Mass Effect – seeria, mis sisaldab ühte kõige ülehinnatumat mängu eales

Kui ma Mass Effect Legendary Editioni käima panin, istusin esmalt mõnda aega pooltardunult, ilma et oleks puldil midagi vajutanud. Miks?

Eks ikka selleks, et lihtsalt uppuda Sam Hulicki meloodiasse, mis vallandas minus põhjaliku nostalgialaksu lapsepõlveaegsest ulmemeediast. Seriaalid „Babylon 5“ ja „Star Trek: The Next Generation“. Koomiksid „The Black Hole“ ja mis iganes oli selle tulnukaloo nimi ajakirjas Tähekapten Rifi.

Mängud C&C Tiberian Sun ja MechCommander. Ja loomulikult animatsioonid „Kolmanda Planeedi Saladus“, „Klaabu Kosmoses“ ning mingi ähmane mälupilt kosmonaudist kondenspiimaga.

Väga üheselt on mõistetav, miks antud mänguseeria on nii palavalt armastatud. Kuid mis ei ole nii lihtsalt mõistetav, on pingejärjekord, millesse selle osasid pannakse.

Mängides Legendary Editionit avastasin, et tolles seerias eksisteerib ilmselt kõige ülehinnatum mäng, mida olen eales näinud. Aga sellest õige pea. Kõigepealt tuletame meelde, miks on Mass Effecti maailm niivõrd paljude südamesse jõudnud.

Esimene osa paiskab meid koheselt klassikalisse ulmemaailma. Mängija maandub keset aktiivset relvakonflikti ning peab hakkama lahendama lavatagust mõistatust iidsetest rassidest ja ohust tervele galaktikale.

Selle kõrval üritab inimkond leida oma kohta intergalaktilises koalitsioonis. Antud eesmärgi nimel tuleb end tõestada vanematele ja kaugemale arenenud tulnukrassidele, kes kõik pole omavahel tingimata rahujalal.

Mängumehhaanika on lihtsakoeline, kuid seda enam püsib mängus tempo ja igavat hetke peale ei tule. Isegi „remasterdatud“ Makoga tühjadel planeetidel ringi sõitmisel on oma võlu – proovides Assassin’s Creedi moel otse mööda kaarti liikuda, on päris tore avastada, kust on võimalik sõita ja kust mitte.

Mass Effect pakub kamaluga emotsioone ja tutvumist mitmete huvitavate tegelastega. Pärast apokalüptilist finaali oled adrenaliini täis ja tuiskad kohe sama hooga edasi järgmise osa juurde.

Ülivõrdes hinnatud Mass Effect 2 algus on paljulubav. Pärast esimesi dramaatilisi stseene leiad end laatsaretist. Sealt saab alguse uus seiklus uute kaaslastega. Üllatuslikult saab isegi Martin Sheeniga juttu vesta. Ka mängumehhaanikaid on uuendatud. Justkui sooviga vabaneda kõigest, mis esimeses osas mängijatele vastu hakkas.

Kuid alati ei teostu parimadki soovid nii nagu loodeti. Uus mängumehaanika on küll sujuvam, kuid kõik selle võimalused ei mõju tingimata mugavalt. Alles poole mängu pealt tekkis tunne, et vist kannatab midagi neist asjadest regulaarsemalt proovima hakata.

Kui esimese osa puhul on kritiseeritud Makoga sõitmist, siis palju õnne – teises osas on planeetide „puhastamine“ veel tüütum. Tuleb lihtsalt kaardil neid vaadata, keerutada sinna-tänna ja skännida ressursside kogumiseks sobivad kohti. Ja see võtab aega, kokkuvõttes rohkemgi kui Makoga platvormimine.

Teisisõnu, planeetide külastamine toimub ainult siis, kui on vaja minna mõnda kompaktsesse missioonialasse. Ning rääkides kompaktsusest, siis ka tohutu kosmosejaam Citadel on saanud paneelmaja mõõtmed.

Aga oodake, see pole veel kõik! Uued kaaslased, kes teekonnale kaasa antakse, sarnanevad oma olemuselt ja välimuselt pigem Austin Powersi sidekick’idele, kui esimesest osast armsaks saanud meeskonnale. Varasemalt tehtud tutvused on läinud ja uus meeskond koos värvatavate kaaslastega ei mõju tervikuna.

Siin võib küll apelleerida muutusele peategelase staatuses ja vahendites, kuid see ei vabanda välja tunnet, et mäng koosneb iseseisvatest kõrvalmissioonidest, mis suures pildis ei oma mingit sünergiat ega tähtsust.

Kuid võib-olla polegi sellest väga viga, sest ka mängu lugu on teekond eikuhugi. Tegemist on justkui eelmise osa järgse koristustööga. Panused on väiksemad ja ei suurenda oluliselt mängumaailma ega selle pärimust. Pahalasedki on võrdväärsed esimese mängu kõrvalpahalastele.

Siiski õnnestub vanade kaaslastega aeg-ajalt kohtuda ning, kui veab, teed mõnele ka paar missiooni. Öeldakse küll, et mäng särab oma kõrvalmissioonide poolest, kuid seda võiks vist tõlgendada pigem nii, et see on üks väheseid elemente, mis on esimesest osast parem.

Pingelisema õhustikuga lõpumissioongi ütleb sisuliselt ette, milliseid valikuid tuleks teha. Põnevamad missioonid jäävad niikuinii mängu lisadesse.

Seevastu seeria kolmas osa võtab taas tempo üles. Viimaks saab vanad sõbrad kokku ajada. Maailm on suurem kui varem. Citadel taas asjalikemates mõõtmetes. Planeetidelt ressursside kogumine on sujuvamaks tehtud. Mängumehhaanikat on edasi lihvitud ja lahingus töötab kõik märgatavalt paremini kui eelnevas osas.

Ja mis peamine, lugu on tagasi põhirajal – panused on suured, võiks öelda, et koguni eepilised. Isegi kritiseeritud finaal võib pakkuda sobiva lõpu, sõltuvalt valitud teekonnast.

Kuhugi pole kadunud ka ulmežanrile tehtud austusavaldused. „Dune’ile“ pühendatud missioon võttis lausa südame alt soojaks ja tuletas meelde, miks esimene mäng oli ikkagi nii paganama hea ning selgelt seeria parim. Kolmas osa suudab lõpuks ka teise lunastada ja pakkuda rahuldavat tervikut.

Lõppmulje oli piisavalt hea, et võtta kohe ette ka Mass Effect Andromeda. Kui lõpuni aus olla, siis ma pole kindel, et see on tingimata kehvem elamus, kui see kõigi aegade ülehinnatuim mäng Mass Effect 2. Vaatamata mängu mõningastele puudujääkidele on Andromedas vähemalt lugu, mis annab kogu mängija tegevusele mõtte.

Tegelikult on Mass Effect 2 päris hea mäng – 7/10 kindlasti.

P.S. Muuseas, terve kirjutamise aja oli Sam Hulicki Resynthesis korduvmängimisel… tõn-tõn-tõn…tump-tump-tump…klink-klink-klink…