The Sims on mulle õpetanud, et…

Käesoleva aasta 4. veebruaril tähistas mänguseeria The Sims oma 20. juubelit. Kaasaegses muutuvas maailmas on sellise aja jooksul siiani elujõulise ja populaarse seeria omamine pea iga mänguarendaja unistus ning pigem erand kui reegel. Kuna The Simsi näol on tegemist nii-öelda elusimulaatoriga, peab see olema ka midagi õpetanud!

Tõsi, minu pikemad mängukogemused jäävad pigem esimese osa aegadesse ning ilmselt sai veidi veedetud ka 2004. aastal ilmunud teise osa seltsis. Kolmandat ja neljandat olen vaid silmanurgast piilunud ning valutanud pead selle üle, kui keeruliseks kõik on läinud – tegime ju lausa video neljanda osa tegelaste loomise protsessist. Seega hoian ma nüüd asja lihtsana ning kirjutan, mida The Sims mulle õpetanud on. Ning olgem ausad, minuvanuseid poisse kasvatati eelkõige arusaamises, et The Sims on tüdrukutele mõeldud mänguseeria.

Andmekandjad on olulised

Ajal, mil kodune internet oli vaid suureks unistuseks, said kõik oma kübersurfamise vajadused rahuldatud vahetundide ajal kooli arvutiklassis. Nii veetsin seal ka mina aega otsides oma virtuaalsele tegelasele uusi kappe, riiuleid ning miks mitte ka kaaslasi, et need siis 1.44MB mahutavusega flopikettale salvestada. Tihtilugu läks kogu päevaste leidude jaoks vaja mitut ketast. Valikust tuli välja jätta loomulikult kõik need esemed, mis olid kokkupakituna üle 1.44MB suured, sest igasugune failide poolitamine oli tol ajal keerulisem kui korrutustabel või emakeele neliteist käänet.

Enim meeldisid loomulikult erinevad võimalused, kuidas mängumehhaanika ära lõhkuda. Näiteks baarikapp, milles sai vahetult enne tööle minekut omale väike kokteil teha, mis täitis kõik tegelase soovid ja vajadused. Nii igal hommikul rõõmsa meelega tööle minek tõi endaga kaasa kiired palgatõusud ja boonused… mille eest sain loomulikult veel selliseid vägijooke hankida. Kuidas see kõik mu Simsi siseorganitele, eriti neerudele ja maksale mõjus, ei tea ma siiani.

Meis kõigis on peidus üks väike sadist

Käsi püsti, kes The Simsi mängides poleks ehitanud oma tagaaeda basseini, saatnud enda tegelase ujuma ning seejärel eemaldanud redeli? Edasine on muidugi juba ajalugu. Seda nii paljude minu loodud tegelaste, tema sõprade, juhuslike möödakäijate kui ka postiljonide jaoks. Mis aga kõige hirmutavam, tänu sellele tegevusele oli võimalik tapatöö vahendile luua väike surnuaed ning kui seda ei hooldatud (loe: ei käinud seal nutmas), tulid kummitused. Minu mäletamist mööda neid uputada enam ei saanud.

Petta on tore, aga mitte lõbus

The Simsi kontekstis võib petmine tähendada muidugi mitut asja, kuid antud juhul pean silmas koodide kasutamist. Käsi südamele pannes saan öelda, et ei suutnud antud teost mängida ilma koode kasutamata. Lihtsalt ei osanud. See tegi majaehituse ja esmase mängutunni lõbusaks, kuid eemaldas mängu peamise strateegilise elemendi – isemajandamise. Nii jäidki minu paljud tegelased peale esmaseid tunde sinnapaika. Ikka selleks, et saada asendatud uute tegelastega, kelle rahakotid olid pettuste teel paksult Simoleonsi täis topitud.