Mario & Sonic at the Olympic Games Tokyo 2020 on, nagu arvata, videomäng

Mario & Sonic at the Olympic Games Tokyo 2020 on mäng just Sinu jaoks, kallis lugeja, kui sulle meeldib kas Mario, Sonic või olümpiamängud. Kui meeltmööda on aga kõik kolm korraga, siis oh sa poiss, sul puhutakse sokid jalast!

Ma olin pisut üllatunud, kui sain teada, et tegemist on järjekorras lausa kuuenda teosega, mis kaks legendaarset seeriat kokku segab ning nende karakterid suurejoonelisele spordivõistlusele saadab. Kes oleks osanud arvata, et nõudlus  on niivõrd suur, et turg sellele vastama peab hakkama? Ja ometi, siin me oleme. Torumees ja sinine siilike on oma sõbrad kaasa rabanud ning Tokyo poole plagama pannud.

Ei pea olema geenius, et mõista, mis sorti mänguga on tegemist. Erinevatest spordialadest on saanud kiired minimängud, mille kvaliteet on varieeruv. Lisaks on alade puhul tehtud ka imelikke valikuid. Kui 100 meetri jooks, 110 meetri tõkkejooks, kaugushüpe, kettaheide ja muu säärane on igati loogilised, siis hobusesõit, surfamine ja sulgpall panevad pisut pead kratsima. Eks ikka öeldakse, et vaheldus lisab elule vürtsi, kuid kas sellist olümpiat me tahtsimegi?

Minimängud ise on võrdlemisi lõbusad (mõned ehk mitte nii lustakad kui teised), ent kõik, mis nende vahele jääb, on pisut tüütu. Lihtsalt niisama mängides peab kannatama laadimisaknaid, stardiks valmistumise animatsioone ja võidu- või kaotusanimatsioone. Kui aga rääkida teose üksikmängukampaaniast (jah, sel on ka säherdune element), tuleb eelnimetatuile juurde panna ka venivad dialoogid, kaardil jalutamine, areenidel infokillukeste uurimine ja kõrvaltegelastega suhtlemine (kaks viimast on õnneks vabatatlikud).

Narratiiv on õhkõrn, ent täidab oma eesmärgi (tutvustada mängijale erinevaid spordialasid). Mario ja Sonic on sõpradega Tokyos, Bowser ja Dr. „Munamees“ Robotnik tahavad neid aga lõksu püüda. Selle tarbeks on Robotnik loonud Tokyo 64 nime kandva mängukonsooli, mis kogemata kombel terve neliku endasse imeb ja nad 8-bitisesse sporditeemalisse videomängu transpordib. Nii saab nende ülesandeks mängust välja saada, päris Tokyos olevate semude mureks aga operatsiooni väljastpoolt toetada.

Lisaks saab iga spordiala eraldi ette võtta, seda kas üksi või koos sõpradega. Kasutada saab erinevaid kontrollskeeme – liikumisandureid kasutavad kaks JoyConi või üks JoyCon, traditsioonilisemat lähenemist eelistavad spordisõbrad saavad lihtsalt puldi nuppe toksida. Lihtsalt haara pult ja anna minna! Kõike eelnevat saab ka võrgus teha, väidetavalt.

Visuaalselt näeb Mario & Sonic at the Olympic Games Tokyo 2020 välja igati kena, nagu sportlane olümpia avaparaadil. Helipiltki ei riiva kõrva, kuigi antud kategoorias pole muidugi väga suurt pingutust toimunud. Dialoogid kuvatakse tekstina, sportimist saatvad heliefektid on minimalistlikud ning menüü ajal kostuv muusika unustatav, ent mitte solvavalt halb. Saame hakkama.

Mario & Sonic at the Olympic Games Tokyo 2020 üllatas mind oma demoversiooniga, mis oli piisavalt kaasahaarav, et panna mind jahtima virtuaalseid maailmarekordeid. Lõppmäng mind niivõrd hoogsalt haarata ei suutnud ning täishinna eest seda soovitada oleks raske. Kui aga teos millalgi tulevikus soodsama sildiga näppude vahele jääb, pakub ta mõneks õhtuks lõbusat ajaviidet küll.

Aga kui Sa vastad avalõigus välja toodud kriteeriumitele… siis puhkab mäng tõenäoliselt juba su riiulil.