Ludoloogia logi: Donald Trumpi sünnipäeval USA sidescroller’itest

Donald Trumpi jutt ei ole alati koherentne. Aga selles, et ta on alati ülistanud (toksilist) maskuliinsust, ei kahtle keegi.

President Trumpi sünnipäeva puhul meenutame kolme USA-s tehtud sidescroller’it, kus peaosades vaprad mehed. Ühes mängus on muideks teemaks riigipöördekatse, teises edasiviivaks jõuks blond macho Duke Nukem, kes Duke Nukem Foreveri lõpus presidendiks kavatses kandideerida.

Duke Nukem: Manhattan Project (Enhanced Edition)

Eelmisel aastal Duke Nukem 3D tulistamisi vaadates nentisime, et macho-mehe esimene tulemine oli juba 1991. aastal kangelasenimelises sidescroller’is. 1996. aasta FPS Duke Nukem 3D tõi sarjale suurtuntuse. Järgnesid mõned konsoolidele eksklusiivsed märulid. Pärast neid naases blond musklimägi arvutile ja 2002.aastal mõneti üllatuslikult taas sidescroller’ina.

Manhattan Projectis tuleb Duke’il peatada keemiarelvadega ähvardav kurikael, aga mingit suurt looarendust pole. See lihtsalt seletab, miks mehemürakas katustel, tänavatel, metroos, sadamas, naftapuurtornis, kosmosejaamas ja mujal mürglit korraldab ning päästab beibesid sõna kõige klišeelikumas tähenduses.

 

Mõned Manhattan Projecti tasemelõigud on kaheldava väärtusega disainiga, kuid üldiselt on mäng päris pikk ning üllatavalt kaasakiskuv. Suur tänu selles läheb kiirsalvestamise võimalusele, mis ei sunni läbitud lõike tüütult kordama.

Mutantide, tulnukate, robotite ja teiste kurjamite põrmustamiseks on korralik arsenal, mis ei muutu igavaks. Tehniliselt, nii pildi kui heli osas, reedab mäng oma iga, kuid mõjub kuidagi autentselt ja isegi pidevalt korduv muusika ei hakka närve närima.

TÄHTSUS MÄNGUMAASTIKUL:

Duke Nukem: Manhattan Project on kunagi olnud saadaval nii GOGis kui Steamis, kuid Duke Nukemi väärtuslike litsentsidega käivad aeg-ajalt mingid vaidlused ja kammaijaad ning praegu on Manhattan Project müügil ainult ZOOM Platformil. Ei, mitte selles videokonverentsi keskkonnas – ZOOM Platform on vanadele mängude tagasitoomisele keskendunud veebipood (nagu GOG ehk Good Old Games algusaegadel), mis sellise segadust tekitanud nimega on tegutsenud juba üle kümne aasta.

Peale selle, et vanakesed sätitakse moodsale riistvarale seeditavaks, saavad mõned mängud kiiduväärselt ka parendusi. Duke Nukem: Manhattan Project on samuti teeninud Enhanced Editioni, mis klapib paremini laiemate kuvaritega ja omab muid täiendusi, kuid samas on säilitanud oma retrohõngu.

Kurvema noodina tasub mainimist, et Duke Nukem: Manhattan Project jäi Sunstorm Interactive’i arendatud mängudest viimaste sekka. Omamoodi sai stuudiol niiviisi ring täis, sest 90ndate keskpaigas saadigi jalad alla Duke Nukem 3D-le (ja teistele Build mootoril jooksvatele tulistamistele) lisapakkide meisterdamisega.

Shadow Complex Remastered

Noormees läheb värske sõbrannaga loodusesse kolama. Väike peitusemäng koobastes võtab aga tõsisema tooni, kui neiu kummaliste mundrimeeste poolt kinni võetakse ja maa-alusesse rajatisse tiritakse. Jason nuhib natuke ringi, avastab, et tunnelisüsteemis on hiiglaslik mässajate tipptehnikatehas ja salabaas, kus valmistutakse peatseks USA riigipöördeks.

Vandenõulaste õnnetuseks on Jason hea väljaõppega endine sõdur, kes haarab taas relva. Plaanist päästa silmarõõm saab kõrgemate panustega mürgel, kus Jasonile tulevad kasuks teele jäävad võitlusvormi tükid ja parendused.

Õige pea peale mängu esmaversiooni ilmumist Xbox 360le 2009. aasta augustis kirjutasin mängu loojatele küsimuse, kas Shadow Complex ka arvutile tulemas, sest mäng jättis väga atraktiivse mulje. Need, kes seda mängid said, olid samuti rahul – teos teenis kümneid ja kümneid auhinnamärke.

Arvutimängurid jõudsid juba lootuse kaotada, kuid kuus aastat hiljem Unreal Engine 4 mootorile uuendatud Remastered versioon ilmus ning oli lühiajaliselt lausa prii!

Maailmaehituselt on Shadow Complex üllatavalt kaasahaarav metroidvania, mis ei sunni mängijat ekslema, vaid näitab kaardil loogilist kulgemisteed. Samuti ei kiusa see raskete võitlustega – mängul on ka ülilihtne tase, kus bossivõitlustelgi pole kerge surra. Mängu pole küll õnnistatud huvitavate tegelaste ega köitvate dialoogidega, kuid taustastoori ja teema on sees hoidmiseks piisavalt huvitavad.

Lahedad kuus tundi tulistada, turnida, platvormida ja peidetud kola nuhkida.

TÄHTSUS MÄNGUMAASTIKUL:

Shadow Complex on oluline peatükk selle tähelepanuväärse loojastuudio ChAIR Entertainmenti loos. Chair pandi püsti 2005. aastal ja juba nende esimene mäng, allveemadin Undertow lõi 2007. aastal lõi laineid niivõrd, et kohale purjetas Epic Games ja ostis stuudio endale. Chairi teine lapsuke Shadow Complex oli veelgi edukam ja selle hakati ka järge vormina.

Aga siis tekkis Chairil võimalus kokkuleppel Apple’iga teha mäng järgmisele iPhone’ile. Kogu jõud suunati Infinity Blade’i tegemisele ning viie kuuga saadigi see valmis. Kuna mõõklemismängu näidati Apple’i promoüritusel, sai sellest kahe järjega hitt.

Chairi bossid uskusid edu pandiks oleva kõrgelennulise koostöö. Järgmiseks sammuks sai  spiooniteemaline Spyjinx, mida üritati arendada filmilavastaja J. J. Abramsiga, kuid see ettevõtmine ebaõnnestus. Chairist kui eraldi stuudiost pole enam aastaid midagi kuulda.

Ka stuudio loonud põhikolmik, kes olid aastaid Epicus tähtsad ninad (sealjuures aitasid luua Fortnite’i) on nüüdseks edasi liikunud. Kadunud on nii Chair ja küllap pole enam mõtet oodata ka Shadow Complexi järge.

Mis aga ChAIR Entertainmenti eriliseks tegi, oli selle tihe koostöö tippklassi ulmekirjanikega. ChAIRi loonud vennad Donald ja Geremy Mustard lõid head suhted Orson Scott Cardiga juba varem teises mängumajas Advent Risingut luues. Shadow Complex toimub Cardi kirjutatud kaheosalises Empire-seeria düstoopilise lähituleviku maailmas.

Teiseks kaasatud suurnimeks on Brandon Sanderson, kes kirjutas raamatuvormis üleminekud Infinity Blade’i mängude vahele.

Song of Iron

Viikingist mehemürakas saab päris pahaseks, kui tema küla maha põletatakse ja rahvas tapetakse, eriti kallike. Kilp ja kirves käes asub sõdalane odüsseiale, mis viib läbi kaljustest metsadest, süngetest koobastest ja tunnel-labürintidest, vanadest varemetest, lumistest mägedest ning jõuab välja mõneti ootamatusse paika. Kes mehe rajale ette astub – olgu ta mees, troll või isegi jumalus – peab tema vibu, mõõga, oda või kirve ees langema.

Song of Ironi pildikeel koos Will Gossi loodud võimsa taustamuusikaga on fantastiline. Mängu atmosfäär on külmavärinaid tekitavalt vapustav ja niivõrd hea, et kaalub üles kõik murekesed. Neid aga kahjuks on omajagu.

Mäng on tehtud põhiliselt ühe mehe poolt ja ühest küljest on see tohutu saavutus. Teisest küljest oleks mitme pea kokkupanek ehk aidanud asju paremini läbi mõelda ja tehnilisi apsakaid välja juurida. Näiteks saab paarist kohast läbi kiviseinte kukkuda ja see pidanuks testimisel kiirelt välja tulema.

Lisaks on tegelase kontrollimine ja võitlemine ebatäpne, mis teeb mängu valedel põhjustel raskemaks. Juhtimissüsteemi lihtsustamise kõrval vajanuks rohkem lihvi ka üldine disain. On mitu kohta, kus jääb segaseks, mida edasi teha.

Vett sogab ka niigi kahtlaste asetustega salvestuspunktide süsteem. See tundub ise valivat, mis punkti (taas)läbimiseks saavutatud. Kord on avatud uksed taas sulgunud ja lõpupoole üks uks ei avanegi muidu, kui laadida salvestus. Sellises olukorras ei saa kunagi mängu usaldada – kas midagi on katki või mängijal tegemata?

Vaatamata jamadele ja mängu püüdlustele sangarit liigselt (ja kohati ebaausalt) tappa, on mõne tunni pikkune Song of Iron rassimist kahtlemata väärt.

TÄHTSUS MÄNGUMAASTIKUL:

Song of Iron sai projekti avalikustamise järel suure ja positiivse tähelepanu osaliseks. Kahe aastaga arendatud Song of Iron ei saanud fänne kuulda võtteski täiuslik, kuid arvestame, et Resting Relic stuudio taga seisab sisuliselt üks mees, Joe Winter.

Kuigi autor oli Song of Ironi 2021. aastal ilmumise ajaks olnud mängutööstuses juba 15 aastat (sealhulgas töötanud Halo sarjaga) ja seega kogenud veteran, on sellise taseme üksi saavutamine suurepärane.

Varsti saab juba kolm aastat Song of Iron 2 väljakuulutamisest, aga millegipärast on sellest ajast peale kurb vaikus.