Bastion

The Kid on põikpäine, sihikindel ning kiiresti olukorraga kohanev iseloomult tugev laps. Spartalik laps, humaanse sisemusega. 2012. aastal laiaulatuslikult turule ilmunud rollimäng Bastion tutvustas lapseeale omast piiritlemata kujutlusvõimet. Super Giant Games‘ile esimeseks resultaadiks ning seitsme inimese töö tulemuseks oli mäng, mis toetus fantaasiale, kus väliselt karm hoiak andis suurema võimaluse olla iseseisev ning balansi kohaselt sisemiselt leebem. Struktuurilt on tegu levelite põhise teekonnaga, kus iga tase on omaette saareke. Tegu on küll ettemääratud teekonnaga, kuid mängija saab lapse inimlikku palet teatud määral ise luua. Seda siis südametunnistusele rõhuvates konjunktuurides, kus kellegi surma määramine või ellu jätmine on möödapääsmatu valik. Väiksemate valikute kõrvalt saab mängija kohustuse taasluua Bastion’it. See on üks hõljuvatest saartest, mille osad on lõhki rebitud, ära varastatud ning ümber piiratud. Lapsele laskub ainuõigus elustada maailm, mis vastutasuks annab The Kid’ile kodu. Suurt vastutust kandes jääd sa siiski lapseks ning ehk seepärast on loodud The Kid’ile kaaslane. Kaaslane, keda mina kutsun Hääleks.

Mängu lugu jutustatakse kolmanda isiku poolt, kes on võtnud isale omase hoiaku. Juhatades, manitsedes, kiites ning õpetades The Kid’i. Hääl ehitab koos mängijaga loo Baston’ist. Tõdeda tuleb aga seda, et igaüks oli väiksena teistsuguse mõttekujutelmaga ning võib seetõttu Bastion’it, The Kid’i ning Häält näha ka erineva nurga alt. Lõppresultaat on anda säde su kujutlusvõimele, nagu tegid seda mängud, mida kogesid lapsena. Minu puhul see toimis, ma samastusin The Kid’iga. 

Ärgates värvirõõmsas maailmas, hakkab miljööd hetkega ümbritsema kare, kuid ilus hääl ning minu nimeks saab The Kid. See nimi saadab tundmatut karakterit vankumatult kuni viimase hetkeni. Kuid kus kohast tuleb see hääl ja kus olen mina? Tagasi minna ei saa, ülesse ning alla ka mitte. Ma olen õhus, koos hääle, hõljuva pinnase ning teadmatusega. Jalgealune juhatab The Kid’i rännakuteele, mida on tabanud saatus langeda taevalaotusest ning mille visuaalne külg meenutab värskelt lõuendile kantud maali. Paigal seisvate värvide kõrvalt näen liikumist. Justkui aja kiirenedes kuulen häält lausumas „The Kid just rages for a while“ ning enesele märkamatult olen hävitanud vastased ning ka tükike rännakuteed. Kas minu saatus ongi hävitada? Nüüdseks on vaid kinnistunud teave, et pean jõudma kuhugi…ma pean jõudma Bastion’isse, kuhu juhatab mind ka Hääl. Hääl, millele on antud piirjooned ning kellega on aeg kohtuda.

Aega pole antud ei puhkamiseks ega olustiku hoomamiseks ning seda ei lähe tarviski. Mäng on kiirelt edasi kanduva looga, millega The Kid, küsimata miks, kaasa läheb. Mängu esimestes minutites oled tuhinal ära õppinud kasutama oma ainukesi visuaalseid kaaslasi – relvad. Kolme omal valikul kaasa võetud sõjariista koostöö ja nende käsitsemise oskusest võib sõltuda su elu. Vaenlaste aukartustäratav hulk võrdub küll põnevusega, kuid siiski leidub kokkupuuteid, millal tundub, et vastaste arvukus on alistamatu. Mõistes aga süsteemi sarnasust üldisele võitlusstruktuurile ja leides, et vastastel on kindel nõrk koht ning et su relvadel on kindlad omadused, tuleb siiski tõdeda, et mäng ei olnud raske. Raskusastmele vaatamata  suutis mäng võtta une ja asendada selle põnevust täis sooviga kaduda Bastion’i keskkonda täiesti ära.

„Sometimes you just need a drink“, ütleb Hääl  ning lasen sinisel vedelikul enda sisemusse valguda. Maagilised joogid kuuluvad nende väheste asjade hulka koos relvadega, mida saab endaga kaasas kanda. Häälel oli õigus, see oli ainuke viis enda elujõu kosutamiseks. Scumbag’iks tembeldatud vaenlasega oli vastasseis võrdne. Nägin teda ootamatult, hüpates oma sinise kehaga minu vaatevälja. Olin veel teadmatusest kohmetu ning leidsin end sihitult teda tagumast.  

Ta ei olnud esimene, ega ka viimane elukas kellelt elu võtsin. Bastion’i ees seisis hallipäine võõras ja samaaegselt tuttav mees, kes teadis mu küsimustele vastuseid. Mees, kelle hääl oli mind siiamaani psühholoogiliselt lahanud ning teekonna jooksul suunanud. Ma olin vaimusilmas Bastion’it ette kujutanud kui paradiisi, kuid paradiis oli katki ning mu rännak alles algas. Olin jõudnud koju, mida tuli hakata kokku lappima. The Kid kujunes hävitajast parandajaks ning Hääl kõlas endiselt kaunisti karedalt, luues narratiive, mille põhipunktiks olin kujunenud. Ma ei küsinud, miks just The Kid, vaid astusin selge missioonitundega rännakule.

 Bastion’i kujundus on maalitud käsitsi Supergiant Games’i kunstijuhi Jen Zee poolt ning Hääle jutuvestjaks on näitleja Logan Cunningham. Nende käekirja ning tooni saatel tasub lugu The Kid’i ning Bastion’i sümbioosist terviklikult kogeda. „Mouth full of nails“ jook taskus ning „Something heavy“ käes prantsatan Bastion’ile. Olen kaua eemal olnud ning seekord on raske püsti tõusta. Kristallistunud hingede arv on mu tasu vaenlaste ning olustiku hävitamise eest. Eelkõige tuleb aidata kodu ja häält. Bastion, kui algselt kauge ja võõras, on võtnud mind omaks ning siia The Kid jääbki.