Disco Elysium – kirkaim täht kodumaise mängutööstuse taevas

Ma ärkan aluspesu väel segi pekstud hotellitoa põrandal. Vaid paar hetke varem pidasin oma aju ja ihuliikmetega sisemist debatti selle üle, kas peaksin üleüldse silmad lahti tegema. Pea lõhub, riided on toa peal laiali. Keegi on mu vannitoa uksega maadelnud. Uks kaotas.

Koheselt ootavad mind mitu müsteeriumit. Miks mu lips laeventilaatori küljes ripub? Kus on mu teine king? Ja oodake… kes mina üldse olen? Jah, Disco Elysium ei raiska aega ning lükkab mängija koheselt küsimuste kurjakuulutavatesse laintesse. Päästevesti ega -rõngast talle ei ulatata. Enda asi, kuidas (või kas) välja rabeleda.

Allkorrusel ootab mind lisaks ärritunud hotellipidajale stiilsesse tuulejopesse riietatud politseinik Kim. Vestluse käigus selgub, et ta on end minu pärast kohale vedanud. Õnneks ei ole situatsioon niivõrd tume, kui see esialgu paistab, vähemalt minu jaoks. Selgub, et ka mina olen kohalik seadusesilm, kelle ülesandeks välja selgitada hiljuti aset leidnud koletu mõrva tagamaad. Hotelli aias puu otsas ripub juba pikemat aega üks laip.

Disco Elysiumi mängitavus koosneb peaasjalikult Revacholi linna Martinaise’i rajoonis ringi kõndimisest ja sealsete inimeste intervjueerimisest. Vahel võib amneesia käes vaevleva joodik-detektiivi hääl kõlada ka kaugemale. Näiteks leidis aset vahejuhtum, mil helistasin raadiosaatjaga enda jaoskonda. Vestluse taustal hõigati minu poole solvanguid ja olgem ausad, seda ka põhjusega. Kuuldavasti olen käpard. Võttes arvesse, et jutu käigus avastasin, et olen kaotanud enda ametirelva, ei saa ma oma kolleegide kriitikale vastu vaielda. Relva kadumise jätsin siiski enda (ja Kimi) teada.

Martinaise’i tänavad, mis minu ees esimese päeva jooksul lahti rullusid, olid maalilised. Lisaks hotellile külastasin korduvalt kohalikku nurgapoodi (põhjusest peagi lähemalt), needuse käes vaevlevat raamatupoodi, pisikest pandimaja, päevinäinud korterelamut, tagasihoidlikku paadi- ning suurt tööstussadamat, mis oli täis hiiglaslikke konteinereid. Igaüks neist tänu teose stiilivalikule piltilus, igaüks meeldejääv. Täis taarat.

Jah, taarat. Mäletate seda ärritunud hotellipidajat? Tuleb välja, et see olin mina, kes vannitoa ukse tema hingedest lahutas. Mina, kes aknasse suure õhutusaugu tegi. Nüüd pean ma talle 130 kohalikku rahatähte peo peale laduma, aga minu taskutes pole peale ämblikuvõrgu mitte midagi.

Õnneks lubas Disco Elysium mul kilekoti käe otsa riputada ning justkui muuseas juhtumite lahendamise ajal ka kõnniteedel vedelevaid pudeleid üles noppida ja poes taaraautomaati toppida. Võin vihjeks öelda, et kiirelt sellise tegevusega ma rikkaks ei saanud ning kahjutasuks minevat 130 kohalikku jõudsid minuni tänu mu imelisele veenmisvõimele.

Tegelikult aitasid vist kaasa ka mu oskused. Oskused, kes pidevalt mu kupli all minuga vestlevad, mulle soovitusi jagavad ning vahel ka omavahel kimpu lähevad. Oskused, kes määravad, kas ma suudan puu otsas rippuvat laipa vaadata ning mitte oksele hakata. Oskused, kes meelitavad mind uusi asju proovima. Mõned oskused väidavad, et konflikte saab lahendada ka sõnadega, teised aga sosistavad mulle kõrva: „Anna lõuga!“

Vastavalt sellele, milliseks uurijaks ma saada tahan (amneesia lubab ju tihtipeale nullist alustada), saan ma teatuid oskuseid teistele eelistada. Miks panna kogemuspunkte sellesse, et teiste valesid paremini läbi näha, kui mul on võimalik enda rusikalööki täpsemaks ja valusamaks muuta? Kokku on neid 24. Ma tahaks neid kõiki.

Teatud konarusi ei saa aga oskustesse punkte toppides siiski lõplikult ära siluda. Määravaks saab ka see, millise arhetüübiga mängu alustada. Mulle anti kolm eelnevalt komplekteeritud detektiivi, kellest üks juhmivõitu jõujuurikas, teine intelligentne nõrguke ning kolmas äärmiselt psühholoogiline (tema hädaks on aga asjaolu, et tal on soodumus hulluks minna).

Lisaks sellele võisin ise valida, milliste atribuutidega mängu alustan. Otsustasin selle kasuks. Kui juba, siis juba. Minu valikud… ja minu ämbrisse astumised. Vähesed punktid füüsilise võimekuse kategoorias garanteerisid hiljem selle, et jõud ei käinud isegi kohalikust tüütust poisiklutist üle. Mu tagumik kohtus maaga, taustal kõlamas ülbete laste naer. Oleks pidanud vist ikka selle jõujuurika valima, mõtlesin omaette. Ehk järgmisel korral. Nii või naa sõltub osa mängu sisust arhetüübi valikust, seega tundub, et teise mängukorra jaoks inspiratsiooni jagub.

Kas ma juba mainisin, et lisaks kõigele sellele tiksuvad mu kolba sees mõtted? Tegemist on intrigeeriva süsteemiga. Kõige lihtsam on vast tuua konkreetne näide. Üks oluline juhtlõng viis mind konteinerite juurde. Kahjuks oli nendeni jõudev tee lukus ukse taga, võtmeisikuks aga sai suur musklis mees – Measurehead. Üks mu pea sees ringlevatest häältest soovitas mul ta nokauti lüüa, ent mäletades varasemat situatsiooni lastega, ei võtnud ma seda arvessegi. Tõenäosus õnnestumiseks oli äärmiselt madal. Otsustasin härraga vestelda.

Selgus, et mees kuulub ülemasse rassi. Otsustasin, et uurin lähemalt ning nii veetsingi järgmised minutid kuulates, kuidas Measurehead selgitas mulle rassiteooriat. Tänu sellele istutati mu pähe üks mõte, mida pidin vaagima hakkama. Mänguliselt toimus see nõnda, et valisin äsja lahtilukustatud mõtte, panin selle küpsema (mõtte realiseerumine sõltub mängusisesest ajast) ning seejärel läksin muid juhtlõngi jahtima. Aja möödudes käis mu peas klõps ning nii selguski tolle mõtte püänt. Koos mõttega avanesid ka sellega kaasnevad boonused, ent vahel võib mõte mõjuda ka negatiivselt. Igatahes naasin oma selgema peaga Measureheadi juurde, kes nägi… et olen lootusetu, ent sihikindel. Ta avas ukse.

Mul oli võimalus kogeda esimest mängusisest päeva. Üritasin sellest võtta küll maksimumi, ent teatud asjad nõuavad aega. Ühe juhtlõnga lahtiharutamiseks pidin ootama järgmise õhtuni, teise juhtumi puhul kästi mul tagasi tulla kolmapäeval. Esimese päeva õhtul kutsus Kim mind rõdule suitsu tegema, et päevast kokkuvõte teha. Päris elus olin kulutanud kaheksa tundi. Laipa ma puu otsast alla ei saanudki.

Disco Elysium jõuab meieni juba nädala pärast – teost saab soetada 15. oktoobril ning seda nii Steami kui ka GOG.comi vahendusel. Isiklikule mängukogemusele tuginedes on tegemist fantastilise videomänguga ning kuigi ZA/UM seltskond on kirju ja rahvusvaheline, on Disco Elysium garanteerinud endale kirkaima tähe kodumaise mängutööstuse taevas.