fbpx

„Law & Order: Special Victims Unit” on pealkiri, mis on paljudele eestlastele tõenäoliselt tundmatu. Tegu on 1999. aastal eestrisse jõudnud Ühendriikide krimisarjaga, mille keskmes on seksuaalkuritegudega tegelev politseiüksus. Hetkel käib sarja 16. hooaeg ning allpool tuleb pikemalt juttu selle 11. veebruaril telepurki jõudnud episoodist pealkirjaga „Intimidation Game“.

„Kuid Level1!“, hüüad nüüd Sina, põhjalikult segadusse sattunud lugeja. „Sa oled videomänguportaal, mis ajast sa televisiooniarvustusi kirjutad?“ Väga õige tähelepanek, põhjalikult segadusse sattunud lugeja, ega ei kirjuta tõepoolest. „Intimidation Game“ on aga eriline episood, mis toob kokku „Law & Orderile“ omase magnetismi kõige klišeeliku suhtes ning viimasel ajal mängukogukonda raputanud seksuaalse ja vaimse ahistamise laine. Põhinetakse Gamergate’i liimumisega kaasas käivatel pahedel ning see, kuidas peamiselt mängukaugele inimesele suunatud teleseriaal käsitleb mängunduses viimasel ajal ühte kõige vastuolulisemat ja tundlikumat teemat, väärib kindlasti tähelepanu.

Law & Order: Special Victims Unit

Intimidation Game – ülevaatlik kokkuvõte

Minu esialgne plaan võtta luubi alla „Intimidation Game’i“ mahlakamad seigad lendas vastu taevast kui mõistsin, et mainimist väärt juhtumeid esines alates esimestest sekunditest kuni lõputiitriteni. Sel põhjusel otsustasin episoodi analüüsida algusest lõpuni nii, nagu sündmused ekraanil aset leiavad.

Episood algab nimetul mängumessil, kus on kohal ka sarja politseinikest staarid. Üks neist, Odafin Tutuola, on olnud juba pikemat aega mängur ning selle mehe põhiliseks ülesandeks kogu episoodi jooksul jääb seletada oma mängumaailmas halvasti orienteeruvatele kaaslastele, mida tähendavad erinevad terminid, lühendid jne. Härra Tutuola veedab parasjagu aega uue moeröögatusega, tulistamismänguga Kill Or Be Slaughtered (KOBS). Sarja kontekstis on selle eesmärgiks olla geneeriline Call of Duty kloon. Tegu peab olema tõepoolest ülimalt kaasahaarava mänguga, kuna graafiliselt kuulub see umbes 2005. aastasse.

rsz_odafin
Odafin Tutuola (Ice-T)

Samal ajal kui hulk noormehi mängib suurel ekraanil KOBS-i ning elab võistlejatele kaasa, skandeerides ennastunustavalt „kill them, kill them“, ahistavad kaks kutti tualetis messil oma ülemuse peatselt ilmuvat mängu reklaaminud naist, Sarat. Põhjuseks on asjaolu, et Sara ülemusel Raina Punjabil on õnnestunud tööstuses kaugele jõuda, kuna ta on „lits“. Tuleb tuttav ette? Vägivaldsed stseenid tualetis vahelduvad kiiresti KOBS-i mängivate meeste tapmisele kutsuvate hüüetega ning on mõeldud looma hullunud meeleolu – mängijad võivad ennast oma meediumisse täielikult kaotada, tegu on reaalsusest ja tavainimesele ohutust ning tuttavast maailmast eemaldunud potentsiaalsete sadistidega.

Ahistajad pääsevad pakku ning politseinikud viivad Sara küsitlemiseks jaoskonda. Seal selgub, et naise ülemus ja oma mängustuudio juht Raina Punjabi laseb peatselt välja kauaoodatud mängu Amazonian Warrior (AW). Sara vastandab AW tugevalt KOBS-ile – erinevalt sellest ei ole nende mäng „vägivaldne ja rumal“, mistõttu on tema arvates täiesti loogiline, et tulistamismängu fännid seda niivõrd vihkavad, et on valmis laskuma lausa füüsilise vägivallani. Jaoskonnas tuleb ilmsiks veel üks oluline fakt, mis seob episoodi tegevuse Gamergate’i liikumisega. Selgub, et Raina on oma mängu ühe suurima investoriga intiimselt seotud. Tegu on mänguarendaja Zoe Quinni ja Kotaku ajakirjaniku Nathan Graysoni vahelise konflikti dramatiseeringuga.

rsz_quinn
Zoe Quinn

Järgmisena leiamegi end Raina stuudiost. Naine ei soovi, et politseinikud end asjasse segaksid (st. ühe tema töötaja vastu sooritatud füüsilise rünnaku uurimisse), kuna – millegipärast – oleks see kahjulik peatselt ilmuvale Amazonian Warrior’ile. Mängu enda näol on tegu Civilization’i seeria laadse üllitisega. Nüüd saab särada Odafin, kes annab teada, et tema olevat Kotaku vahendusel lugenud, et mäng on parem kui Civilization 5 koos Brave New World lisapaketiga. Raina enda sõnul on tegu tsivilisatsiooniarendusmänguga, mis propageerib loomingulist lähenemist – saab olla sõjakas ja rahulik, luua patriarhaadi või matriarhaadi, olla roheline või industrialiseerunud. Kõlab tõepoolest tuttavalt. Siinkohal tekib aga küsimus, kes või mis on Amazonian Warrior? Raina on andnud oma mängule demagoogiliselt laetud pealkirja, millel pole toote sisuga vähimatki seost. Tegu on sarja kirjutajate viisiga illustreerida lihtsustatult meeste ja naise vahelist konflikti, mis on kogu episoodi nurgakiviks. Naised loovad meeste poolt domineeritud maailmas ja tööstuses mängu, mille pealkiri viitab kreeka mütoloogiast tuntud iseseisvate naiste hõimule, olenemata asjaolust, et mängu kirjelduse järgi ei mängi amatsoonid ega ka sugu selles vähimatki rolli. Selles suhtes on Amazonian Warrior sama jultunud ja otsekohene kui Kill Or Be Slaughtered. Stseeni lõpetab Raina kummaline väide, et politseil pole vaja Sara juhtumiga vaeva näha, kuna sellega tegeleb „stuudio sisejulgeolek“, mida iganes see ka tähendab.

Pärast põgusat vahepeala, mis hõlmab endas politseiülemat, kes kardab, et tema lapsed hakkavad tulevikus samuti „virtuaalseid kauboisid ja indiaanlasi“ mängima ning tema kolleegi, kes leiab, et KOBS on noortele meestele „spirituaalne kogemus“, hauvad korrakaitsjad geniaalse plaani. Üks mänguarendaja sunnitakse endaga koostööle, et too üritaks netifoorumitesse vulgaarsusi postitades Sara ahistajatega ühendusse astuda ja kohtumist kokku leppida. Vastasle korral ähvardatakse tema uuele mängule kriips peale tõmmata, sest täpselt nii maailmas asjad käivadki. Kohtumine suudetakse siiski organiseerida ning politseinik, kes on ennast kavalalt maskeerinud pusasse ja sirge nokaga mütsi (hoolimata asjaolust, et väljas sajab lund), võtab pärast kiiret diskussiooni naise anatoomia üle mõlemad Sara ahistajad vahi alla. Interneti seksistlikum element ei kavatsegi selle peale valget lippu heisata, vaid kohtleb foorumites arreteerituid kangelastena. Nüüd kerkivad esile ka juba tõsisemad ähvardused, kui üks noormees saadab Rainale anonymous-stiilis video, kus ähvardab maskeeritult ja moonutatud häälega tema elu. Põhjuseks ikka asjaolu, et ta on „lits, kes on ennast tööstusesse sisse magatanud“.

rsz_kobs

Rünnakud muutuvad tõepoolest karmimaks. Teleintervjuu käigus Raina swattitakse ning selgub, et juba varem olid tema isiklikud andmed häkitud ja RedChani nimelisse portaali üles riputatud. See pakub sarja loojatele võimaluse seletada mõisteid nagu swatting ja doxxing ning siin suudetakse tõepoolest tutvustada Gamergate’i poolt rakendatavaid meetmeid, mida selle liikumise liikmed oma eesmärkide saavutamiseks on kasutanud. Raina leiab aga, et infoleke pole midagi suurt ning pakub nagu muuseas, et võib vahetada oma paroole, telefoninumbrit ja isegi elukohta. Kõik on miskipärast arvamusel, et probleemiga tegelemine oleks AW-le kahjulik. Põhjus jääb selgusetuks. Igasugune vahetult väljalaskele eelnev press on mängule alati kasulik, eriti kui arendaja on ohver, keda julmalt ahistatakse.

Kulminatsioon saabub loomulikult Amazonian Warrior’i väljalaskekuupäeval, mille tarvis on Raina pidanud vajalikuks konverentsi korraldada. Sarja noormeestest ja mänguritest kurikaeladel on hämmastavalt palju vahendeid – suudetakse tekitada midagi elektrikatkestuse taolist, kõmiseval häälel kohaletulnutele ähvardusi jöriseda ja lisaks kõigele ka Raina ära röövida. Politseinikud jõuavad lõpuks mahajäetud majja, kust leiavad KOBS-i lipu eest madratsi ja kaamera videoga, milles Rainat vägistatakse. Spetsiifilise mängu sümboolika tundub kummaline, kuna tegu peaks ju olema maailmavaateliste erinevustega, naised mängunduses versus noorte nagade räige seksism, mida nad netiavarustes enda arvates tagajärgedeta propageerida saavad. Kogu see mitmetahuline problemaatika on taandatud ühele lihtsustatud liinile – KOBS-i fännidest (järgijatest?) noored meessoost kurjategijad, kelle jaoks virtuaalne sõda on „spirituaalne kogemus“ vägistavad jalge alla tallatud amatsooni printsessi. Kõike seda kirja „Level completed“ taustal. Ohjah…

rsz_disappointed
Dominick Carisi (Peter Scanavino)

Enne finaali jõutakse veel ühe kahtlusaluse koju, kus noormehe ema kinnitab kategooriliselt, et tema poeg on tore ja tubli poiss ega teeks kunagi kellelegi liiga. Mulle tundub, et kogu asja mõte on taaskord hirmuõhkonna kultiveerimine. Nii mõnedgi Ameerika lapsevanemad, kes varem videomängudest suurt midagi ei teadnud, mõtlevad nüüd, et tõepoolest, oht võib peita end seal, kus seda kõige vähem oodata osatakse. Minu poeg/tütar on ju samuti hea laps ja mängib ju samuti videomänge. Taoline usaldamatuse ja hirmu õhutamine pidurdab olulisel määral videomängude kui eraldiseisva kultuuriharu tõsiseltvõetavaks tunnistamist laiemalt.

rsz_rainagun
Raina Punjabi (Mouzam Makkar)

Olles juba täielikult segi ajanud mängu ja reaalsuse, astuvad kurjategijad tulevahteusse ja saavad surma või arreteeritakse. Kuid vast kõige negatiivsem moment terves episoodis leiab aset selle viimastel minutitel. Arusaadavalt on Raina juhtunust muserdatud, kuid hoobina kõigi tagakiusamise ohvrite läbielatu pihta otsustab ta alla anda ja mängutööstusest lahkuda. „Women in gaming. What did I expect?“ on üks viimased lauseid, mille pisarates amatsooniprintsess kuuldavale toob. Tegu on solvanguga kõigi tagakiusamise all kannatanud ohvrite suunas, kuna jätab moraalse võidu ahistajale. Poisid maksid küll kõrget hinda, kuid episoodi lõpuks oli selgeks saanud, et nad on täiesti valmis seda tegema. Viimane sõna jäi iganenud maailmavaatega vägistajatele. Nad said, mida tahtsid. Naine lahkus mängutöötstusest.

See kõik on naljakas ja natukene kurb. Miks sellest nii pikalt rääkida?

See on loogiline küsimus. Miks on oluline, kuidas mingis Ameerika teleseriaalis mängukogukonda kujutatakse? Tegu on pigem juustuse musta komöödiaga kui tõsiseltvõetava sõnumiga mängukogukonna hetkeolukorra kohta. Miks sellest rääkida?

Mina arvan, et sellest on oluline rääkida (kui Te sellest senimaani veel aru saanud ei ole). „Law & Order“ on Ühendriikides jätkuvalt vaadatud teleseriaal. Kõnealust episoodi vaatas Wikipedia andmetel 6.12 miljonit inimest. Selle sarja sihtgrupp ei identifitseeri ennast tingimata mänguritena ning ei pruugi seega teada tööstuses toimuvast piisavalt, et aru saada, miks kõnealuses episoodis näidatu oli liialdatud, labane ja kohati solvav. Inimesed, kel pole iseenda seisukoha formuleerimiseks piisavalt teadmisi, võivad vähemalt mingilgi määral uskuma jääda seda, mida nad telekast näevad, olgugi, et tegu on draamaseriaaliga. Sel põhjusel kirjutasin ka vigade paranduse Ryse: Son of Rome’ist – me saame aru, et tegu on väljamõeldisega, kuid tahes tahtmata võime hakata mingit osa ebatõesest taustamürast meelevaldselt seostama reaalselt juhtunuga. Juba sai mainitud mängukaugeid vanemaid, kes on nüüd (rohkem) videomängude vastu häälestatud, kuna need teevad tema lastest vägistajad ja mõrvarid. Telekast ju näidati! Tegu on ka intrigeeriva ja eelkõige üllatava temaatikaga. Sõnal „mäng“ on paljudele jätkuvalt roosiliselt süütu kõla ning selle seostamisel televisioonis ahistamise, vägistamise ja surmaga võib olla kestev ja seisukohta kujundav mõju. „Intimidation Game“ ei ole visiitkaart, mida mängundus vajab ega väärib.

rsz_rysebeach

Teiseks, tegu on looga, mis ei mõista, kuidas mängukogukond toimib ning müüb seega laiemale avalikkusele liialdatud versiooni tõest. Ma ei hakka sellel punktil pikalt peatuma, kuna episoodi kokkuvõttes sai juba välja toodud mitmeid seiku, mis teevad selgeks, et kirjutajad on kasutanud Gamergate’i poleemikat pigem dramaatiliselt kui realismile rõhudes. Seda ei saa neile loomulikult ette heita, sügavam sissevaade mängutööstuse probleemidesse pole ettevõtmine, millega „Law & Order“ peakski pead vaevavama. See ei huvita sarja tarbijaskonda. Kuid mina ei tea ühtegi mängumessi, kus ekraani ette kogunenud noored karjuksid poolhullunult „kill them, kill them!“. Ei tea ma ka ühtegi stuudiot, kelle sisejulgeolek (mis on juba iseenesest naeruväärne idee) võiks kurjategijatega „tegeleda“, selleks et… Miks? Et mingisugust omakohust korraldada? Epsiood rõhub liialt stereotüüpidele ja annab mängukogukonnast edasi vildaka pildi.

Kolmandaks, käest lasti võimalus lahata probleemi eetilist külge. Sellest on kahju, kuna Gamergate’i taotlus läbipaistvama mängužurnalistika järele on üks mõistlikemaid nõudmisi, mida see grupp on esitanud. Zoe Quinn oli suhtes Kotaku ajakirjaniku Nathan Graysoniga ning sarnaselt olid episoodis omavahel intiimselt seotud Raina ning tema investorist ja kolleegist poiss-sõber. Kogu aur läks aga mujale – sooviti näidata, et mängijad võivad vabalt silmist kaotada piiri reaalsuse ja virtuaalsuse vahel ning konflikt lihtsustati selleni, et tulistamismänge mängivatele meestele ei meeldi väidetavalt intelligentsemate ja vähem rumalate mängudega seotud naised. Eetilisele aspektile enam tähelepanu pööramine aidanuks vaatajail paremini mõista, kus mängutööstuses aset leidva skandaali tagamaad reaalselt asuvad. See olnuks aga liiga teoreetiline ja draamavaene lähenemine, mis ei köida televaatajaid ega sobitu kokku ka sarja seksuaalkuritegude keskse teemaasetusega.

Kõige kurvem on minu arvates aga asjaolu, et selle episoodi tegemiseni on üldse jõutud. Ei, mitte sellepärast, et mängukultuuri näidatakse ebareaalselt ja kallutatult, mitte seepärast, et tegu on mitmetahulise konflikti lahjendatud dramatiseeringuga. Kahju on seetõttu, et mängutööstuses täiesti reaalselt aset leidnud sündmused on pakkunud piisavalt pädevat ainest seksuaalkuritegudele keskenduva sarja kirjutajatele. Videomängude mängijad on viimasel aastal nii halvasti silma paistnud, et nende tegevuse põhjal on võimalik krimisarju vändata. Juba üksnes see asjaolu peaks panema meid pikemalt järgi mõtlema selle üle, kuidas me üksteisesse suhtume meediumi taustal, mis on lõppude lõpuks ju siiski kõigest ajaviide. Meie hobi kasvuvalud on piinlikult kõigi ees avalikuks tehtud ning selles saab mängijaskond süüdistada vaid iseennast.