PlayStationi fenomen – turvalised mängud emotsionaalselt pädematute meestega

Tundub veider tõdeda, aga kõigi mängimisele kulutatud aastakümnete jooksul pole ma kunagi PlayStationit omanud. Ehk selle platvormi eksklusiividega olen kokku puutunud nii palju, kui kusagil külas või üritustel on ette juhtunud. Ka Sony mängude arvutile jõudmise trendist olen kõrvale jäänud, sest selleks ajaks olin juba arvutil mängimise maha jätnud.

Kuuldavasti olevat tegemist aga suurepäraste mängudega, millele võrdväärseid ei leidu. Vähemalt fännide sõnul.

Eks sellist ülistamist tuleb alati terakese soolaga võtta. Aga samas tuleb muidugi silmas pidada, et Sony konsooliseeria on olnud päris edukas ja eks nende oma mängudel on selles kindlasti oluline roll olnud.

Viimastel aastatel küll tundub üha rohkem, et eksklusiivid on surev tõug – jah, ma eiran hetkel Nintendot – kuid varasemalt oli konsooli valimisel sellel saadavate mängude valik kindlasti üsna otsustav tegur. Kõrvalt vaadates on nii mõnigi frantsiis päris põneva temaatikaga tundunud.

Tänavu suvel tekkis ootamatult võimalus selle põlvkonna PlayStationi konsooliga pikemalt ühist aega veeta. Loomulikult võtsin ma koheselt ette terve posu mänge. Kokku sai neid lausa tosina jagu läbi nühitud.

Ja noh, nüüd saan rusikaga vastu rinda taguda ja laulda, et tean mis PlayStationi fenomen on.

Nii, olete valmis?

Kindel?

PlayStationi mängud on nagu vanaemal külas käimine. Turvaline hubane koht, kus kantakse lauale täpselt see vana hea tuttav kraam, millega oled väikesest põnnist peale harjunud. Mängud on üldjuhul tugeva selge visuaaliga ja pakuvad oma traditsiooniliste lugudega garanteeritud meelelahutust žanrist hoolimata.

Ratchet & Clank: Rift Apart on väga hästi tehtud tore lõbus 3D-platvormer. Mängu gimmick seisneb selles, et levelites on kohad, kus saab vahetada dimensiooni, mille tulemusel muutub leveli välimus ja takistused. Kuigi ma pole suurem asi platvormerite gurmaan, siis see mäng läks mullegi peale ja oli kokkuvõttes vast suvise mängumenüü meeldejäävaim kogemus.

Seevastu kõige nõrgema soorituse pakkus kahtlemata Killzone Shadowfall, mis tulistamismänguna pakkus üsna geneerilist lugu ja maailma. Avatud levelid olid ka lõpuks üsna lineaarsed ja mõnes kohas leidsin veidi rabedate mängumehaanikate tõttu vandumas, kuna vastased tulid ootamatult järsult peale.

Lõpuks sai muidugi kõik tehtud tänu sellele, et asjad toimusid väga konkreetselt stsenaariumi järgi ja kui kõike ette tead, siis mõtleb ikka lahenduse välja.

Aga mis seal ikka. Lähme edasi PlayStationi raskekahurväega. Mängudega, mida pingsalt oodatakse.

Superkangelaste mängudest sai ette võetud Spidermani uusversioon ja Miles Morales. Mõlemad väga soliidsed mängud. Väga tore element maailmade disainis oli kogutavate asjade jupphaaval mängu toomine, mis vastandub päris tugevalt paljudele mängudele, mis kogu kraami korraga kaardile viskavad ja tekitavad sellega mängijale sensoorse ülekoormuse.

Tagantjärgi tahaksin öelda, et kui need kaks mängu kokku sulatada, siis saaks lausa ühe super mängu. Kui Moralese mängus meeldisid mulle võitlusmehhaanikad ja maailm üldiselt rohkem, siis Peter Parkerina oli ikkagi linnavahel palju mõnusam liikuda ja ka loo osa tundus veidi asjalikum.

Kummalisel kombel tuli mõlemas mängus pista rinda tegelastega, kes etendasid emotsionaalselt küsitava stabiilsusega isakujusid: The Prowler ja Doc Ock.

Emotsionaalselt ebakompetentne on ka God of Wari ja selle järje Ragnaröki peategelane Kratos, kes proovib läbi suure häda oma pojaga ühist keelt leida ja viimast mitte nii väga üles kasvatada kuivõrd säästa hoopis iseennast traumaatilistest kogemustest. Jumalaid nottivast sõjajumalast ootaks ehk rohkem aga selline ta juba on.

Kui keegi oleks märganud Kratosele psühholoogi soovitada, oleks mängud vast üsna õhukeseks jäänud. Ja need seikluslikud märulid oleks piirdunud kollide tampimisega ja põhjala mütoloogiast läbi jooksmisega. Muide, teine osa oma avatuma maailmaga on väga hea kontseptsiooni edasiarendus, kus maailm juba kutsub avastama.

Kõige esimese mänguna tõmbasin isiklike kiiksude tõttu käima loomulikult Ghost of Tsushima. Selle puhul on tegemist samurai fantaasiaseiklusega, mis väga tugevalt ja näkku karjuvalt ammutab inspiratsiooni Assassin’s Creedi mänguseeriast. Kahjuks on selle mängu maailm üsna üksluine ja korduvad tegevused muutuvad üsna ruttu tüütuks.

Ja muidugi ei puudu sealt peategelase Jin Sakai onu, kes etendab suurepäraselt emotsionaalselt saamatut isarolli. DLC-s kohtume ka Jini päris isaga, kes oli veel rohkem emotsionaalselt pädematu. Õnneks oli mänguseeria teine osa Ghost of Yotei juba tubli edasiminek, kus rakendati Tsushima elemente palju lihvitumalt.

Aga ma tegin läbi ka sellise seiklusmängu nagu The Last of Us Part 1. Mängu, mis on mitmel pool kõigi aegade parimate mängude sekka arvatud. Seda ilmselt siis loo põhjalt, sest mängumehaanikad just midagi ülearu erilist pole. Siiski on need soliidsed ja teevad oma asja ära.

Nii, aga kas peaks nüüd rääkima Joel Millerist? Ma ei tea, kas ma väga tahangi, sest erinevalt eelnevalt mainitud mängude tegelastest tuleks teda nimetada lausa emotsionaalselt kriminaalseks. See tüüp ei hooli kohe üldse kellestki teisest, olles valmis terve inimkonna ohverdama selleks, et tema ei peaks oma emotsioonidega tegelema. Igatahes veider kogemus.

Ma ei oskagi seisukohta võtta, kas Sonyl on kogemata juhtunud nii, et endaga mitte toimetulevad mehed on prominentsetes rollides. Või on see sihilikult nii mõeldud ja just seeläbi kõnetavadki mängud ühel või teisel moel inimesi, sest sellised näilised raudse rusikaga korda majja löövad mehed on meie kultuuri sügavalt stereotüüpselt sisse imbunud.

Õnneks tuleb ette ka rõõmsamaid teoseid nagu Raksu ja Kolksu seiklused.

Muidu üldpildis võiks PlayStationi mängude kohta öelda, et tegemist on üsna lihtsate klassikaliste lugudega turvaliste mängudega, mis ei viska õhku eriti intrigeerivaid küsimusi ja teemasid. Mängumehaanikad on ka üldjuhul üsna otsekohesed ja ei proovi väga millegi uuega üllatada.

Olles veetnud terve suve PlayStationiga, ütleks, et lõpuks tekib selline Marveli filmimaailma tunne, kus mängud on ühesuguse valemi järgi üles ehitatud ja kellegi karvane käsi jälgib väga täpselt, et ei kaldutaks ettemääratud rajalt kõrvale.

Nii nagu Disney laseb liini pealt oma toodet aina uues pakendis ja kasseerib sellega auhindu, kiitust ja raha, teeb seda ka Sony oma stuudiotega.

Nüüd aga peaks ära otsustama, kas minna sel teel edasi Horizoni või Unchartedi seeriaga? Või peaks Joeli juurde tagasi pöörduma? Mida arvate?