Ludoloogia logi: päevakajalised Kanada sidescroller’id

Kanadas tehtud sidescroller’itest oleme muljetanud lausa kolmel korral varem ja teeme seda selle suve lõpul taas. Seekord vaatame aastatetaguseid meelelahutajaid, mis ometi päevakajalistel teemadel. Vaatame paari mängu tehisintelligentsi potentsiaalsest ohtlikkusest ja ühte Antiik-Kreeka mütoloogiaga mängu, mis Christopher Nolani hiljutise suurfilmi „The Odyssey“ tõttu taas tähelepanu püüab.

Apotheon

Zeus ja teised Kreeka mütoloogia jumalad pole inimkonnaga rahul ning saadavad neile kõiksugu kannatusi kaela. Ebasoosingusse jäänud maailm ajab inimesed omavahel võitlema. Ühe rüüsteretke tagasitõrjumisel näitab enda tugevat külge noor sõdalane Nikandreos. Jumalanna Hera kaasab mehe oma salasepitsustesse ja Nikandreos asub Olümpose mäele kutsutuna seal laamendama.

On pagana leidlik teha külgvaates mäng Antiik-Kreeka vaasimaalingute stiilis. Ent unikaalne kahemõõtmeline graafiline stiil on ainus aspekt, mis mulle isiklikult siin pärikarva on. Mulle ei sobi metroidvanialik maailmaehitus ja rollimängulik areng, võitlemine mõõkade-odade-kirveste ja muu sellisega ega craft’imine. Aga see on minu probleem. Üldiselt on keeruline ja raske Apotheon kiidetud.

TÄHTSUS MÄNGUMAASTIKUL:

Apotheon tuli Toronto stuudiost Alientrap, mille esimese mängust Capsized ma eriti ei vaimustunud. Ei ole ka Apotheon minu veiniamfora, kuid mängijaskonda Alientrap siiski leiab, sest peale 2015. aasta Apotheoni on stuudio välja lasknud lausa kaheksa mängu ja varsti peaks tulema lisa Astromine näol.

The Fall

AI-ga lahinguturvis ARID kukub kosmosest planeedile ning asub kohe oma teadvusetule inimpiloodile meditsiinilist abi otsima. Õnnetuseks satub ta robotite ümbertöötluskeskusesse, kus miski pole õigesti. Tehas on lagunemas, inimesed surnud ja jaama opereerivad tehised käituvad ebaloomulikult. Olukorrale vaatamata testivad alles jäänud masinad ARID-i oskusi… ja kannatlikust. Teele jäävad takistused sunnivad ARID-i oma protokollireegleid väänama ja kas see areneb lõpuks samuti logisevate kruvidega robotiks, nagu need kellega kohtub?

The Fall pakub natuke ebamugavat tulistamist, kuid mäng ongi pigem aeglane seiklus, keskendudes loole, atmosfäärile ja mõistatustele. Viimased on kohati keerukad ja pidurdavad niigi aeglast kulgu. Lisaks on kasutajaliides kohmakas ning nuppude vajutamiseks tuleb imelikult täpselt positsioneeruda.

See-eest hiilgab The Fall oma looga. Siia mahub mõne tunni sisse rohkem kui paar suurt üllatust. Tume visuaalne pool on lihtsakoeline, kuid siiski mõjus. Koos päris heade kõnedega loovad nad haarava õhustiku ja üldiselt on The Fall vägev.

TÄHTSUS MÄNGUMAASTIKUL:

The Fall sai elustava vurtsu 2013. aasta sügisel Kickstarterist, kui John Warner kogus oma mängu ja järgede jaoks rohkem kui kaks korda küsitust rohkem. The Fall ilmus Over the Moos stuudiost juba 2014. aasta mai lõpus, saades sooja vastuvõtu. Mäng jõudis veel Linuxi ja Wii U kasutajateni, kuid Vancouveri indie-tegija tähelepanu koondus järjele.

The Fall Part 2: Unbound

Esimese osa lõpus juhtus ARID-iga tõsine trauma, kuid see/ta ei surnud. Nüüd on tehisaru lõksus virtuaalmaailmas, aga jätkab omale ise ülesannete püstitamist. Leidlik ARID asub seekord üle võtma teisi roboteid, nendega oma eesmärkide saavutamiseks manipuleerides. Saame teada, mis värk selle kadunud inimpiloodiga on ning kuidas ARID suudab enda ja teiste tehiste piire nihutada ning piirangutest üle astuma panna.

Mäng lõpeb punktis, kus tehised saavutavad iseteadvuse. Tõotab tulla konflikt inimkonnaga. Lõputiitrid lubavad järge.

The Fall Part 2: Unbound on eelkäijast vähemalt kolm korda pikem, ent see ei osutu positiivseks. Järg suudab oma aeglase kulgemise, segaste mõistatuste ja kohmaka juhtimisega kiiresti tüütuks muutuda. Ülesanded ja lahendusvõimalused on ähmased ja kasutajaliides endiselt ebamugav. Ometigi muudeti esimese osa aeglane varjumispõhine sõdimine, mis hiireklikiaustajatele vastuvõetavam, seekord kiiret liikumist nõudvaks hüppamiseks-kargamiseks. Peale selle, et madin tundub ebaaus, võõrandusid mängust ka haaravaid lugusid austavad hiireklikiseiklejad.

Graafika kõigub lae ja põranda vahel. Kohati on lihtne, kuid omanäoline stiil kena ja loob sünge õhkkonna. Virtuaalmaailma keskkonnad on aga koledad, igavad ja raskelt orienteerutavad. Helitaust on pigem hea ja korralike kõnedega, aga pläkutamist on samuti liiga palju.

TÄHTSUS MÄNGUMAASTIKUL:

Esimene The Fall oli suhteliselt edukas, sest ka eelarve oli tagasihoidlik. Põhiautor sai aga roosast udust pimestatud ja arvas, et The Falli retsept oli kuldne. Eeldades, et mängijad kihelevad rohkema järele, paisutati samale põhjale palju suurem lugu. Ent eeldamine on eksimuste ema. Uudsust enam polnud ja esimese osa puudused paisusid närvesöövamaks, sest ajaliselt tuli neid kauem taluda. Igatahes ei äratanud The Fall Part 2: Unbound 2018. aasta veebruaris ilmudes kuigi suurt vaimustust ega üldist tähelepanu ja osutus rahaliselt kohutavaks ämbriks.

Algses Kickstarteri kampaanias lubati kolme mängu, kuid kolm aastat tagasi ütles stuudioomanik John Warner huvitavas selgitusvideos, et The Fall Part 2 brutaalne finantslöök tõmbas The Fall Part 3-le kriipsu peale. The Fall *võib* kunagi uue jätkuda, kuid sel juhul kogu saaga uustöötlusena.

Õnneks paistab Over The Moon stuudio kenasti taastunud olevat. 2022. aastal ilmus neilt satiiriline rollikas The Last Hero of Nostalgaia. Aastaid unaruses olnud koduleht sai ka neil hiljuti uuendatud seoses vampiirijahtimismängu Vampire Hunter: Nightrise ilmumisega kuu aja eest. Järgmiseks on välja kuulutatud musta huumoriga mõistatustemäng Kill Joy. Näis, kaugele AI-tööriistu hindav stuudio välja jõuab.