fbpx

Shovel Knight: Treasure Trove on äge! Ma tean, et olen selle mõtte väljaütlemisega pisut hiljaks jäänud. Sarja esimene mäng tuli siiski välja rohkem kui viis aastat tagasi ja ma hakkan sellest alles nüüd kirjutama.

Samas on just praegu õige aeg too „indie-kullake“ üle vaadata, kuna alles 2019. aasta lõpus tulid välja tolle kogumiku kaks viimast mängu: King of Cards ja Showdown. Küll aga tasub alustada originaalsest mängust, mis pani kõigele järgnevale aluse – Shovel Knight: Shovel of Hope.

Shovel of Hope on Yacht Club Gamesi loodud imeline retrohõnguline platvormer, mis on juhtumisi ka üks mu lemmikuid žanreid. Shovel Knight ja tema partner ning armastatu Shield Knight olid kuulsad seiklejad, kuid üks maagiline talisman eraldas nad üksteisest. Meie kangelane langes sügavasse masendusse, jättes kunagise elustiili selja taha.

Tema ja muude kaitsjate puudumisel võttis kuri Enchantress koos oma No Quarter orduga maa üle. Nüüd peab sinine kaevur vastu astuma kurja nõia ja tema abiliste vastu. Viimasteks on aga teised rüütlid, keda kangelane varem teadis. Kaheksa kurjamit seisavad Shovel Knighti ja tema armastatud Shield Knighti päästmise vahel.

Vaadates nii mängu kui ka peategelase nime, ei pea kaua nuputama, mis on tema põhirelvaks – loomulikult ustav labidas! Arusaadavalt funktsioneerib too relv nagu päris maailmas, lubades mängijal nii vaenlaseid läbi peksta kui ka mullahunnikuid aarete leidmise eesmärgil üles kaevata. Üks liigutus, mis on üle võetud klassikalisest mängust Duck Tales, on labida kasutamine hüppepulgana. See on üks parimaid viise, kuidas vaenlastele viga teha ning seda kasutatakse paljudes platvormimissektsioonideski.

Umbes mängu keskpuntki jõudes saab labidat ka edasi arendada. Armour Outpost nime kandvas külas saab anda oma praktilisele relvale kolm erinevat uuendust. Üks on näiteks The Legend of Zelda sarjast võetud maagiline kaugrünnak, mis töötab ainult siis, kui Shovel Knightil on elud täis. Lisaks saab külas oma raudrüüd vahetada. Igal turvisel on oma eriline efekt. Peale ühe, mis on lihtsalt kuldne. Meie kangelane hüppab uhkemalt ja sädeleb rohkem, ei midagi muud. Siiski oli too üks mu lemmikuid ning kasutasin seda päris palju.

Šnitti on võetud ka Castlevania sarjast. Külas (ning ka mõnikord tasemete enda sees) on võimalik kogutud varanduse eest osta erinevaid maagilisi objekte, mis aitavad vaenlastega tegeleda või erinevaid probleeme lahendada. Kõik need esemed kasutavad maagiat. Too omakorda on sekundaarne ressurss, mida saab võlujookidest, mis jäävad kas tee peal niisama ette või mida alistatud vaenlased kukutavad.

Üks lahe disainielement, mis mängus leidub, on salvestuspunktid tasemete sees. Nagu igas teises mängus, saab mängija surma korral salvestuspunktist uuesti alustada. Shovel Knightis saab neid aga lõhkuda, et punktide seest suure koguse aardeid saada. Mängija peabki otsustama, kas risk on seda väärt. Mitte ainult ei peaks ta suremise korral tervet eelnevat taset uuesti läbi tegema, vaid hukkumise korral kaotab mängija ka umbes viiendiku oma kogutud varandusest. Kaotatud aarded saab siiski üles korjata, kui mängija pole vahepeal jälle surma saanud.

Kaheksa põhimaailma, millest iga lõpus ootab peategelast ees üks rüütlitest, on kõik omapärased. Lisaks leidub neist huvitavaid platvormimisväljakutsed, rääkimata erinevatest vaenlastest. Bossivõitlused on samuti unikaalsed. Mõni on kindlasti lihtsam, isiklikult läks kõige vähem vaeva Treasure Knightiga. Loomulikult lukustub hiljem lahti boss rush mängulaad, mille populariseerimisele tolles žanris aitas kindlasti kaasa Mega Man. Üldsegi, tolle seeriaga saab palju võrdlusi tuua: kaheksa põhibossi, mitmeosaline viimane maailm ning kõikide rüütlite vastu uuesti võitlemine enne viimast vaenlast. Viimane boss on samuti mitmefaasiline, nagu tavaks.

Mäng näeb imeline välja, kasutades oma inspiratsiooniallikatele sarnast pikselgraafikat. Shovel of Hope ei ole aga ainult visuaalselt fantastiline. Teose chiptune stiilis muusika on meeldejääv ning tasemetega kokkusobiv. Õnneks ei pea tasemetesse naasma, et häid lugusid taas kuulata. Kirstudest või salajastest käikudest on võimalik leida noodilehti, mis tuleb viia külas olevale laulikule, et avastatud palu ka väljaspool madinat kogeda.

Shovel of Hope on väga hea teos ning ma ei imesta üldse, miks see nii populaarne on. Inspiratsiooni on võetud teistest žanri eelkäijatest, ent on ka piisavalt uusi, värskeid ja huvitavaid ideid. Tänu sellele pole tegemist lihtsalt veel ühe nostalgiat ekspluateeriva mänguga, millel pole oma identiteeti. Sellele aitavad eriti kaasa ka teised mängud, mis Treasure Trove kollektsioonist leitavad on. Liigumegi edasi osa juurde, mis tuli teisena välja.

Shovel Knight: Plague of Shadows jälgib Plague Knighti, üht kaheksast pahalasest sinise kaevuri seiklustes. Ta plaanib teisi rüütleid reeta, et luua kõige tugevam võlujook, mis seni loodud. Väike alkeemik peab igalt oma „sõbralt“ koguma osa nende hingedest (kaasa arvatud põhimängu kangelaselt), destilleerides need kokku üheks eliksiiriks, mida juues saaks ta kõikvõimsaks. Või vähemalt nii ta plaanib.

Kõnealune alternatiivne lugu ilmus ainult aasta peale Shovel Knighti. Seda on ka kohati näha, kuna mängustruktuur on sama. Kaheksa bossi, samad maailmad ning paljud muudki elemendid on vägagi sarnased. Kuid mängitavus on üks aspekt, mis on päris palju muutunud. Plague Knight ei ole suurem asi kakleja, ta on pigem teadlane. Seetõttu ei võitle ta vaenlastega lähedalt, vaid hoopis loobib neid kaugelt pommidega.

Neid pomme saab mängija modifitseerida vastavalt eelistustele või olukorrale. Lõhkeseadmel on kolm osa: kest, süütenöör ja püssirohi. Kest muudab rünnaku trajektoori või viskeviisi, näiteks saab Plague Knight visata pomme kaarega üles, enda ette ja nii edasi. Süütenöör mõjutab seda, millal pomm plahvatab – kas kiiresti, aeglasemalt või kasvõi kontaktil ükskõik millega. Püssirohi määrab plahvatuse liigi ning kui mitu pommi saab korraga visata. Kas võtta kolm tavalise tugevusega pommi või üks tugev, mitu korda plahvatav lõhkekeha? Kombinatsioone on palju ning erinevate olukordade jaoks, mis teebki asja huvitavaks.

Teoses leiduv platvormimine on samuti teistsugune. Kui Shovel of Hope kasutas oma platvormimissegmentides tihti labida peal hüppamist, siis Plague of Shadowsis leiduvad väljakutsed on mõnes mõttes kergemad. Plague Knight saab kasutada võimet nimega bomb burst, mille käigus ta lendab läbi õhu. Ka seda on võimalik erinevate modifikatsioonidega muuta. Isiklik lemmik oli peale õhulendu maa peale hõljumine, kuna see muudab raskemad hüpped palju kergemaks. Tasub meeles pidada, et tolle liigutusega saab ainult otse üles või diagonaalis edasi lennata.

Plague Knight saab lisaks kasutada erinevaid maagilise esemeid, mis teda oma seiklusel aitavad. Tasemete sees võib leida kirste, kus sees on artefaktid, mis peaksid mängijale tuttavad olema – need on ju samad, mida Shovel Knight kasutab! Kui tasemes edasi liikuda, on võimalik leida Chester, ehk too külamees, kes müüb neid samu asju sinisele kaevurile. Ta pakub vahetust ning annab alkeemikule midagi kasulikumat. Võrreldes Shovel Knightiga on väiksel alkeemikul alchemy riba, mis täitub iseenesest ning mis lubab kõnealuseid esemeid kasutada. Kui neid aga liiga palju kasutada, peab ootama, et kogu riba uuesti täituks. Samuti saab meie teadlasest rüütel endale uusi hilpusid, mis annavad erinevaid boonuseid ja võimeid.

Üks sarmikamaid aspekte on fakt, et kahes külas, mis mängus leitavad, liigub Plague Knight tagataustal. Ta pole nii avasüli oodatud kui ta sinine vaenlane. Esimesest külast ta lausa aetakse minema enne, kui ta läheb salakäigu kaudu oma maaalusesse peidupaika. Seal on näha ka Monat, kes on üks kõrvaltegelane, kellega Shovel of Hope’is rääkides saab mängida ühte minimängu.

Plague of Shadows on fantastiline mäng Shovel Knighti saagas, pakkudes uut ning huvitavat mängitavust, sarmikat lugu ja sama retrohõngulist tunnet kui originaalteos. Järgmisena keskendume kogumiku kolmandale teosele, milleks on Shovel Knight: Specter of Torment.

Specter Knight on selle traagilise eelteose peategelane. Enchantress äratas ta surnust ellu ning nüüd peab mees kõik teised No Quarter ordu liikmed kurjuse ridadesse värbama. Iga halvale poolele toodud rüütliga täitub Specter Knighti salapärane kaelakee võimuga ning mälestused endisest elust vilksavad silme eest mööda. Kes ta oli ning miks on ta selles olukorras?

Nagu ka eelmise peatükiga, on mängitavus võrreldes esimese mänguga muutunud. Specter Knight on nobedam kui eelnevad kangelased – ta saab seintest üles joosta ja nende küljest edasi hüpata. Oma vikatiga saab ta lõigata nii kiiresti, kui mängija ise suudab nuppe klõpsida. Hüpates või õhus olles saab ta aga vaenlaste poole lennelda, kas siis üles või alla, olenevalt sellest, kas ta on oma sihtmärgist kõrgemal või madalamal. Toda rünnakut kasutatakse kõige tihedamini selle mängu platvormimislõikudes, tihtipeale sundides mängijat mitut järjestikust lendu kasutama.

Mängu struktuur on samuti erinev, kuna siin on ainult bossimaailmad ning puuduvad erinevad külad ning kõrvaltegevused, mis olid nii Plague of Shadowsis kui ka Shovel of Hope’is leitavad. Vikatimees pesitseb Enchantressi tornis ning kasutades maagilist peeglit saab ta tasemete vahel liikuda. Igas tasemes on võimalik leida punaseid koljusid, mida saab vahetada erinevate maagiliste esemete vastu. Nende kasutamiseks on vaja ressurssi nimega darkness (jah, ma tean et see kõlab totralt ja natuke on ka). Neid samu esemeid on võimalik varanduse eest paremaks teha. Enamus uuendusi lisavad lihtsalt võimaluse nendega kaotatud aardekotte tasemete sees üles korjata.

Ütlen ausalt, et midagi väga rohkem ei oskagi tolle mängu kohta öelda, kuna teose huvitavaim aspekt on lugu, mida ei tahaks liialt rikkuda. Kuigi see pole midagi liialt kompleksset (arvestades mängu retroplatvormeri juuri), on see siiski hea. Terve mängu vältel ootasin, mis edasi juhtub. Specter of Torment on samuti fantastiline järg algsele mängule, nii oma akrobaatilise mängitavuse kui ka traagilisema loo pärast.

Kollektsiooni viimane platvormimisteos on King of Cards. Kangelaseks olev King Knight on võtnud eesmärgiks saada täieõiguslikuks kuningaks, ning seda läbi Joustuse nimelise kaardimängu. Öeldakse, et see, kes suudab võita kõik kolm kohtunikku, kroonitakse kaartide kuningaks.

King of Cards kombineerib enamvähem tuttavat platvormimist kaardimängudele omase strateegiaga. Joustus ise on suhteliselt lihtsa põhimõttega – mängulaual asetsevad juveelid, mille peale mängija peab oma kaardid asetama. Kui kõik aktiivsed ruudud on täidetud ja mängija „kontrolli“ all on enamus kalliskividest, on ta võitnud. Kaarte ei saa aga niisama sinna peale asetada, vaid neid peab lükkama.

Igal kaardil on nooled, mis näitavad, kuhu suunas nad lükata saavad. Samas suunas ei saa aga teisi kaarte lükata. Samuti on mängulaual ka kindel suurus ning sellest täiesti välja ei saa kaarte lükata. Tihti võib tekkida olukord, kus polegi võimalik ausalt võita. Siin tulevad appi erinevad trikid ja sohimeetodid, mida osta saab: vastase käe rikkumine, kõigi kolme käes oleva kaardi järjest mängimine ja vaenlase juveelide peal asetsevate kaartide varastamine. Samuti saab iga mängu võiduga ühe rivaali kaardi enda kollektsiooni lisada. Sama saab ka teha arvuti, kui mängija peaks kaotama. Muuseas, too kaardimäng on täiesti eraldiseisev ning kõiki rivaale ei pea võitma, et teos läbi teha.

King Knight on järjekordselt omamoodi platvormimiselementidega. Kuldne rüütel saab nii vaenlaseid kui ka seinu õlaga rammida. Kui see löök pihta läheb, hüppab ta piruettides õhku. Keerlemise ajal saab hävitada enda all olevaid blokke, kaevata üles mullahunnikuid ja vaenlaseid tümitada. Tihtipeale peab mängija hüppama oma surma poole, et edasi rammida ja vaikselt ülespoole lennata.

Nagu tavaks, on ka King Knighti arsenalis erinevad maagilised esemed: põlev mõõk, maagiline kinnas, plahvatavad rotid ja muud. Enamus neist on lihtsalt alternatiivsed viisid, kuidas vaenlaseid pihuks ja põrmuks teha, kuid tal on ka mull, mille sees ennast peita. Harvemini saab sellega ennast surmast päästa, kuid võrreldes näiteks Shovel ja Specter Knighti samaväärsete esemetega, on see palju situatsioonilisem.

King of Cards on hea lõpp imelisele platvormerite saagale. Neli unikaalset tegelast, neli lahedat mängu ja palju platvormimist. Aga sellega ei saa kollektsioon otsa. Veel on vaja ära mainida Shovel Knight: Showdown.

Showdown on Super Smash Bros.-i laadne mitmikmäng, kus kuni neli mängijat saavad omavahel mõõtu võtta. Tavaliste matšide eesmärk on koguda kindel arv vääriskivisid või viimasena ellu jääda. Enamus teistest mängudest leitavaid tegelasi on mängitavad ning on oma unikaalsete rünnakute ja võimetega. Shovel, Plague, Specter ja King Knight on pea identsed oma enda teoste mängitavusele. Igal tegelasel on oma väike lugugi rääkida ning nagu ka Smashis, on siin erinevat tüüpi tasemeid mängija ja lõpu vahel: tavalised kaklused, väljakutsed ja ka platvormimisega boss. Teos on päris soliidne ja hea väike kirss tolle kollektsiooni tordil.

Shovel Knight: Treasure Trove on absoluutselt oma hinda väärt. Neli kampaaniat on kõik imelised platvormimisseigad, mis on loonud oma unikaalse identiteedi antud žanris. Soovitan kollektsiooni kõikidele, kellel on mingigi huvi retrostiilis mängude vastu.