Arvamus mängust The Forest põhineb varajasel alfa versioonil, mis on veel katkine, poolik ja väga viimistlemata. Seda arvesse võttes põhineb minu arvamus puhtalt isiklikul kogemusel, mida määravad mängu suur vigade kogus ja minu enda suutlikkus minna mängu poolt pakutavasse maailma sisse.

The Forest on veel arendusjärgus avatud maailmaga või siis pigem väga suure saarega ellujäämisõudus, mis on võtnud inspiratsiooni nii eelmise aasta indie-hitist Don’t Starve kui ka koopahorrorina tuntud filmist The Descent. Ka siin on mängumehaanika üles ehitatud tõsiasjale, et kõik vahendid ellujäämiseks on mängijale antud, tema peab lihtsalt oskama neid kasutada. Teine sarnasus seisneb selles, et surres peab kogu mängu otsast peale alustama. Ellujäämist loendatakse päevade kaupa ning surres vajutatakse reset nuppu ja ring algab taas.

The Forest kasutab ära ka neid elemente, mis on meile tuttavad pigem mitmikmänguna tuntud väga populaarsetest avatud maailmaga mängudest nagu Day Z ja Rust. Suurim erinevus seisnebki mitmikmängu puudumises ja selles, et tegevuskohaks on hiiglaslik kindlate piiridega saar täis okas- ja lehtpuid ning verejanulisi kannibale ja nende groteskseid aegade jooksul insesti ja kannibalismi toimel muteerunud vorme.
Graafiliselt, visuaalselt ja kunstiliselt on The Forest oma koobaste ja kannibalistlikke kalduvustega kohalike tõttu sünge ja groteskne, kuid samas looduse ilus poolest kaunis, piltilus ja tõeliselt hingemattev. Mängu arenduse jooksul sisse jäänud vead, bugid ja kõikvõimalikud poolikud elemendid rikuvad seda ilu ja mängu sisseelamist päris korralikult, aga see kõik on ühest alfa versioonist eeldatav ning seda ei saa võtta miinusena.

Edasi kirjeldan oma kogemust päeviku vormis, kus kirjutan iga üle elatud päeva sündmuste kohta, mida saadavad ka mängu vigade tõttu tekkinud humoorikad, lihtsalt veidrad ja lausa eriskummalised olukorrad.

Kallis päevik

Kallis päevik. Otsustasin lennuki peale minna ning võtsin poja kaasa. Ma ei tea, kuhu ma suundun ja miks oleme ainukesed inimesed lennukis, aga ma tean, et oleme teekonnal kuskilt kuhugi, peatus ei-tea-kus. Poeg magab minu kõrvalistmel. Oleme vist õhuvoolude keskele sattunud, sest turbulents on siin väga tugev. Pean lõpetama.

1. päev

See ei olnud turbulents! Me kukkusime alla tundmatule saarele. Praegu on õhtu. Siin on väga ilus, kogu aeg kallab vihma. Ma suutsin endale teha lõkke ja varjualuse aga mu poeg…ta on kadunud. Miski röövis ta, ma ei tea, kes see oli, aga ta nägi kohutav välja. Viimane asi, mida mäletan, on see, et olin pojaga koos lennukis. Järsku hakkas kõik minu ümber värisema, lennuki esiosa purunes ja võimas tuulehoog surus mind istme sisse. Ma ei mõista, kuidas see sai juhtuda, aga mingi kummaline vägi sulatas poja tooliga ühte. Arvasin, et olen hulluks läinud. Lõpuks lennuk purunes ja kukkus alla. Kui toibusin, siis nägin, kuidas keegi verega kaetud metsaline võttis mu lapse kaasa. Siis kaotasin taas meelemärkuse.

Ärkasin lennuki rusude vahel. Ühe lennuteenindaja surnukeha oli minust ainult paari meetri kaugusel. Saar, kuhu sattusin, on täis okas- ja lehtpuid. Jumal tänatud, et ma ei olnud Oceanic Airlines Flight 815 lennu peal suunaga Sydney-Los Angeles koos Jacki ja teiste sarjast LOST tuntud ellujäänutega ega sattunud troopilisele saarele täis maailma muutvaid müsteeriume ning jääkarusid. Nüüd soovingi, et see kõik oleks unenägu või fiktsioon. Mul pole aimugi, miks peaks keegi mu poega röövima või kust ma peaksin tema otsimist alustama.

Pärast toibumist leidsin lennukist tuleohutuskirve ning astusin saare metsikusse loodusesse. Õhk ja maa kihab loomadest ja lindudest nagu poleks siin varem käinud ühtegi inimest, aga ma tean, et see pole tõsi. Igale poole, kuhu astun, tormavad minust mööda varaanid ja jänesed, kes ei tee minust väljagi.
Ma avastasin lennuki rusude tagant laagriplatsi. Telgid oli tühjad ja kõik kohad olid verd täis. Kuhu kadusid teised reisijad ja kas nad arvasid, et olen surnud? Miks nad mind välja ei tõmmanud? Ma olin lennukist välja astudes verega kaetud. Ma ei olnud haavatud. See polnud minu veri. Läksin rusudest mööda üle nõlva ja leidsin eest rannajoone. Pesin end puhtaks ja naasin rusude juurde. See koht on tõeliselt ilus. See lausa kihab elust. Ma tegin endale rusude juurde laagripaiga. Tegin lennukist leitud tulemasinaga lõkke ja küpsetasin paar jänest. Okstest ehitasin varjualuse, sest mere poolt oli näha tormipilvesid.

Enne öö saabumist otsustasin saarele suurema ringi peale teha. Läksin mööda rannajoont, kuni sattusin peale algelistele ulualustele. Kellele need kuulusid? Meri oli kuidagi kummaline. Justkui oleksin ma maailma lõpus. Vesi oleks nagu roomanud mööda randa edasi ja vajus siis suure vooluga liiva peale. Järsku märkasin metsa sees liikumas inimeste gruppi. Nad meenutasid ameerika pärismaalasi. Hoidsin neist kaugele, sest ei teadnud, mida neist arvata ja kuidas nad võivad reageerida. Jälgisin neid eemalt ning lahkusin, sest kartsin, et üks nägi mind. Metsas oli kosta kaugenevaid huilgeid ja röögatusi. Ma ei suutnud kohe magama jääda, ma pean toimunu üles kirjutama, sest muidu lähen veel hulluks.

Lähen nüüd magama. Homme asun poega otsima.

2. päev

Nüüd ma mõistan, et lennuki juurde laagri tegemine oli suur viga. Olen hetkel nende samade varem nähtud ulualuste juures. Siin pole turvaline, aga olen väsinud, märg, mul on külm ja olen väga näljane.

Ma sain lennuki rusude juures magada kõigest paar tundi kui ärkasin millegi peale üles. Minu laagriplatsil oli näha tõrvikud. Nende kandjad olid mattunud pimedusse. Üks nendest vaatas telke läbi. Läksin uuesti magama, lootes, et nad mind ei märka, aga kui olin juba oma neli korda püüdnud aega kiiremini hommiku poole liigutada, selgus, et see on võimatu. Mõistsin, et see pole The Elder Scrolls V: Skyrim ja selle geniaalne magamamineku süsteem siin ei kehti. Kasutades pimedust, hiilisin puude varju peitu. Vaatasin tagasi laagri poole, nad ei jälitanud mind.

Ma ei julgenud tulemasinat tööle panna, kuid õnneks valgustas kuu metsaalust nii palju, et sain tagasi mere poole liikuda. Kartes, et kohalikud märkavad mind, vaatasin kogu aeg kramplikult selja taha kuni märkasin kedagi läbi pimeduse minu poole jooksmas. Sattusin paanikasse ning jooksin elu eest. Kirves oli mul küll olemas, aga kohalike paljusus ehmatas mind ära ning ma ei suutnud seda kasutada. Läbi metsa joostes hüppasin väikesesse järve ning nii raputasin jälitaja maha. Öös oli kosta huilgeid ja röögatusi, ehk on see nende tudmatute viis suhtlemiseks. Olin märg, mul oli külm, kõht oli tühi ja öö oli veel pikk. Jõudsin ringiga tagasi varem kohatud onnide juurde.

Nüüd istun siin lõkke juures ja üritan magama jääda. Öö on hetkel vaikne. Arvan, et nad ei jälitanud mind.

3. päev

Nad ei jäta mind rahule. Olen kogu päeva nende eest põgenenud!

Hommikul ärgates tabas mind üllatus. Kohalikud metsiku välimusega mehed ja naised olid kogunenud minu laagri ümber. Hüppasin ulualusest välja jõkke. Nad hakkasin mind taga ajama, kuid vette ei järgnenud. Üks oleks äärepealt mulle kallale hüpanud. Nad on väga kiired ja tugevad. Ujusin neist eemale. Nad jälgisid mind kaldal päris kaua ja seejärel lahkusid. Otsustasin suure kaarega tagasi kaldale minna, aga ka seal kõndisid metsalised ringi. Ujusin jões olevale saarele ja hindasin olukorda. Otsustasin pika kaarega kaldale ujuda.

Sisenesin kiiresti sisemaale. Mets oli rahulik ja linnud laulsid. Korjasin lõkke ja ulualuse jaoks oksi ning asusin otsima turvalist paika, kus öö veeta. Jälle sattusin peale kohalike onnidele. Sinna ma enam jääda ei julgenud. Liikusin edasi. Kohalikke polnud enam näha. Isegi karjatused ja hüüatused olid vaikinud. Leidsin künkapealse, võtsin oma niru kirvega maha paar puud ja asusin onni ehitama, enne tegin lõkke, kuna nälg hakkas piinama ja energiat oli vähe. Minu suureks õnnetuseks märkasin kauguses midagi helkivat. Astusin ligi ja leidsin metsaliste laagriplatsi, kus nad koos kedagi või midagi sõid. Silkasin neist kohe väga kaugele eemale üle jõe ja läbi metsa ning tegin sinna oma uue laagri.

Siin on vaikne ja rahulik. Päästev vesi on lähedal, metsaalune õnneks piisavalt kaugel. Üritan nüüd natuke puhata. Poega pole ma endiselt märganud. Kui ta on kuskil, siis kindlasti nende metsaliste juures. Ma pean neil silma peal hoidma.

4. päev

Ma tapsin täna kaks inimest. Kas see oli mõrv? See oli ju enesekaitse! Nad röövisid mu poja ja on proovinud mind korduvalt tappa. Ma üritan neist kaugele hoida, aga nad leiavad mind alati üles. Meenub jälle tsitaat sarjast LOST: „This is not your island. This is our island and the only reason that you’re livin’ on it, is because we let you live on it.” Ainult, et seekord nad ei lase mul elada.

Ma hakkasin hommikul laagri ümbrust kindlustama. Võtsin puud maha ja ehitasin kaks lõksu – üks, mis tõmbab ohvri nööri otsa ja teine, mis surmab ta ogadega. Selle saare puud teevad kukkudes kummalist metalset heli. Need on täiesti tavalised puud. Kas ma olen põrgus? Ei saa olla, põrgus poleks mul poega kaasas, ta on ju süütu! Kohalikud olid tõestanud, et tahavad mulle halba. Ma pean ennast kaitsma. Ma sättisin laagri valgustamiseks selle ümber mitmed tõrvikud. Metsaliste laagripaigast olin ennist leidnud ka teiba, mida kasutada kalapüügiks, aga mida ma ei leidnud olidki kalad. Kõht hakkas tühjaks minema, aga toitu polnud. Kuulsin hüüatusi ja üks grupp liikus jõe ääres minu laagripaigast mööda. Nad ei märganud mind.

Läksin toitu otsima kui sattusin järjekordse grupi peale. Peitsin end põõsastes. Nad möödusid, kuid hetkel, mil arvasin, et olen pääsenud, kuulsin hüüatusi ja röögatusi, aga vaenlast polnud näha. Hüppasin jõkke, et jõuda oma kindlustatud laagripaiga juurde, kuid minu üllatuseks jooksis üks kannibal vee all ning tal õnnestus mulle päris lähedale jõuda. Kas need kannibalid on omandanud amfiibsed võimed, et vee all jahti pidada? Võibolla ei tohtinud siin jõgi ollagi? Kargasin veest välja, aga samal hetkel hüppas keegi puu otsast alla. Vaatasin üles ja kõik puud minu ümber olid metsalisi täis. Nad olid mind kogu see aeg jälginud.

Ma tormasin laagripaika ja meelitasin mind taga ajanud kaks meest lõksudesse. Üks suri silmapilkselt, teine jäi abitult rippuma. Viimane ründaja hakkas mind piirama. Käiku läks kirves, aga ta oli sitke. Isegi pärast mitmeid lööke rindkere pihta ei andnud ta alla. Ta jälgis mind kauguses, kuid mõistes, et ei saa minust jagu, lidus ta puu otsa. Otsustasin abitult rippuva kannibali julmalt mõrvata, et näidata neile, milleks ma võimeline olen. Panin laagri tagasi püsti, süütasin lõkke, aga toitu, mida küpsetada, polnud mul endiselt.

Ma ei suuda uinuda. Nad jälgivad mind. Olen selles kindel.

5. päev

Mul oli õigus. Kohe, kui uinusin, ründas mind see sama ennist alla andnud kannibal, kes oli ilmselt puude vahel liikudes oodanud õiget hetke. Ta lõi mind pikali ja ma kaotasin teadvuse.

Ärkasin kottpimedas koopas. Ma ei tea, kui kaua aega ma olen siin vedelenud. Siin on väga niiske. Panin tulemasina tööle ja minu ees avanes košmaarne vaatepilt – osad lennuõnnetuses elljujäänute laibad rippusid lae all nööride otsas ning nende isiklikud asjad olid mööda koopapõrandat laiali loobitud. Tulemasina valguses leidsin tunneli, mis juhatas mind suuremasse ruumi. Ma ei saanud maapinnast olla väga kaugel, sest kuulsin ülal olevatest õhuavadest linnulaulu. Jõudsin suurde kottpimedasse ruumi, mida kattis paks muda, kust paistsid välja kängunud jäsemed ja laiali pillutud esemed.

Pimeduses tormasid minu poole kolm mudaga kaetud metsalist. Ma taganesin ning minu tulemasina valgus ja paar kirvehoopi peletasid nad eemale, aga kardan, et seda ainult ajutiselt. Leidsin kohvritest alkoholi ja rätikuid, tegin molotovi kokteili, et olla järgmiseks kokkupõrkeks valmis, aga nad ei rünnanud. Kõndisin mööda lagedat kottpimedat koopasaali, kui kuulsin kummalisi häälitsusi. Saali keskel tõmbles liigjäsemetega monstrum, mis oli sündinud tõenäoliselt ebardina. Ta oli pime, kuid kohe väga varmas sammude kaja peale minu poole jooksma. Saatsin tema poole mõne molotovi kokteili, kuid liigniiske muda tõttu ei teinud need talle midagi.

Läksin kükitades grotesksest olendist mööda. Arvasin, et olen pääsenud, kuid kohe sattus minu ette juba teine samasugune olend. Hiilisin taaskord temast mööda, kuid avastasin seda tehes, et ruumist polegi väljapääsu või siis ma lihtsalt ei näinud seda oma väikese tulemasina valguse käes. Loopisin mõned molotovid saali laiali, aga ruumi pimedus mattis need kiirelt enda alla. Monstrumid tulid selle peale mulle lähedale, sattusin hüsteeriasse ja loopisin neid uute molotovidega, kuni üks mu käes plahvatas. Kukkusin maha ja üks olend jooksis minu poole tormi.

Olen haavatud ja kardan, et ei saa siit mitte kunagi välja. See jääb minu viimaseks sissekandeks. Anna andeks, poeg, aga ma olin liiga nõrk. Kõigest 5 päeva… Kui keegi peaks selle päeviku kunagi leidma, siis tea, et sinu jaoks on juba liiga hilja. Kui mitte, siis luba, et otsid üles mu poja! Või vähemalt proovid.