fbpx

Pikemat aega on esitatud küsimust, kas videomängud teevad inimesed vägivaldsemaks. Mängumaailmas saab ju tappa, tihtipeale isegi põhjendamatult, tuleb seista enda eest ning ellujäämiseks teha äärmuslikke valikuid, puutuda kokku verega ning sellega isegi ära harjuda. Esimese maailma mugavas elustiilis võib see pärismaailma üle kandmine tõesti tunduda kui midagi enneolematut, samas kuskil on selline tegutsemisviis kohustuslik selleks, et elus püsida. Seda ka lastel. Siinkohal ei räägi ma sellisest surmast, mida päästab salvestatud mängu taaslaadimine.

Lõuna-Sudaani lastel on selline olelusvõitlus igapäevane ja seda fakti rõhutab ka UNIFECi video, mis neile ootamatult on pandud videomängu vormi. Täpsemalt öeldes Video Gamers United konventsiooni mänguideede esitlusse. Mängu nimeks on Elica’s Escape, mille peategelaseks 7 aastane tüdruk.

Video sisu pole mõtet hakata ümber kirjutama, kuid märkimisväärne on asjaolu, et UNIFEC on valinud oma info edastamiseks sellise vormi. See tõmbab meid, kes on harjunud ohuga silmitsi seisma vaid helendava ekraani vahendusel, oma mugavustsoonist välja ning paneb ehk isegi rohkem uurima nende konfliktide kohta, millest massimeedia ei kipu väga rääkima. Eelmise aasta detsembrist, kui Lõuna-Sudaanis vägivald puhkes, on pea 750 000 last pidanud oma kodust lahkuma, üle 320 000 elab põgenikena, hinnanguliselt 400 000 last ei saa koolis käia ning 12 000 on relvajõudude ja teiste gruppide poolt ära kasutatud. Nii jõuame tagasi fiktiivse mängu Elica’s Escape ning selle ise läbi elanud Mari Maleki juurde. Kas me oleme valmis mängima sellist mängu, kui teame, et kuskil kellegi jaoks ei ole antu teema üldsegi mitte mänguline?

Inimesed on liikuva pildiga juba liigagi ära harjunud. Me teame, et seda saab muuta vastavalt soovile, lisada eriefekte mõtte paremaks edasi andmiseks. Dokumentaalfilmid ei ole kõigile, kuid järjest suurem hulk inimesi leiab oma tee videomängudeni või on seda juba teinud. Ehk oleks aeg hakata tõsiselt kaaluma varianti võtta kasutusele uus mängužanr – dokumentaalmängud. Lähiminevikus tõestas selle võimalust ju ka kiidetud This War of Mine, mis räägib loo sõjaolukorras alati kannatajaks jäävast poolest – tsiviilisikutest.

Kui kogu postitus tekitas sees liiga halva tunde ning võttis ära selle vähesegi jõulurõõmu, mida on suutnud must ja porine maa meisse tekitada, siis ehk päästab asjaolu, et Eesti riik on sellel aastal saatnud nende väheste riikide seas humanitaarabi ka Lõuna-Sudaani.

Allikas: Polygon