„Joker: Folie à Deux“ nõuab, et sa oma räpase toa lõpuks ära koristaksid

1996. aastal ilmus metalbändilt Tool album nimega „Ænima“. Albumi nimi on sõnamäng, mis kombineerib ladina- ja ingliskeelseid termineid animus ja enema. Eestipäraselt võiks seda tõlkida hingeklistiiriks.

Küllap võib seda kõrvutada ka antiikteatrist tuntud puhastava kogemusega, mis kaasneb sellega. kui külastaja elab etenduse ajal läbi hulga mitmesuguseid emotsioone ja läbi sisekaemuse avastab enda jaoks uusi tõdesid. Katarsis.

Kes on näinud esimest „Jokkeri“ filmi, teab väga hästi, et Arthur Fleck pole just keskmine Harjumaa mees oma parimates aastates. Ta on virelev koomik ja peokloun, kes on terve elu uskunud, et tema kutsumuseks on lahutada inimeste meelt. Veendumus, mis pärineb seda talle pidevalt korrutanud emalt, kes proovis kuidagigi leevendada poja kogetud kodust väärkohtlemist.

Ühel päeval aga selgub, et Arthur ei saa enam oma varasemat ravi jätkata. Ta vaimne seisund võtab suuna alla. Olukord päädib sellega, et Arthuri kiusajad lõpetavad oma elu vereloigus. Samas avab kaasnev meediatähelepanu Arthurile uksed püünele, mida tal varasemalt polnud. Temas esile kerkinud Jokkeri persoon viis Arthuri elu muutva kuulsuseni.

Jokkeri esimene film tõi endaga kaasa mitmeid arutelusid. Filmi käigus selgus, et mitte kõik seal nähtu ei juhtunud päriselt, vaid oli vähemal või suuremal määral Arthuri ettekujutuse vili. Samas jäi selgusetuks, et millised vaimsed probleemid tal olid.

Esitati küll elemente disassotsiatiivsest sündroomist, antisotsiaalsest käitumisest ja muust, kuid selget sümptomaatikat polnud. Vaid tema neuroloogiline häire, mis tõi endaga kaasa kontrollimatuid häirivaid naeruhoogusid, oli konstante. Küll aga oli üheks enamlevinud järelduseks, et ühiskond oli süüdi Arthuri seisundi halvenemises ja sai seetõttu ka teenitud palga.

Teise film algus kordab esimese lõppu. Seda tehakse vanakooli „Looney Tunesi“ stiilis animatsioonis „Me and my shadow“, mis tuletas mulle koheselt meelde mainitud Tooli albumilt pärinevat lugu „Forty Six & 2“. Loo nimi näib olevat inspireeritud teooriast, mille järgi ootab inimkonda ees evolutsiooniline areng, mis toob endaga kaasa kahe uue kromosoomi lisandumise senisele 46-le. Sarnaselt sellele, kuidas Jokkeri karakteri vallandumine oli justkui evolutsioon Arthuri elus. Muutuse allikaks on laulus peategelase vari.

„Forty Six & 2“ algab vaikse värsiga, mis räägib kuidas loo tegelane nokib oma kärnasid. Ka „Jokker: Folie à Deux“ alguses näeme Arkhamis lukutaga olevat Arthurit, kes tuimalt ravimikokteili mõju all kohut ootab. Valvurid küll nokivad tema mineviku kallal, kuid maailmast ära lõigatud Arthur sellele ei reageeri.

Asjad muutuvad siis, kui tema advokaat ja arst hakkavad kohtuks valmistudes rääkima oma uskumusest, et Arthur kannatab lõhestunud isiksuse all. Ka Jokker elab tema kehas. Arthur ei saa täpselt aru, mida temalt oodatakse, kuid sellelegi vaatamata proovib ta end kohmetult Jokkerit matkides väljendada.

Tooli lugu jätkab sellega, kuidas peategelane üritab saada mingitki selgust oma minevikust ja võimalikust tulevikust. Ja ta tahab teada, mis temas veel peitub. Samal ajal kohtab Arthur kinnipidamisasutuses Lee nimelist naist, kes avaldab talle oma Jokkeri fänlust. Terve elu armastust otsinud Arthur näeb lootusekiirt ja lõpetab ravimite võtmise. Nii hakkavadki korduma esimese filmi sündmused.

Arthur irdub taas reaalsusest.

Pärast Lee korraldatud põgenemiskatset Arkhamist leiab Arthur end ebatõenäoliselt kohtumiselt eralduskambris, kus teda külastab tema uus silmarõõm. Kohtuprotsessi käigus tuletatakse meelde, et Arthuril on eluaeg olnud naistega ettekujutatud romantilisi suhteid. Kuna fantaasiamaailm ja Jokkeri karakter pole Arthurile enam võõrad, astuvad nad selgelt esile. Ja mitte just särava mõistusega Arthuri kohmakalt ettekujutatud uued päevikukanded väljenduvad lihtsakoeliste muusikalietteastetena.

Laul läheb edasi sellega, kuidas peategelane soovib, et läbi tema varju tulev muutus ta täielikult endasse haaraks. Arthur aktsepteerib, et maailm tahab Jokkerit. Harvey Dent on oma hoiakult ja suhtumiselt kui teda varasemalt metroos rünnanud ülbed pidulised. Ja Lee kinnitab talle, et nad loovad pere ja panevad koos aluse millelegi suurele, nad ehitavad mäe. See olekski Arthuri pikalt otsitud pärand.

„Forty Six & 2“ lõpetab muutusele allumisega. Nüüd on Jokkeri kord. Ta tuleb kohtusse ja hakkab taaskord seosetut juttu ajades süüdistama kõiki ja kõike. Aga erinevalt eelmisest filmist ei tee see Arthuri jaoks midagi paremaks. Vastupidi, asjad võtavad ootamatult halva pöörde ja ka Jokkerina langeb ta ränga väärkohtlemise ohvriks.

Ja kuuldes, kuidas temast inspireeritud kaasvang valvurite poolt surnuks kägistatakse, võtab Arthur viimaks kõik omaks. Ta lihtsalt ei jaksa enam näidelda. Ta tunnistab, et Jokkerit pole olnudki. On vaid Arthur kõigi oma kuritegudega. See päädib stseeniga kus Arthur põgeneb Jokkeriks kehastunud matkija eest. Ta tahab pääseda oma loodud hullusest.

Arthur lõpetab seal, kus ta alustas. Arkhamis. Ei kellegina.

Film on täis suurepärast kaameratööd, montaaži ja näitlejameisterlikkust. Viimast mitte ainult pea- vaid ka kõrvalosades. Seda kumab mitmetest stseenidest. Joaquin Phoenix Arthurina esitab oma naeruepisoodide kõrvale närviliselt värisevaid sõrmi. Lady Gaga naelutab oma hullunud fänni pilku Arthurile. Arthuri vastu kohtus tunnistava arsti huul hakkab värisema, kui tema sõnum küsitavuse alla seatakse. Brendan Gleeson esitab suurepäraselt võimunäljas valvurit ja Harry Lawtey Dentina mängib fantastiliselt Arthuri projektsiooni tema kiusamisest.

Võib mõelda, et film on täpselt see, mida näeme ekraanilt. Ühiskond loob Jokkeri ja kui esimene valik tema kehastajaks enam ei sobi, siis vahetatakse ta järgmise vastu välja. Kõik selleks, et saada tsirkust ja leiba. Arthur on vaid sensatsioonilisuse ohver. Hoopis ühiskond on haige. Võime seda võtta kui tänase maailma kriitikat.

Aga me võime teoses näha ka ühe inimese lugu, mille jaoks ei oma konkreetne tegevus ekraanil üldse tähtsust. Vari on läbiv teema Šveitsi psühhiaatri Carl Jungi töös, mis figureerib sageli Tooli loomingus. Vari on inimese alateadlik osa tema isiksusest. Jung hoiatas, et kui inimene jahib idealistlikku ettekujutust endast ja eirab selle käigus enda olemuse varjupooli, siis ta lõpetab probleemide käes. Terve inimene peaks aktsepteerima kõiki oma ettekujutusi ja soove. Aga ka hirme ja nõrkusi. Need tuleb sulandada üheks tervikuks.

Muideks, Jung rääkis ka kollektiivsest alateadlikkusest. Selle järgi jagab inimkond ühiseid väärtusi, luues nende ümber arhetüüpe. Sel moel väljendatakse ka mitmesuguseid negatiivseid tundmusi ja hirmu teatmatuse ees deemonlike tegelaste näol. Kuradina. Trikitajana. …Jokkerina.

„Jokker: Folie à Deux“ on koomiksifilm, mis pole koomiksifilm. See on lugu inimesest nii tema heas kui ka halvas. Tema unistustes ja hirmudes. Ja kuidas see kõik loob ühe terviku.