ARVUSTUS: Final Fantasy VII Remake

Ajal, mil mu eakaaslased PlayStation 2 peal toonaseid superhitte kogesid, soetasin mina alles esimese PlayStationi. Nii veetsingi aega pisut nurgeliste mängude seltsis, samal ajal kadedalt uudistades, kuidas sõprade ekraanilt vaatavad vastu enneolematu graafikaga teosed. Võibolla just minu suutmatusest ajaga kaasas käia suutsin maha magada mitmedki enda hallile konsoolile jõudvad kohustuslikud teosed. Üheks selliseks on Final Fantasy seeria armastatuim sissekanne.

Ma ei tea, kas asjaolu, et mul puudub varasem kokkupuude Final Fantasy VII originaalversiooniga, on positiivne või mitte. Ühest küljest ei pea ma enda kogemusele kiikama läbi heleroosade prillide, mis varjaksid reaalseid probleeme, mille käes mäng kohati vaevleb. Teisalt aga unistan tollest äratundmisrõõmust, mida ammustele fännidele kamaluga pakutakse.

Final Fantasy VII Remake, nagu nimigi mõista annab, on uusversioon 1997. aastal esimesele PlayStationile ilmunud Jaapani rollimängust. Originaali näol oli tegemist teosega, mis süstis värskust enda žanrisse, ent ei piirdunud vaid sellega. Värvikad karakterid ning emotsionaalsed stseenid on aastate jooksul suutnud end murda isegi popkultuuri kõrgematesse sfääridesse. Uusversioon üritab tabada kõiki samu noote ning siis veel mõnda. Kuigi arendajate pikad näpud mõnede klahvideni päris hästi ei ulatu, ei riku puudujäävad noodid üleüldist meloodiat. Seega võime juba praegu välja öelda lause, mille võiks reeglina alles epiloogis kuuldavale lasta: Final Fantasy VII Remake on vaieldamatult üks käesoleva aasta parimaid mänge.

Mind võluti ära juba esimestel momentidel. Õigemini siis, mil teravatipulise soenguga eks-sõduri Cloud Strife’i kontrollimine minu kätte usaldati. Uue kuuega eputava Final Fantasy VII suurimaks trumbiks on selle sujuv mängitavus. Hüljatud on originaali poolenisti käigupõhine taktika ning see on asendatud tänapäevasema hack-n-slash stiilis võitlusega, mis on… jumalik. Cloud vehib oma suure mõõgaga üllatavalt graatsiliselt (tundub, et säherduse monstrumi kasutamiseks pole vaja suuri muskleid, vaid kõik on randmes kinni!) ning iga hoop tundub justkui tulikuum nuga läheks läbi sulavõist. Seda on lausa raske sõnadesse panna.

Muidugi ei piirdu kogu võitlus vaid ühe hiiglasliku külmrelvaga rapsimisega. Aja jooksul tutvustatakse vaenlasi, kelle käest puhta nahaga pääsemiseks tuleb kasutada lisaks ka enda mõistust. Tuleb leida õige lähenemine, millele aitavad kaasa blokeerimine, maagia kasutamine või ülejäänud seltsiliste tugevustele lootma jäämine. Nimelt pole Cloud ainus, kelle virtuaalseid jäsemeid mängija juhtida saab. Teose jooksul jõutakse kanda mitmeid eri suurusega saapapaare. Nii saab lisaks mõõgale mekkida, milline oleks võitlus siis, kui põhirelvaks kas käe külge kinnitatud gigantne (sest kompaktsus pole Final Fantasy VII maailmas vist aktsepteeritav kontseptsioon) kuulipilduja, maagiat pilduv sau või lihtsalt enda rusikad. Vahel peitub lihtsuses jõud.

Lisaks eelnimetatud arsenalile on mängijal tagataskust võtta ka maagia ning, eh, ained. Inglise keeles kannab antud element nime Materia ja see annab tegelaste relvadele ja turvisele lisavõimeid. Need võivad täiustada karakteri ründejõudu või hoopiski tõsta ta kaitsevõimet. Kõige võimsamad ained annavad aga võimaluse suuri koletisi esile kutsuda, kes mängijale pikemates kaklustes abikäes ulatavad. See on üpriski kompleksne süsteem, mida ei tasu alahinnata. Valesti paigutatud ained, mis pikaks ajaks tähelepanuta jäävad, võivad hiljem valusalt kätte maksta. Näiteks venis üks bossikaklus oodatust pikemaks, kuna ma polnud varem kõiki tarvilikku maagiat võimaldavaid elemente kasutusele võtnud. Eks nende omade vitsade peks ole see kõikse valusam, ent inimene muud moodi ju ei õpi…

Kuigi esialgu tundub võitlusmehaanika olevat lausa imeline, pole tegemist siiski veatu teemandiga. Lihvimata küljed torkavad silma eelkõige teose teises pooles, mil tuleb aeg-ajalt rinda pista õhus lendavate vaenlastega. Üldiselt poleks see just kõige suurem probleem, kuna Cloudiga käib tihtilugu kaasas ka juba kaugelt pilkupüüdev musklimägi Barrett, kelle kuulipilduri abil kaugemad sihtmärgid elimineeritud saavad. Kahjuks on keegi otsustanud, et hilisemates staadiumites peaks mängija kõrgel hõljuvate vaenlastega vastamisi astuma äärmiselt kitsastes tingimustes.

See toob aga endaga kaasa olukorra, kus Barret, selg tihedalt vastu seina surutud, üritab oma tulirelva vastase poole suunata, mille tulemusena mängu kaamera päris hästi enam orienteeruda ei suuda. Teised karakterid sooritavad sarnases situatsioonis ebainimlikult kõrgeid hüppeid, virutavad vastasele paar korda, kukuvad tagasi maa peale ning kordavad mustrit. Tegemist on pigem tüütute võitlustega, mis pisut rikuvad muidu sujuvalt kulgevat voolu.

Ühe endast lugupidava rollimänguga kaasneb hea lugu ning siin on seda ohtralt. Ma juba mainisin põgusalt ekstravagantse soenguga eks-sõdurit Cloudi ning tema kaaslast, musklis kuulipritsi Barretit. Neid kahte seob kokku üks ühine nimetaja – Avalanche. Tegu on ökoterroristide rühmitusega, kes annavad endast kõik, et päästa planeet rahaahne elektrikompanii Shinra küüsist. Lisaks keskkonnakaitsele puudutab Final Fantasy VII (Remake) ka klassivõitluse temaatikat. Tehnoloogiliselt arenenud ühiskond on jagunenud kahte leeri: rikkad elavad taevalaotusesse ehitatud „plate“ peal, vaesed on aga kogunenud nende all asuvatesse getodesse. Mõnevõrra tähendusrikkalt saab seega kangelaste põhiülesandeks saatuse muutmine.

Seega – Final Fantasy VII Remake’il on midagi öelda. Küll tuleb aga arvestada, et presentatsioon ei pruugi olla see, millega läänemeelsemate mängude mängijad on harjunud. JRPG-le omaselt kaldutakse tihti animesarjadest pärit stereotüüpide põhjatusse varamusse. Seetõttu on sagedad momendid, kus tegelaste omavaheline suhtlus on veidralt liialdatud ja üle võlli. Lisaks tõlgenduvad nii mitmedki emotsioonid umbes kohmetuteks mühatusteks, mis ka kõige tõsisemad situatsioonid pisut juustuseks muudavad.

Siinkohal mängib suurt rolli ka (sest *rollimängud*, heh) tegelaste disain. Traagiline taustalugu ei suuda mu silmadest pisaraid välja võluda, kui loo esitajaks on punkari soenguga suur kiisu, kelle kõrvas helgivad hõbedased ehted ning ihu kaunistavad tätoveeringud. Sääraseid kontrastust sisaldavaid momente on mängus ohtralt ning iga pisarakiskuja ja dramaatilise monoloogi kohta võib leida hetki, mil kivinäoga Cloud tantsunumbri saatel tüdrukuks riietatakse. See on jabur, ent seda parimas mõttes.

Internetis on visatud nalja, et Final Fantasy VII Remake vaevleb Peter Jacksoni „Kääbiku“ sündroomi käes. See tähendab, et kompaktne algmaterjal on korralikult laiali venitatud. Sellise teguviisi viljad on suurepäraselt nähtavad ka neile, kes originaaliga tuttavad pole. Parimaks näiteks on tasemete taaskasutus. Näiteks peab mängija mitmel korral varasemalt külastatud koridoridest uuesti läbi jooksma. Maa-alused kanalisatsioonisüsteemid saavad nii äärmiselt tuttavaks.

Olgu öeldud, et isegi mitte Final Fantasy VII Remake ei suuda murda kanalisatsioonilevelite needust – nii nagu kõikides sellele eelnenud videomängudes, on siingi ebaharilikult suurtes solgitorudes kondamine igav ja vaimu nüristav tegevus. Sellele ei aita kaasa asjaolu, et mängu tasemed on reeglina sirgjoonelised koridorid, mis aeg-ajalt kaheks erinevaks haruks hargnevad. Ühes otsas ootab progress, teiselt poolt võib leida aga saladuse (üldiselt premeeritakse „seiklejaid“ uue Materia’ga). Üldiselt ei suuda aga saladused üle kaaluda tüdimust, mis tekib siis, kui mängija peab pikkades tühjades koridorides planeeritust rohkem edasi-tagasi jooksma.

Õnneks on ülejäänud tasemete üldine disain tunduvalt mitmekesisem. Mängija satub oma kümnete mängutundide jooksul (isiklikult kulus teose läbimiseks pisut alla 30 tunni, kuna pigistasin kõrvalmissioonide puhul silma kinni) nii räsitud getodesse, hüljatud raudteejaama, puhtaks klanitud pilvelõhkujasse kui ka neoontuledest kubisevasse lõbulinna, mis püsib püsti perversse mehe raske rahakukru najal. Neist viimane, Wall Market, on keskkondadest põnevaim, serveerides pea iga nurga taga huvitavaid üllatusi, samuti pakuvad linnakese öötuled mängijale ohtralt silmailu.

Visuaalselt kostitatakse meid ääretult kauni graafikaga, vähemalt esmapilgul. Ärge saage valesti aru – parimatel momentidel on tegu ühe kaunima PlayStation 4 mänguga, mida minu silmad eales on näinud. Teatud momentidel torkavad aga silma ääretult madalakvaliteedilised tekstuurid ning seda juhtub tihemini, kui sooviks. Esialgu arvasin, et süüdlaseks on minu esimese põlvkonna PS4, ent hilisem uurimine paljastas, et isegi PS4 Pro ei suuda koledaid tekstuure ilusaks siluda. Õnneks tasakaalustatakse toda probleemi ääretult sujuva kaadrisagedusega, mis isegi kõige hektilisematel momentidel raudkindel ja vankumatu püsib. Tegemist on vajaliku tugisambaga, mis aitab mängitavusel hiilata.

Uitmõtteid Final Fantasy VII Remake’i kohta tiirleb mu peas küll ja veel. Iga viimne kui üks teoses kõlav muusikapala on fantastiline ning paneb mind kahetsema asjaolu, et ma ei soetanud endale mängu eriversiooni, millega heliriba eraldi kaasa tuleb. Muusika mõjub lihtsalt teistmoodi kui ta eksisteerib ka füüsilisel kujul. Bossivõitluste kvaliteet on hüplev. Vahel ootab ees intensiivne heitlus kurjamiga, kelle eksistents mõjutab tervet narratiivi. Mõnikord aga paistakse mängija vastamisi salapärase majaga, mis on kurjust täis ning mille alistamine nõuab kamaluga kannatust. Nõrgema närvikavaga inimeste jaoks võib see osutuda murdepunktiks.

Üks eriskummalisim seik, mis mulle avatiitrite juures silma torkas ning meelde jäi, oli näiteks fakt, et teose logo looja eraldi välja toodi. See näitab, millises koguses on rõhku pandud (nii uusversiooni kui ka originaalmängu) detailidele. Isegi siis, kui õmblused vahel kärisema kipuvad, on näha kuivõrd palju armastust ja hoolt teose valmimisse on pandud.

Final Fantasy VII Remake jätab enamat tahtma. Pole saladus, et kõnealune teos pakkus meile vaid pisikest killukest originaalist ning lugu, mida rääkida, on enam kui piisavalt. Praegu pole teada, kui palju peame ootama, et saaga järgmist peatükki mängida saaks. Arendajate endi sõnul siseneti alles varajasse algfaasi, mis tähendab, et niipea me Cloudi ja tema sõprade uusi seikluseid siiski kogeda ei saa. Õnneks on pikema loo esimene peatükk piisavalt terviklik, et lahtised niidiotsad liigselt hinge närima ei hakkaks.

Peale seda, kui Remake’i lõputiitrid olid mu ekraanilt läbi jooksnud, otsustasin ajas tagasi minna ning otsisin välja originaalse Final Fantasy VII (või täpsemalt selle uutele mängumasinatele toodud HD-versiooni). Juba esimestel sekunditel mõistsin, miks on too teos niivõrd palavalt armastatud. Täpselt sama palavat armastust väärib ka Final Fantasy VII Remake. Võibolla isegi rohkem.