PGA Tour 2K21 kinnitab, et golf on džentelmenide sport

Golfi üle on ülimalt lihtne nalja visata. Miks peaks keegi tundide viisi kepiga üksikut palli mööda muru taga ajama, et see lõpuks auku lüüa ja siis seda veel 17 korda kordama? Veelgi enam – miks peaks keegi seda üldse vaadata tahtma? Aga võta näpust, virtuaalsel kujul on golf tegelikult ääretult intrigeeriv!

Tegemist on ideaalse hetkega tegemaks antud artikli konteksti jaoks üks üpriski oluline ülestunnistus. Nimelt on golfimängud minu jaoks alati üpriski olulisel kohal olnud. Võiks lausa öelda, et need on aegade jooksul defineerinud mind mängurina. Lapsepõlves kollaste kassettide peal oli üheks mängituimaks teoseks Nintendo klassikaline teos Golf (mis sündis legendaarse mänguarendaja Satoru Iwata käe all). Aastaid hiljem, kui ostsin Xbox 360, hankisin HDMI kaabli eraldi eelkõige selle jaoks, et Tiger Woodsi seeria uusima osa demoversioon näeks mu telekaekraanil tunduvalt ilusam välja.

Nüüd oleme jõudnud aastasse 2020, kus olen taaskord kätte võtnud videomängu, milles eesmärgiks valge pallike malbe publiku pilgu all tuules lehviva lipukese suunas lüüa. Teoseks on PGA Tour 2K21 ning pean nentima, et selle poolt pakutav elamus on üpriski nauditav: muru on roheline, publik hiirvaikne ning löögid tugevad.

PGA Tour 2K21 alustab koheselt mängija õpetamisega, mis tähendab, et ka kõige golfivõõram inimene saab põhitõed selgeks. Samas selgub ka, et edasijõudnutele pakutakse ohtras koguses erinevaid võimalusi muutmaks enda mängu väljakutsuvamaks. Algaja saab palli toksida ilma, et peaks liialt mõtlema erinevate keppide valikule (mäng pistab tavaliselt ise piisavalt sobiva abivahendi pihku, teadjamad saavad sellele aga vastu vaielda ja ise valikuid teha), ka vindid ja muud tehnikad on rangelt vabatahtlikud.

Tunnetus on mõnus. Kui kepp palli tabab, tundub sel olevat just parajas koguses „kaalu“. Tuul viskab kaikaid kodaratesse täpselt nagu ta peakski (aga ei võiks, sest kamoon, ma üritan siin Birdiet saada, palun!). Kommentaator on mõnusalt stoiline ning peab konkreetset arvestust selle üle, kuidas mul läheb. Positiivne on asjaolu, et kuigi ma tean, et tegemist on koodide jada eduka tulemina, mõjub see siiski kuidagi mõnusalt naturaalselt ja üldse mitte masinlikult nagu mõne spordimängu kommenteerimine aeg-ajalt tunduda võib.

Visuaalselt on mäng võibolla pisut tagasihoidlik. Tegemist pole koleda graafikaga, kuid pigem on hoitud võimalikult minimaalset joont, et kitsaskohad ning detailide puudumine niivõrd valjuhäälselt näkku ei karjuks. Kaadrisagedus märgatavalt ei jonni ning audiopool täidab töökohustused eeskujulikult. Menüü on välimuselt äärmiselt igav, aga samas ei saa sellelegi ette heita, et tehakse täpselt seda, mida nõutakse – juhatada mängija õigesse kohta.

Radu on käputäis, mis tundub okei. Eriti juhul, kui võtame arvesse, et iga viimne kui üks koosneb muruplatsidest, vee- ja liivatakistustest ning raja ääres kõikuvatest puudest. Menüüdes navigeerides ja erinevate radade pilte uurides ei suutnud ma neil vahet teha, seega pidin lootma jääma sellele, et nimed piisavalt erinevad.

Veidral kombel pole ma senini suutnud tuvastada, kuidas saaksin mängida mõne profisportlase ja mitte enda poolt loodud äärmiselt koleda vanamehena (tegelase loomise süsteem on muidu väga rikkalik). See tundus imelik, eriti arvestades, et mängu kaanel ilutseb reaalne sportlane Justin Thomas.

Sellest hoolimata tundub PGA Tour 2K21 igati adekvaatne mäng, mille poole tasub ühel või teisel ajahetkel vaadata. Täishinnaga ostmiseks peaks tegemist olema tulihingelise golfifänniga, sooduka ajal võiks selle ligi kahmata aga igaüks, kes aeg-ajalt isegi videomängumaailmas lõõgastuda tahaks.