The Crew, selles pettumine ja tema taasavastamine

Võidusõidumängude žanr muutub iga aastaga järjest keerulisemaks. Mida on enam uutel mängudel lauale tuua? Graafilist üleolekut saavad endale lubada vaid valitud mängurid, samuti sobib vähestele reaalse sõidukogemuse imiteerimine. Lause „kõik autod, mida sa eales tahaksid saada“ kõlab peale Gran Turismo 6 tulekut kui hale nali ning sõnu kihutamismäng ja hea süžee ühes lauses nägemine paneb kergelt öeldes muhelema. Kui kõik näib pürgivat alati pideva ühenduse ja sotsiaalsema mängumudeli poole, seda ka võidusõidumängude puhul, siis miks me näeme selliseid ebaõnnestumisi nagu Driveclub? Rääkimata siis asjaolust, et pea kõik 2014 aastal oodatud kihutamismängud on edasi lükatud, neist ilmselt kõige huvitavam, Project Cars, järgmise aasta algusesse. Nii leidsimegi end ootamas järgmise edasilükatud võidusõidumängu kinnise beta järjekorras. Mängu nimeks on loomulikult The Crew ning levitajaks Ubisoft.

Ubisofti mängud kipuvad tihti olema väga sarnase näoga, mille peamiseks ühendavaks jõuks on ülisuured avatud maailmad. Sellest omadusest ei pääse ka The Crew puhul. Mängija käsutuses on terve Ameerika Ühendriikide kaart, millest ühest otsast teise sõitmiseks kulub pea 45 minutit. Selle aja jooksul on võimalik läbi sõita sellistest linnadest nagu Los Angeles, Las Vegas, Detroit ja New York, loomulikult jäävad nende vahele muidugi ka väiksemad linnad ja vaatamisväärsused, külastamata ei jää isegi õunapuuväljad. Kogu kaart on avatud, mängija valib sihtpunkti ja sõiduviisi.

Mängu lugu on eimidagiütlev, vähemalt see osa, millega beta vahendusel oli võimalik kokku puutuda. Kellegi vend lakstakse maha, keegi pannakse 5 aastaks vanglasse, keegi lastakse sealt vabaks, et hakata tööle FBI heaks, et võtta omakorda kinni kuritegeliku organisatsiooni juhid. See keegi oled just Sina, mängija, väljanägemiselt prillide ja habemega tavaline hipster, keda kohtad kalamajas jalutades iga 30m tagant. Kokkuvõtlikult ei näi lugu erinevalt kuidagi kinolinal juba korduvalt nähtud Kiired ja Vihased erinevatest osadest või nüüd oma esimesi samme filmimaailmas tegevast Need for Speed-ist. Küll aga on The Crew näol tegemist sellise mänguga, mida iga Kiired ja Vihased kaubamärgiga seotud rahaboss tahaks just oma filmiga siduda.

Aga tuleme nüüd tagasi mängu enda juurde. Minu esimene kokkupuude The Crew-ga oli Soomes Digiexpol, kus istusin rooli taha ning mind pandi igasuguse sissejuhatuseta muskelautoga slaalomit sõitma. Kogemus oli kergelt öeldes kohutav. Auto juhitavus oli täiesti null, rääkimata siis igasugusest muust teemast. Nii tõusis kiirelt mu tagumik sellest pehmest istmest ning The Crew leidis ennast listist, kus olid teda ees ootamas juba teised pettumust valmistanud videomängud. Seega konsoolidele tehtud betasse läksin ma väga suure ettevaatlikusega. Kuid kiirelt ette rutates saan öelda, et ma pidin oma sõnu sööma. Oi kuidas pidin! The Crew beta kogemus oli kõike muud kui Digiexpol saadu. Mäng töötas, juhitavus oli puldi jaoks suurepärane ning avatud maailm, erinevad loo missioonid ning väikesed väljakutsed haarasid nii mu mõistuse, füüsilise keha kui ka silmavaate täielikult endasse. Seega olin kergelt öeldes pettunud, kui avastasin end ühel hetkel New Yorki piirilt saavutanud beta piiranguks olnud level kümne. Ma tahan veel, ma tahan veel The Crewd mängida! Sain maitse suhu ning seda ei olnud enam ühegi teise mänguga võimalik alla loputada.

The Crew üheks peamiseks müügiargumendiks on järjekordselt sotsiaalne aspekt. „Mängi oma sõpradega, võta kasvõi oma ema punti, aga jumala eest mängi kellegagi koos!“ karjubThe Crew meile näkku. Vähemalt nii tundub. Betas seda kõike näha ei olnud, kui jätta välja enne igat sõitu üks tülikas lisanupuvajutus, et alustada üksi sõitmist. Samuti ei saanud ma väga täpselt aru, mida oli võimalik teha teiste sõitjatega, kes olid ära eksinud sinu mängumaailma. Mind see kõik väga ei härinud, mulle meeldib üksi mängida ning The Crew pakkus selleks küllaldaselt tegevust.

Kui esimene rooliga sõitmine välja jätta, oli The Crew mulle ainult rõõmuallikaks ning mitmekordistas ootust mängu täisversiooni suhtes. Avatud maailm annab uue ning töötava mõõtme juurde juba varem armsaks saanud žanrile. Kui nüüd vaid saaks teada, mida kogu selle sotsiaalsusega peale hakata. Kaks asja on aga kindlad – rooliga ma seda mängu mängima ei hakka ja kalendrisse tõmban 2. detsembri ümber suure punase ringi, sest just siis on oodata The Crew täisversiooni!