fbpx

See ei ole esimene kord, kui ma oma tänavusi oodatuimaid mänge avalikult kuulutan. Kuna ajakirja [digi] jaanuarikuu väljaandes sai juba välja hõigatud neli teost – Cyberpunk 2077, Halo Infinite, Resident Evil 3 ning Animal Crossing: New Horizons (põhjuseid lugege ajakirjast endast) – otsustasin sel korral keskenduda nendele mängudele, mis napilt esinelikust välja jäid.

Twelve Minutes

Twelve Minutes köitis mind koheselt. Pealtvaates (!) triller pajatab loo mehest, kes on sattunud ajasõlme lõksu. Ta elab korduvalt läbi 12 minutit oma elust, mille jooksul peab lahendama müsteeriumi. Teose stiil on mõnusalt minimalistlik, seda nii visuaalselt kui ka keskkonna poolest (kogu tegevus on koondunud mehe ja tema naise ühisesse korterisse). Mängu looja, Luis Antonio resümee on muljet avaldav – mees on varem töötanud nii Rockstar Gamesis kui ka Ubisoftis. Loodetavasti on tema esimene üksiküritus võrdväärselt edukas kui varasemad ühistööprojektid.

Half-Life: Alyx

Mul puudub Half-Life seeriaga suurem side. Samuti puudub mul kodus VR-seade, mis võimaldaks kõnealust teost kogeda. Põhjus, miks ma Half-Life: Alyxit innukalt ootan, on aga lihtne. Ma tahan näha, kas Valve suudab sisse juhatada uue ajajärgu VR-mängude vallas. Tõsi, kvaliteetsed elamused virtuaalreaalsuses pole tänaseks enam harv juhus, ent ometigi eksisteerib too nähtamatu piir fantastiliste elamuste ja täispikkade narratiivipõhiste AAA-mängude vahel, mida pole suudetud veel ületada. Kõik kaardid on Valve’i käes… ja kõik pilgud nende peal.

Ghost of Tsushima

Ühe möödunud aasta hinnatuima mängu, Sekiro: Shadows Die Twice, keskkonnad, mis inspireeritud feodaalsest Jaapanist, meeldisid mulle väga. Kahjuks jäi mäng ise mul pooleli ning tänase päevani pole suutnud selle juurde naasta. Ju polnud varasematest soulslike mängudest kordades agressiivsemat lähenemist nõudev võitlusstiil minu tass teed. PlayStation 4 üheks n-ö luigelauluks osutuv märulimäng Ghost of Tsushima tundub oma ajastu ja stiiliga sügavat sedasama kohta, mida Sekirogi, ent sel korral on teose läbimine tunduvalt tõenäolisem.

Tell Me Why

Kuigi Dontnodi viimane üllitis, Life is Strange 2 jäi mul peale esimest episoodi pooleli, on mul siiski nende loomingusse usku. Tell Me Why toob meieni ühe esimese transsoolise peategelasega videomängu ning mind ääretult huvitab, kuidas Prantsuse stuudio sedavõrd delikaatse teemaga hakkama saab. Loodetavasti suudab arendaja end tänavu ka korralikult kokku võtta ning toimetada teose episoodid meieni mõistlikus tempos. Teadupärast läks Life is Strange 2 puhul aega pea et aasta, et terve lugu lõplikult valmis saada…

Watch Dogs: Legion

Olgugi, et paljud me tegemiste jälgijad meie arvamusega nõus pole, leian jätkuvalt, et Ubisofti Watch Dogsi seeria on iga järgneva episoodiga aina paremaks läinud. Sarja kolmas osa, Legion, tundub seni kõige paeluvam. Avatud kaardiga London tundub mõnes mõttes ääretult värskendavana ning arendajate ambitsioonikas plaan lubada mängijal kehastuda ükskõik milliseks maailmas eksisteerivaks tegelaseks kõlab ägedana. Tagatipuks ei suuda ma ära oodata, et näha, millistel kõikvõimalikel viisidel suudetakse see mäng katki teha!

Boonus: Art of Rally

Midagi midagi Ott Tänak, midagi midagi rallirahvas. Üldiselt aga jäi silma tolle teose ääretult armas minimalistlik stiil!