super Mario Maker 2 eelkäijast erineb, on n-ö üksikmängukampaania. Kerge umbmäärasus on tingitud asjaolust, et reaalsuses on tegemist käputäie (täpne arv jääb kuskile 100 kanti) erinevate eelloodud tasemetega, mille läbimine Mariole natukene münte annab. Müntide eest saab aga ehitada printsess Peachi uut lossi, mis loo alguses küll korraks valmib, ent seejärel taas ära nullitakse. Aeg-ajalt on levelite läbimise eesmärgiks ka eksinud Toadide üles leidmine (vastasel juhul ei saa ehitus jätkuda) või lihtsalt kosmeetiliste esemete lahtilukustamine.

Tegemist on suurepärase viisiga, kuidas tutvustada potentsiaalsele ehitajale erinevaid mooduseid, kuidas oma tasemeid luua. Värskete elementide hulk on muljetavaldav: nüüd saab rakendada konkse, mille abil ise kiikuda või transportida teisi esemeid; saab luua pimeduse poolt allaneelatud tubasid, kus ainsateks valgusallikateks mõned üksikud P-nupud või Pow-klotsid; võib valida, kas mängija möllab öösel või päeval; anda talle konkreetseid eesmärke (kogu 20 münti, alista 7 vaenlast või jõua taseme lõppu ilma kordagi hüppamata); ning muidugi võimalus oma istmiku peal mäest alla lasta. Too viimane oli juba esimese mängu puhul üks populaarne soov.

Veel üks täiendus, mida 2015. aasta versioonist ei leidunud, on Super Mario 3D Worldil – see üks viimane Wii U mäng, mida pole Switchile veel porditud – põhinev maailm. Levelite ehitamise puhul eksisteerib too aga täiesti eraldi tasandil – ehk kui poole ehitamise peal tekib tunne, et 3D World pole ikka see ning näiteks Super Mario Bros. 3 sobiks palju paremini… ei saa stiili jooksvalt vahetada, vaid peab taseme loomist täiesti algusest alustama. Täpselt sama kehtib ka teistpidi.

Tasemete ehitamine toimib kahel viisil. Kui konsool on teleka taha ühendatud, tuleb kasutada pulti ning erinevaid elemente paigutada ja modifitseerida kangi- ja nupuliigutuste abil. Kui mängumasinat aga pihukonsoolina kasutada, meenuvad head vanad ajad Wii U versiooni aegadest, mil kõik käis puutetundliku ekraani abiga. Siiski tasuks endale soetada Stylus-pliiats, sest sõrmeotsa või muu abivahendiga plokke paigutada on tunduvalt ebamugavam kui täpsust võimaldava abivahendiga.

Kahe erineva variandi vahel laveerimine on endaga kaasa toonud ka pisemat sorti muudatuse menüüdes. Nimelt on ehitusmaterjalid erinevatesse gruppidesse jaotatud ning niinimetatud rattale asetatud. Ekraani ülemises otsas asuv kiirvalikuriba on seetõttu pisut kohmakas kasutada, sest käib pidev vahetamine selle ja rattamenüü vahel. Esimestel kordadel tekkis ka segadus, sest esimeses osas sai mõnele elemendile teisi omadusi anda seda raputades, ent nüüd säärased trikid enam ei toimi. Uuendusena saab ühe ekraani taga kaks inimest korraga ühte ja sama levelit ehitada, kuid see nõuab natuke omavahelist koordineerimist. Suurejoonelisemaid projekte on lihtsam üksinda ette võtta ning koostöös tasemete loomine jääb seega rohkem kas lapsevanemate või pühapäevaarhitektide pärusmaaks.

Taas on võimalik mängida kõiki neid tasemeid, mille on valmis küpsetanud teised mänguomanikud, keda arhitektuuripisik on hammustanud. Täpsemaid otsinguid saab jätkuvalt teha tänu spetsiifilistele 12-kohalistele koodidele, ent mõnevõrra on üleüldist otsingusüsteemi parandatud küll. Näiteks saab uusi elamusi leida tänu märksõnadele, lisaks saab ka eemaldada otsingutulemuste seast konkreetsed parameetrid, mis mängijale huvi ei paku. Näiteks ei pea tänu sellele süsteemile nägema enam kunagi ühtegi Jaapanist pärit automaatset levelit ning ainuüksi see annab teosele mitu suurt ja rasvast plusspunkti.

Järjekordne lisandus on võimalus kuni neljakesi võrgus mängida. Kahjuks on netimäng nintendolikult katki ning paljud matšid (kus eesmärgiks esimesena finišisse jõuda) kannatavad kehva ühenduse käes. Samuti saab hetkel vaid võõrastega mõõtu võtta, ent õnneks on Nintendo kuulutanud, et koos enda sõpradega üle võrgu mängimine lisatakse teosesse millalgi lähitulevikus. Praegusel momendil ei kannata antud mängulaad siiski kriitikat. Olgu märgitud, et nii võrgus mängimine, teiste tasemete degusteerimine ja oma levelite üles riputamine nõuavad Nintendo Switch Online teenuse olemasolu. Samas ei pea võõraid leveleid mängima vaid Mariona, valikus on ka Luigi, Toad ja Toadette.

Visuaalselt näeb teos fantastiline välja. Mäng jookseb 60 kaadrit sekundis ning kui konsool on dokitud, küündib pilt 1080p resolutsioonini (uuemate stiilide, näiteks New Super Mario Bros U ja 3D World jääb resolutsioon 900p peale). Võrdväärselt väärib kiitust teose audio, seda alustades erinevate heliefektidega ning lõpetades kummitama jääva muusikaga. Heliriba kasutab oskuslikult tervet Mario ajalugu, näiteks jõuavad kõrvu ka mõnusad palad teosest Super Mario Kart.

Aga millised on siis need aspektid, milles Nintendo komistab? Näiteks suudab kompanii bussi alla visata Mario noorema kaksikvenna Luigi. Iga kord, kui üksikmängulaadis kaks korda ebaõnnestuda, hüppab ekraanile kiitsakas torumees, kes küsib, kas vajan abi. Seda kõike vaid mõned aastad peale „Luigi aastat“, mil (väidetavalt) 26-aastane noormees firma pjedestaali kõige kõrgemal astmel istumist nautida sai. Lisaks – teist korda järjest on võimalik teoses leveleid ehitada… ent mitte neid järjepanu asetada ja loogiliseks maailmaks muuta. Ehk järgmisel korral.

Eelmainitud pisivigadele vaatamata on Super Mario Maker 2 absoluutselt kohustuslik ost Nintendo Switchi omanikele. Kui varasemalt eksisteeris veel mingi põhjus, miks oma Wii U pealt regulaarselt tolmu pühkida, siis nüüd võib Nintendo eelmise mängumasina julgelt kokku pakkida ja kappi peitu panna. Super Mario Maker 2 on seeria absoluutne tipp.