Sten Kohlmanni TOP 10 mängu aastal 2022

Kohe kindlasti oli 2022 aasta, mil ilmusid videomängud. Mulle meeldivad videomängud. Milline kokkusattumus! Igatahes, siin on 10 tänavu ilmunud mängu, mis meeldisid mulle tunduvalt rohkem kui need ülejäänud.

Okei, tegelikult need mõned teised olid ka täitsa okeid.

10. Tinykin

Ühena kahest Eestimaa suurimast Nintendo fännist (tervitus, Rainer!) pean kindlasti kiitma ka Pikmini seeriat. Seni on pisikeste olendite juhtimine ja nende abil ülesannete lahendamine olnud ainult Nintendo pärusmaa, ent aastal 2022 proovis kätt ka Splashteam, kelle teos Tinykin suutis ideaalselt tabada täpselt sedasama maagiaveeni, millega jaapanlased aastaid varem hakkama olid saanud.

Iga osa Tinykinist oli mõnusa feel’iga. Väikeste olendite leidmine, suures maailmas tibatillukesena ringi liikumine, seebitüki peal mööda niiti grind’imine, erinevate putukate hierarhia uurimine. Mängu stiil on ka suurepärane. Ma kogusin Xboxil kõik achievement’id kokku. See 10. koht on igati väljateenitud.

9. Neon White

Fast game go fast! Mängude kiirläbimisi on tihtilugu väga huvitav jälgida, aga tunduvalt tülikam ise ette võtta. Mängi ühte teost sadu tunde algusest lõpuni järjest läbi? Ei aitäh, mulle meeldib variatsioon! Aga Neon White kestab kõigest kümme tundi ning selle tasemed vähem kui minut ning sellest minule piisab.

Ning kui tasemetes liikumine ning erinevate relvade-võimete kasutamine sees hea sooja tunde tekitab, siis miks mitte üritada seda kõike uuesti ja veelgi kiiremini teha? Ühtlasi on sel mängul võrdlemisi loll lugu ning mulle meeldib rämps.

8. Stray

Kas sa oled kassiinimene? Boy, do I have a game for you! Stray pisike digikiisu käitub täpselt nagu päris kass. Maailm, mida sa läbi tema avastada saad, on ääretult kaunis ja detailne. Mängitavus on mõnus, graafika tasemel. Kui kass magama läheb, hakkab PlayStationi pult nurruma. Mida enamat tahta?

7. The Quarry

Mulle meeldivad halvad juustused õudusfilmid. The Quarry, kuigi tehniliselt videomäng, oli äärmiselt halb (lausa nii halb, et olla suurepärane) ning nõretas juustust. See segas kokku tundmatud näitlejad; jabura müstilise loo; kiimased teismelised; tuntud näitlejad, kes teevad elus halbu otsuseid (loe: valivad kehvemaid filmirolle); valikud, mille tagajärgi polnud võimalik ette ennustada; ning palju muud, mis ühe totaalselt keskpärase, ent fantastilise, ent halva õuduka teevad.

Ühel hetkel kõlab lause: „I’m not gonna fuck a bear.“ Palun mängige seda mängu!

6. Disney Dreamlight Valley

Aasta on 2009 ja ma mängin Farmville’i, aga tegelikult on kalendris 2022 ning kõige selle farmvilletamise taustal on Disney tegelased. Dreamlight Valley on nagu Animal Crossing. See on nagu Stardew Valley. Tegemist on mobiilimänguga, mis ilmus igal pool mujal. Ma panin selle hommikul tööle ning ei märganudki, kui õhtu oli saabunud. Millest me rääkisimegi?

5. Gran Turismo 7

Mul ei ole lube, aga mu PlayStationit see ei huvita. Kui ma tahan kalli autoga ringrajale kihutama ja teiste liiklejate plekki mõlkida, ei takista mind miski! Tegin seda tänavu päris palju. Gran Turismo 7 oli suurepärase sõidutunnetusega automäng, mis suutis ka autovõõra minu innuga rooli taha kiskuda. Ikka uuesti ja uuesti ja uuesti.

4. Vampire Survivors

Vampire Survivors on narkootikum.

3. Fire Emblem Warriors: Three Hopes

Fire Emblem: Three Houses jõudis kolm aastat tagasi mu lemmikmängude edetabelis kõrgele teisele kohale. Ma armastan seda seeriat ning olen nõus mängima ükskõik mida, mis selle nime kannab. Õnneks ei pea Fire Emblem Warriors: Three Hopesi mängides muretsema, sest tegemist on äärmiselt mõnusa musou-žanrisse kuuluva teosega.

Antud žanr on mulle viimastel aastatel aina rohkem meeldima hakanud, ent kui seni on mingi element tuska valmistanud, siis Three Hopesi perfektne balanss sõjatandril möllamise ja inimestega suhtlemise vahel on perfektne. Ka oli meeltmööda alternatiivne ümberjutustus Three Housesi stsenaariumist. See on fännitoode, mille nautimiseks ei pea isegi fänn olema.

2. God of War Ragnarök

God of War: Ragnarök oli omapärane elamus. See oli ühekorraga äärmiselt südamlik ja inimlik jutustus, kui ka jaburalt ülevõlli ja juustuseid momente pakkuv möllukas. Pedaal vajutati kohe alguses põhja ning mulle pakuti enneolematus kogemuses üllatusi ja meeldejäävaid stseene. Ma naersin, ma nutsin, mu suu vajus lahti ja ma nautisin igat hetke. Kohati on kurb, et see saaga läbi sai. Samas olen õnnelik, sest sain seda kogeda.

1,5. Disaster Report 4: Summer Memories

Olen viimased kaks aastat pisut sohki teinud ning enda TOP 10 nimistusse salaja ühe lisamängu poetanud. Kui varasematel kordadel on nendeks olnud ülimenukad battle royale teosed, siis sel korral võlus mind (lisaks Fortnite’ile) hoopiski midagi teistsugust. Disaster Report 4: Summer Memories ei olnud eriti hea kolmanda isiku vaates seiklus, ent see oli humoorikalt katki ja niivõrd halvasti kirjutatud, et mõtlen sellele tänase päevani.

Teos, mis algas kõheda tragöödiaga, kujunes üsna kiirelt koomiliste kõrvaltegelaste ja jaburate situatsioonide virvarriks. Kaasa ei aidanud ka asjaolu, et isegi kõige tõsisemad olukorrad manasid esile naerupahvakuid, kuna kõik oli parimal juhul keskpäraselt tehtud. Ootan viiendat osa!

1. Elden Ring

Ma olen mänginud hästi paljusid From Software’i soulsborne mänge ning need on mulle pea alati ka meeldinud. Kahjuks polnud ma seni ühegi lõputiitreid näinud. Alati on ilmunud mõni uus ja huvitav teos, mis piisavalt kütkestav, et tähelepanu endale püüda. Hiljem aga Soulside juurde tagasi minna on keeruline. Rütm on unustatud, vastased käivad jälle üle jõu ning nii ta soiku jääbki. Aga mitte sel korral!

Elden Ringi avatud maailm oli alati intrigeeriv, huvitav ning kutsus end avastama. Igal mängukorral leidsin uusi nurgataguseid, mille olemasolust varem teadlik polnud. Kui mõni väljakutse liialt suureks osutus, leidus alati mõni kergem vastane või uus ala, mille abil varasemad takistused ületada. Samuti leidus ohtralt võimalusi, kuidas elu enda jaoks pisut kergemaks teha. Selgus, et kui manada võitlustandrile enda täpne kloon, suutis ta vahel üksinda vastaste nahad tuliseks kütta. Mõnikord ei jõudnud ma bossivõitluse puhul isegi maha istuda, kui juba oli ekraanil võitu tähistav tekst.

Aga olgem ausad – Elden Ring oli võit meie kõigi jaoks!