Kristjan Lustmetsa kaksteist kuud aastal 2024

Kätte on jõudnud see imeline aeg, mil saame heldimusega võtta kokku oma möödunud mänguaasta meeldejäävaimad momendid… ja siis veidi kurku oksendada, sest kõik ei olnud nii ilus.

Mõtlesin ühte- ja teistpidi, et kuidas ma 2024. aasta kokku võiksin võtta. Lõpuks langetasin selle üüratult aeganõudva ning keerulise otsuse ja muidugi läksin lihtsama vastupanu teed, valides iga kuu mängu, mida ma siis rohkem või vähem oma PS5 peal mängisin ja mis kuidagi mu ajju sööbisid.

Jaanuar – Prince of Persia: The Lost Crown

Jaanuar, nagu ikka, tuli pauguga ja endalegi ootamatult leidsin ma ennast mängimas Ubisofti mängu nimega Prince of Persia: The Lost Crown. Veel suuremaks üllatuseks meeldis see mäng mulle väga. Samas tuleb tunnistada, et metroidvaniad on mu nõrkus. Lisaks tuli jaanuaris välja ka Tekken 8, mis tänu Level1 turniirile jääb aastat meenutama.

Veebruar – Helldivers 2

Oi, veebruar on mul veel eredalt meeles, kui ilmus õrnadest helesinistest ja roosadest seebimullidest pakatav Foamstars… ainult selleks, et demokraatia nimel saaks selle purustada Helldivers 2. Tollesse mängu jäin ma päris pikaks ajaks kinni. Ainus kurb asi oli asjaolu, et seda oli veidi keeruline sõpradega koos nautida, sest mäng sai arendajatelegi ootamatult liiga populaarseks.

Märts – Rise of the Ronin

Märtsis viisid tuuled mind 19. sajandi keskpaiga Jaapanisse, mängus nimega Rise of the Ronin. Ronin jäi mul esimese hooga pooleli, sest tegu on avatud maailma mänguga ja ma pean alati kõik täpikesed kaardil läbi käima ja ära korjama, puhastama või muud säärast.

Siis tuli juba mingi muu mäng peale ja sinna ta jäi, aga sellist tüüpi mängud ongi minu jaoks väga ajamahukad. Tegelikult pole tegu üldse halva teosega ning ma olen seda aasta jooksul hiljem edasi mänginud.

Aprill – Stellar Blade

Selle kuu mängu polnud mul keeruline valida. Kuigi  enne just kurtsin avatud maailmade osas, et need on ajamahukad, siis Stellar Blade ei jäänud mulle sedasi meelde, vaid jäi meelde väga hea mänguna ja seda mitte ainult sellepärast, et seal on hästi suured tissid.

Ma isegi püüdsin seal mängus kala, mis oli täiesti ebavajalik tegevus ja ilmselt sama ebavajalik on ka see vahemärkus, mille ma just tegin. Tegu on visuaalselt väga ilusa ja nauditava teosega, kus on ägedad bossivõitlused ja mille võitlusmehaanika pole üleliia keeruline.

Mai – XDefiant

Sellest kuust jäi mulle meelde Ubisofti tasuta mängitav üksikisikuvaates tulistamismäng XDefiant, mille ma õhinaga oma konsoolile laadisin, et sõpradega koos mängida. Ainult, et mängimiseni me ei jõudnudki ja sama targalt laadisin ma selle teose konsoolilt maha.

Nüüd ei teagi, kas tegu oli õige või vale otsusega. Tegelikult, mis ma siin ikka keerutan – aasta lõpus ütles Ubisoft välja, et tõmbavad sellel projektil juhtme seinast välja.

Juuni – Elden Ring: Shadow of the Erdtree

Lõpuks jõudis kätte see kauaoodatud kuu, mil saime Elden Ringi DLC nimega Shadow of the Erdtree. Elden Ring on minu arvates üks parimaid mänge üldse, siis ei valmistanud ka see vägagi mahukas lisapakk mulle pettumust.

Me kõik teame, et juba Mooses kirjutas oma kivitahvlitele, et kui mäng vajab baasmängu, et seda mängida, siis võime selle igasugustel aasta mängu valimisel sisse istuda… aga sellegipoolest on tegu minu 2024. aasta mänguga. Au ja kiitus tegijatele!

Juuli – Elden Ring: Shadow of the Erdtree

Mängisin endiselt Shadow of the Erdtree’d.

August – Concord

Rääkides kontrastist, siis väga huvitav kogemus oli aasta mängu pealt minna Concordi mängima. Emotsionaalne kukkumine oli väga kõrge. Ikka masendav on mõelda, kuidas kõik, mis võiks vähegi lõbus olla, on mängust välja võetud, sest äkki see ei meeldi kellelegi või riivab kellegi tundeid.

Noh ja selle tagajärgi teame kõik. Umbes kaks nädalat peale ilmumist pandi pillid kotti ja öeldi, et aitab küll.

September – Astro Bot

Kontrastid sellega ei piirdunud. Üleminek Concordilt Astro Botile oli paganama hea. Astro Bot on lausa nii hea, et ma panen ta napilt Shadow of the Erdtree järele. Lisaks on mängu nüüdseks jõudnud ka speedrun levelid, tänu millele on tore tagasi mängu juurde minna.

Okei, tegelikult pole päris tore ka, sest need kohati ajasid ikka päris närvi. Aga seda parem oli meel, kui sain lõpuks sõbrast parema aja.

Oktoober – Silent Hill 2

Oktoober kui teada tuntud õudusmängude kuu, siis on vägagi sobilik valida selle kuu mänguks Silent Hill 2 uusversioon. Ma olen nendest vähestest õnnelikest, kes said seda teost nautida sedasi, et pole originaali mänginud, aga tegelikult ei ole täpselt kõike üks-ühele kopeeritud ka. Tegu on väga hea mänguga!

November – Nine Sols

Novembris nägi ilmavalgust selline mäng, mis ei saa ilmselt väga palju kajastust ja ka minuni jõudis ta tegelikult detsembris poolkogemata Level1 Discordi kaudu – mäng nimega Nine Sols. Sellised 2D metroidvania mängud meeldivad mulle 11 kuud hiljem endiselt väga ja ma ei ütle seda üldse mitte läbi üdini kallutatud roosade prillide, vaid see  on tegelikult ka väga hea ja soovitan mängida.

Detsember – Fortnite

Sel ajal, kui ristirüütlid kõik Indiana Jones and the Great Circle’it mängisid ja kiitsid, mõtlesin mina oma elu- ja konsoolivalikute üle järele. Või noh, okei, olin kade, et ei saanud ka väidetavalt (raudselt kinnimakstud arvamused) head mängu nautida.

Detsembris ilmus küll ka vägagi populaarne tasuta mängitav Marvel Rivals, mida ma ka proovisin, kuid see mäng tekitas minus isu pigem Fortnite’i mängida. Seega detsembri mänguks valingi Fortnite’i. Äge, kuidas mõni mäng on suutnud nii pikka aega kuidagi endiselt värskena püsida.