fbpx

Ma olen juba rääkinud, millised on minu suhted „Star Warsi“ universumiga, seega ei tohiks tulla üllatusena, et ootan päris suure innuga päeva, mil Star Wars Battlefront jõuab lõpuks meieni. Eile õhtul aga avanes esimene võimalus maitse suhu saada – minuni jõudis võti, mis avas laeka! Ei, mitte selle laeka, vaid sellise, milles peitus Battlefronti beeta. Kiirelt sukeldusin pea ees tundmatusse vette. Mõned tunnid hiljem tuli aga nentida – The Force is strong with this one!

Esimene asi, mida ma proovisin, oli kiireloomuline mitmikmängulaad Drop Zone. Eesmärgiks oli punktide vallutamine ja nende hoidmine. Omavahel võtsid mõõtu valgete rüüdega Impeeriumi sõdurid ning pruunides toonides mässulised. Värvide mainimine on tähtis, kuna kogu kaart (ainus, mis tolle mängulaadi jaoks beetas avatud on) on just nendes toonides, mille tulemusena on stormtrooperite varem mitte-kõige-praktilisena tunduvad valged plastikrüüd kamoflaaži mõistes üsna kasulikud ning sama saab öelda ka teise poole rõivavaliku kohta. Mängulaad ise on piisavalt lihtne, et sellest kiirelt kinni haarata, ent samas ka mõnusalt hektiline, et laserpüstolite ja muu säärasega müttamine ei muutuks tüütuks.

star wars bf

Rääkides laserpüstolitest – relvad tunduvad autentsed ning jah, ma tean, et räägime fiktsionaalse universumi ebareaalsest arsenalist. Fakt on see, et tehtud on head tööd, sest päästikule vajutamine manab esile teatud tuttavuliku tunde, mis annab märku sellest, et seesama püss minu virtuaalse avatari käes käitub täpselt nii, nagu ma filme vaadates ette kujutasin! Relvadel on lõpmatu hulk laskemoona, kuid neil tuleb ikkagi silma peal hoida, sest vastasel juhul võib relv valel ajal ja vales situatsioonis üle kuumeneda. Ja kui ümberringi käib kõrvu hellitav laserpüsside pew pew, on see viimane asi, mida tahta!

Sellise mängulaadini, nagu seda on Walker Assault on Hoth, ma kahjuks ei jõudnudki. Esialgu küll seetõttu, et mäng ise soovitab kõigepealt enda tegelase taset pisut tõsta. Ju siis ei ole suurte jalutavate tankide vastu võitlemine kollanokkade jaoks kõige lihtsam tegevus. Kui ma aga hiljem hoiatusest hoolimata menüüdest edasi läbi üritasin trügida, jäin pikaks ajaks ootama (või katkes minu ühendus serveriga totaalselt) – ju ei olnud ma ainuke, kes hoiatust nähes ehmus ja tagasi Drop Zone’i mängima läks. Juttude kohaselt on siiski tegu meeletu elamusega, kus korraga jookseb ringi 40 inimest (Drop Zone lubab ühele lahinguväljale kokku 16 sõdurit). Loodetavasti on lood täna õhtul, kui beeta kõigi jaoks avalikuks tehakse, teised ning ka minul õnnestub oma silmaga Luke Skywlakerit ja/või Darth Vaderit näha.

Pisut murelikuks teeb asjade lahtilukustamine – esialgu pole kellegil peale ühe relva mitte midagi. Kauem mänginud ning seetõttu kõrgemal personaalsel tasemel olevad mängijad aga jooksevad mööda kaarti ringi ning neil on taskus juba granaadid, selja peal raketid ning veel muud teiste ees eeliseid pakkuvad lisavidinad. Tõsi, alguses kogunevad kogemuspunktid väga kiirelt, ent siiski võib selline asjaolu eriti just kogenematutelt mängijatelt kiirelt mänguisu ära võtta. Mängule on külge poogitud ka nö. lainetepõhine „üksikmängu“ osa – mängijale saadetakse vastu järjest rohkem ja rohkem vaenulikke sõdureid. Beetaversioonis on võimalik proovida Tatooine’il aset leidvat madistamist, kus saab end läbi tulistada kuuest lainest. Üksinda mängides polnud see just kõige lõbusam, seega soovitan võtta sõber kaasa. Õnneks näeb mäng väga ilus välja, mis tähendab, et mööda külgi see üksik seiklus maha ei jookse – vähemalt on võimalik nautida Tatooine’i kauneid kanjoneid ning seda ilma probleemideta – Xbox One’i peal oli kaadrisagedus meeldivalt sujuv ja ei tõrkunud kordagi.

Kui näiteks Rainbow Six Siege’i puhul võisime jääda kahtlevale seisukohale, et kas beetas peitub piisavalt vastuseid küsimusele „kas tasub osta“, siis Star Wars Battlefronti puhul on asi lihtsam – siin on kohe esimestel minutitel aru saada, mis masti mänguga on tegu. Näha on kvaliteeti, kirge ja, mis kõige tähtsam, puhast lõbu!

Nagu Yoda ütleks: „Kohale kiiremini võiks 17. november jõuda!“