Sten Kohlmanni TOP 10 mängu aastal 2024

Mida ma siia ikka kirjutan? Igal aastal tunduvad need sissejuhatavad lõigud olema täpselt sama sisuga: „Häid mänge ilmus liiga palju, aga ehk järgmisel aastal jõuan oma backlog’ile järgi?“

Sinna koguneb igal aastal uus trobikond teoseid, mille ma tahaksin väga läbi mängida, ent mis ühel või teisel põhjusel pooleli on jäänud. Tänavuste mängude seas saab välja tuua näiteks Final Fantasy VII: Rebirth, Silent Hill 2 ja Prince of Persia: The Lost Crown.

Ma ostsin Hades II, mängisin ja nautisin seda mitu õhtut… ja siis liikusin uute väljakutsete juurde. Täpselt sama kehtib Rogue Prince of Persia kohta. Metaphor: ReFantazio ja Persona 3 Reload ootavad seda päeva, mil ma nende juurde naasen. Veel ootab mind Alan Wake 2 viimane DLC.

Kõik need ja paljud teised jäid aga tahaplaanile, sest just need 2024. aasta mängud olid minu jaoks teistest olulisemad:

10. Marvel Rivals

Ma ei mäleta viimast korda, kui ma mõnest võrgupõhisest mitmikmängust niivõrd elevil olin. Aastate jooksul on see huvi lihtsalt kuidagi haihtunud. Jah, ma panen igal aastal selle Call of Duty mitmikmängu korraks tööle ja veedan paar tundi, aga sellega asi ka piirdub. Kui Marvel Rivals detsembri alguses ilmus, veetsin selle seltsis mõned tunnid ja siis panin konsooli kinni. Aga minu mõtetes ketras mäng edasi. Konksud olid sees.

Eks selle kasuks räägivad nii mitmedki asjaolud. Esmalt on tegemist väga kvaliteetse Overwatchi klooniga, mis meenutab neid aegu, kui toda teost poldud veel ära lörtsitud. Samuti saab mängida Marveli koomiksiuniversumi tegelastega, kelle seiklusi ma niikuinii iganädalaselt loen. Tagatipuks räägib mängu kasuks ka see, et kõik matšid on võrdlemisi lühikesed, tegelased põnevad ning eksperimenteerimine lahe.

9. Mouthwashing

Mouthwashing on pisike indie-õudukas, mis jättis mulle unustamatu mälestuse juba demoversiooni mängides. Kui aga demo jättis mulje, et tegemist on pisikese ontliku elamusega, siis täismäng virutas mulle kurikaga kõhtu. Lahti rulluv lugu tõmbab igal mänguril jalad alt, aga mitte koheselt.

Ei, see kõik toimub vaikselt ja märkamatult. Sul lubatakse pusletükid enda tempos kokku panna. Võib juhtuda, et viimased tükid asetuvad paigale alles siis, kui mäng läbi ja tiitrid jooksnud ning sa oled leidnud aega, et kõigele veel viimast korda tagasi mõelda.

Mouthwashing on suurepärane näide ka sellest, et iga mäng ei pea olema hiiglasliku avatud maailmaga ja 4K-resolutsioonis. Paaris üksikus pisikeses ruumis aset leidev PS1 graafikat emuleeriv mäng on oma kvaliteedilt tunduvalt kõrgem kui paljud turul leiduvad AAA-mängud.

8. Rise of the Rōnin

Mõnikord ei pea ratast uuesti leiutama. Rise of the Rōnin on ajaloolise hõnguga avatud maailmaga seiklusmärul, mis koosneb hiiglaslikest kaartidest, mis pungil arvukatest kõrvaltegevusi tähistavatest ikoonidest.

Vahel on ka just selliseid mänge vaja, mis kõditavad neid ajusagaraid, mis janunevad selle järele, et saaksid nimekirja kantud ülesandeid järjest maha kriipsutada. Ja seda leiab antud mängust ohtralt!

7. S.T.A.L.K.E.R. 2: Heart of Chernobyl

Mul pole S.T.A.L.K.E.R.i seeriaga seda nostalgiat nagu paljudel teistel. Kunagi, kui Shadow of Chernobylit 2000ndate alguses E3 raames tutvustati, tundus see ideeliselt väga äge (ning ühtlasi ka hirmuäratav), aga sellega mu varasem kokkupuude ka pidama jäi.

Kuna S.T.A.L.K.E.R. 2 otsapidi Game Passi jõudis, oleks olnud patt seda mitte proovida. Jumal tänatud, et esmatutvus tehtud sai, sest selgus, et see teos pakub täpselt seda, mida ma mängudelt ootan – lõppematus koguses avastamisrõõmu. Võimalust valida suund ning lihtsalt kõndima hakata ja lasta mängumaailmal end üllatada.

Ning S.T.A.L.K.E.R. 2 pakub üllatusi väga palju.

6. Indiana Jones and the Great Circle

„Indiana Jonesi“ filmiseeria (vähemalt kolm esimest osa) on seiklusmärulite žanri musternäidis. Neis leidub kõike: põnevust, huumorit, romantikat. Lahutatakse nii meelt kui ka jagatakse uusi teadmisi.

MachineGamesi uhiuus möllukas oli pikalt mu oodatuimate mängude nimekirja tipus. Mind teeb ääretult rõõmsaks fakt, et ma ei pidanud selles mängus põrmugi pettuma.

Jah, aeg-ajalt jäid silma mõned tehnilised mured ning avatud kaartidelt leiab natuke liiga palju geneerilisi „kogu kokku X arv esemeid stiilis missioone“.

Aga kõik see ununeb kohe, kui saan Indiana saapad jalga, piitsa kätte ning astun mõne uue hauakambri uksest sisse või virutan järjekordsele natsile rusikaga näkku. Kiidusõnad Troy Bakerile, kes tabab suurepäraselt Harrison Fordi hääle olemust, samas mitte tehes üks-ühele koopiat.

5. Suicide Squad: Kill the Justice League

Oi, näe, elevant toas! Jah, Suicide Squad oli numbrite mõistes totaalne ebaõnnestumine, selle live service elemendid ei meeldi mitte kellelegi ning Rocksteady mainele pani mäng ka paraja põntsu… aga kui kõigest sellest mööda vaadata, ootab ees äärmiselt lõbus elamus!

Teoorias tundub jabur, et iga DC kurjam hakkab lilla lögaga üle kallatud vastaseid kuulirahega kostitama, aga praktikas töötab see suurepäraselt. Relvade feel on mõnus, märul on tempokas, ning avatud linna peal ringi rändamine on abivahendite tõttu väga lahe. Lisaks sellele on tegelased hästi ja humoorikalt kirjutatud.

Kuskil multiversumis eksisteerib Suicide Squad: Kill the Justice League versioon, mida ei hoia tagasi mängutööstuse juba ammu ununenud trendide peale ehitatud mehaanikad ning mida saadab edu.

4. The Rise of the Golden Idol

Detektiivimängu The Case of the Golden Idol Steami demoversioon oli mu arvuti kõvakettale installitud juba ammu, ent mänguni jõudsin alles tänavu, kui see Xbox Game Passi jõudsin. Klikk tekkis üpris kiiresti.

Erinevate stseenide luubi alla võtmine, et ammutada müsteeriumite lahendamiseks vajaminev info, sai sõltuvust tekitavaks. Mõistatused olid keerulised, aga seda enam tundus nende lahendamine suure triumfina.

Meie lõunanaabrite poolt loodud teos oli ka omanäolise ja unikaalse visuaalse keelega, mis aitas sel veelgi enam välja paista. Küll aga ei olnud ma sinapeal mängu narratiivi ajastuga. Sestap olin ääretult õnnelik, kui ühel sügisõhtul avastasin, et vaid loetud nädalate pärast ilmub  teose järjeosa!

The Rise of the Golden Idol oli oma eelkäijast igas osas mulle rohkem meeltmööda. Ajastu tuttavam, visuaalne külg uuenduse saanud, mõistatused sujuvamad ja paremad, lugu lollim ja nauditavam. Nüüd ootan innukalt lisapakke.

3. Balatro

Ühel hetkel avastan, et mu Twitteri ajajoon on Balatrot täis. Järgmisel momendil on mu uudishimu jõudnud haripunkti ning olen sunnitud mängu endalegi ostma.

Kohe esimesel õhtul matan selle alla viis tundi enda ajast. Mõistan, miks kõik sellest räägivad.

Aasta jooksul saan olla tunnistajaks teistelegi endasugustele. Inimestele, kes kahtlevad, miks peaks keegi mõnda kaardimängu niivõrd ülivõrdes kiitma. Ja järgmises postituses võetakse tagasi kõik laitvad sõnad, need asenduvad ülivõrdes kiitustega.

Sest Balatro tõepoolest on nii hea.

2. Astro Bot

Ma olen aastate jooksul mänginud väga palju erinevaid platvormikaid ning senimaani pole ükski neist suutnud žanri vaieldamatu liidri kandadele astuda. Super Mario seeria on oma innovatsiooni ja sujuva mängitavuse abil sellel troonil istudes juured sügavale masse ajanud.

Aga nüüd pole ma selles enam üldse nii kindel. PlayStation 5 maskotiks kujunenud Astro Bot ei pruugi omada kõiki Mario võimeid (erinevaid hüppeid, mida torumees suudab teha, on ehk isegi liiga palju), kuid vahel peitub võlu justnimelt lihtsuses.

Astro Bot on otsast lõpuni maagiline elamus, iga level täis nostalgiat ja uudsust ühekorraga. Mängitavus on niivõrd sujuv, et pulti on võimatu käest panna. Ma tegin terve mängu sajaprotsendiliselt läbi ning alustasin seejärel kohe uue salvestusega, sest ma tahtsin neid positiivseid emotsioone veel korra tunda.

1,5. Elden Ring: Shadow of the Erdtree

Kas DLC saab olla aasta mängu tiitli vääriline? Tõenäoliselt mitte, aga minu isiklikus edetabelis on see äramärkimist väärt. Ma armastasin baasmängu ning see armastus jätkus Shadow of the Erdtree laiendusega.

Fantastiline kaart, meeldejäävad bossivõitlused, omapärased kõrvaltegelased, võrratu visuaalne stiil, unustamatu atmosfäär ning hoomamatus koguses avastamisrõõmu – see lisapakk pakkus seda kõike ning see vaid kinnitas Elden Ringi positsiooni mu kõigi aegade lemmikmängude seas.

1. Like a Dragon: Infinite Wealth

Ma arvan, et kõige suurem põhjus, miks Like a Dragon: Infinite Wealth mulle niivõrd palju meeldis, oli selle soe ja värvikirev maailm. Just siis, kui aknast vaatas vastu keskpärane suusailm, sain ma igal soovitud momendil põgeneda virtuaalse Hawaii lõkerdava päikese alla peitu. Ka on Ichiban niivõrd naiivne, ent südamlik tegelaskuju, kelle tegemistele on äärmiselt lihtne kaasa elada.

Lisaks sellele pakuti mulle niivõrd ohtralt erinevaid kõrvalmissioone ja tegevusi, et mulle jagus sadadeks tundideks toimetamist. Reeglina tüdinen ma ühel hetkel kõrvaltegevustest ära ning keskendun põhiloo lõpetamisele. Infinite Wealth on aga üks vähestest mängudest, mille puhul ma sellele kordagi ei mõelnud.

See oli maagiline aeg, mida meenutan veel aasta lõppedeski ning just seetõttu on Infinite Wealth oma esikoha välja teeninud.