Fallout 4 sobib nii uutele kui vanadele fännidele

Fallouti seeria on maailmakuulus, sellel on mitut tüüpi fänne (vanakooli Fallout 1 ja 2 austajad ning uuem Fallout 3 ja Skyrimi põlvkond) ning seda armastatakse pakutava vabaduse ja mängijatele usaldatud unustamatute valikute eest. Fallouti seeriaga olen ise varem kokku puutunud nii palju, et kunagi läbisin Fallout 3 esimesed kaks tundi. Selle põhjal võiks öelda, et ma ei tea midagi Fallouti ajaloost ega kolmanda osa ja selle järje New Vegase ümber tekkinud mullist. Samamoodi võib kirjeldada minu suhet Bethesda looduga. Minu kogemus piirdub pigem Bethesda Softworks poolt levitatud mängudega nagu Id Software’i Rage, Arkane Studiosi Dishonored ning MachineGamesi Wolfenstein: The New Order.

Bethesda Game Studiosi enda mängude hulgast veetsin liiga palju aega The Elder Scrolls V: Skyrim seltsis, kuigi ülejäänud The Elder Scrollsi seeria on jäänud kahetsusväärselt puutumata. Kokkuvõttes puudub mul korralik varasem kogemus Fallouti seeria ja Bethesdaga, mistõttu polegi olemas paremat aega ega sobivamaid asjaolusid kui nüüd, kus ilmus kõikide ootuste kohaselt väga populaarseks osutunud Fallout 4. 

Suure Skyrimi fännina olin väga üllatunud kui selgus, et Fallout 4 on vähemalt esimese 10 tunni põhjal täpselt samasugune. Esmamulje võiks kokku võtta nii – relvadega Skyrim. See võrdlus pole muidugi õiglane ning ei esinda täit tõde selle kohta, et kui teistsugune on siiski Fallout 4. Baaside ehitamine, relvade täiustamine, täpsuslaskmist hõlbustav V.A.T.S. (Vault-Tec Assisted Targeting System) ning 200 aastat postapokalüptilises tulevikus aset leidev sündmustik muutsid alguses liiga palju Skyrimile sarnanenud elamuse kiiresti omaette elukaks. Fallout 4 on justkui Fallout 3 ja Skyrimi parimate ja halvimate külgede muteerunud vorm.

Headeks külgedeks jääb muidugi vabadus keskkonda avastada sõltumata käsilolevast missioonist, tasemest ja relvade tugevusest. Lisaks veel võimalus eksperimenteerida oma baasi ehitamisega – sinna kogunevad inimesed vajavad vett, voodikohti, katust pea kohal, soojust, elektrit ning ka kaitset kõikvõimalike koletiste eest. See kõik tuleb üles ehitada ükshaaval, sest vahendeid on alguses vähe ja neid saab ainult keskkonda avastades. Baasi ehitamisest võib minu jaoks kujuneda Fallout 4 üks põhitegevusest, sest pärast The Witcher III: Wild Hunti on tunne, et vajan avatud maailmaga mängudes rohkemat kui kaardi avastamist ja inimeste aitamist. Fallout 4 saabus minu jaoks õigel ajal, sest pakub midagi uut, aga kuna Geraltiga veedetud pikk seiklus jättis oma jälje, siis pean tunnistama, et vähemalt esimesel korral läbin radioaktiivse kõnnumaa tehes ainult seda, mida lugu ja põhimissioonid nõuavad. Hiljem jätan endale vabaduse uurida läbi iga nurga, augu ja mahajäetud maja, aga praegu olen selleks liiga väsinud ja läbi põlenud.

Fallout 4 tõstatab ka olulise küsimuse – kuhu on jäänud ulmežanrist kinni haaravad suured mängud? Neid ei olegi nii väga palju. Mass Effect: Andromeda on veel kaugel ning CD Projekt REDi Cyberpunk 2077 on samuti mägede taga. Ma olen väsinud maagiast, mõõkadest ja vibudest. Dragon Age: Inquisiton ja The Witcher III on suurepärased, aga ma ei taha enam mõõkadega vehkida ja hobustega mööda keskaegseid külasid ratsutada. Kus on minu ulmelised relvad, keskkonnad ja tulevikunägemused? Praegu pakub neid Fallout 4. Relvad, keskkonnad ja tulevikunägemus ise on küll trööstitu, nostalgiahõnguline ja kõle ning kõik on vana, roostetanud ja katkine, aga vähemalt seegi hea. Kummastav on mängida midagi nii võõrast, mis on samal ajal ka nii tuttav. Fallouti maailm ja senine lugu on minu jaoks küll hägused, aga tegelase, relvade ja keskkondadega interaktsiooni astumise kontrollskeem oli mul justkui sõrmede lihasmällu sisse kodeeritud.

Skyrimist tuttavad nupud ja liikumistaktika hõlbustasid sisse elamist väga palju. Näiteks klaviatuuril R-i all hoides paneb tegelane relva ära, F-iga saab kiiresti valida lemmikrelvi, ekraani all nurgas on kompassil missioonide asukohtade suunised, kükitades ja aeglaselt liikudes tuleb teade HIDDEN – see kõik on nii tuttav ja nii hästi meeles, et ainuke asi, millega pidin harjuma, oli relvade kasutamine. Nimelt arvasin esialgu, et V.A.T.S. on tulevahetustes lausa kohustuslik, kuid lähivõitluses on see pigem segav ja aeglane. Relvad on piisavalt tõhusad ka ilma abisüsteemita. Pigem on V.A.T.S. väga kasulik mitme eri vaenlase korral või siis, kui nad asuvad väga kaugel. Praeguseks on mul olnud mitmeid momente, kus terve kari mutante hüppas ootamatult nurga tagant välja ning mul ei jäänud muud üle kui jaotada salves olevad kuulid igaühe jaoks viisakalt ära. Kaardi avastamine ja keskkondade uurimine on kohati raske, sest vigade korral Fallout 4 ei halasta. Kõnnumaal reisimiseks peab valmis olema.

Halbade külgede alla sätiksin ettevaatlikult loo ja kulunud arusaama sellest, mis peaks olema kaasahaarav ja avastama kutsuv. Need kõik tulenevad suures osas ka sellest, mis tüütas mind põhjalikult ära Skyrimis. Kahju on tõdeda, et Bethesda jaoks oli lihtsam varasemalt töös olnud ideid ja korduvaid narratiivi elemente kopeerida kui neid uuendada. Fallout 4 suurim probleem ongi see, et midagi uut otseselt ei pakuta, kuigi „uus“ on suhteline, sest nüüdseks on kõik niikuinii kõige uusversioon. Pigem saabus see väga õigel ajal, sest suuri ulmelisi mänge on praegu vähe ning 7 aastat järge oodanud fännid on valmis palju andestama, et ainult saaks käed külge panna. Mina ei olnud fänn, pigem huviline ja vibudest ning mõõkadest ära tüdinenuna olin samuti valmis ükskõik mida ulmelist ette võtma. Peaasi, et see oleks suur, võimas ja kestaks kaua.

Loo algus on Fallout 4 puhul sama üldine, igav ja unustatav kui Skyrimis. Mängija alustab tegelasena, kellele luuakse koheselt väga turvaliseid võtteid kasutades motivatsioon kõnnumaale suundumiseks ning teda ümbritsetakse tuttavate võtetega, kuidas lugu kiiresti käima lükata ja kuidas panna mängija võltside vahenditega talle kaasa elama. Senise 10 tunni jooksul on peategelase põhiline motivatsioon viimane asi, mille peale mõelnud olen. Seda tuletatakse küll meelde, aga kuhtub hetkel, mil on vaja relvi täiendada või suunduda särasilmil suure avarusse. Puudu ei ole ka tüüpilisest „sa oled ettemääratu/kangelane/päästja“ klišeedest. Skyrim töötas, sest peategelase missioon oli päästa maailm ning kõik muu oli enda teha. Fallout 4 lisab valemisse ka tühja emotsiooni, et punkrist saabunud uustulnuk ei päästaks ainult kõiki teisi, vaid ka seda, mis talle kõige kallim.

Missioonide jaotus on täpselt selline nagu nüüdseks igas teises avatud maailmaga mängus – mängijale antakse missioon, sellel on ka oma alajaotus, tee peal kohatakse uusi ülesandeid pakkuvaid tegelasi ning lõpuks on neid nii palju, et enne kaob ära kas huvi või tekib tüdimus. Fallout 4 lugu pole nii poleeritud kui The Witcher III-es, juhuslikud juhtumised inimestega ning nende erinevad lood pole nii hästi kirjutatud ja esitatud. Ei peagi olema, aga isiklikult ootasin natuke enamat mitte ainult sellepärast, et olen Geralti omapärasest maailmast ära hellitatud, vaid pigem seetõttu, et ootangi igalt suurelt mängult midagi uut, huvitavat ja üllatavat. Fallout 4 ongi minu jaoks kõike seda, sest kogen seeriat esimest korda, kuid vajakajäämisi teistest mängudest mahajäämise osas on ikka omajagu.

Palju on kirjutatud Fallout 4 graafilisest võimekusest või siis pigem selle võimetusest. Öeldakse, et Bethesda Creationi mängumootor (Skyrim) on liiga vana, et sellest saaks enam luua midagi muljetavaldavat. E3 ajal näidatud videote järel tunnistati, et graafika polegi kõige tähtsam, sest Fallouti juures on alati hinnatud pigem omapärast stilistikat, kunstilist nägemust ja tunnetust, mis ei saagi tekkida väga realistlikest keskkondadest. Fallout 4 on ilus, selle maailm hingab välja mälestusi sõdadest, kannatustest ja ajalooliste sündmuste lugulauludest ning lausa kiirgab ulmelisest nostalgiast. Mängus ei ole tõesti selliseid detaile nagu The Witcher III-es, kuid isegi nõiduri maailm ei vastanud reaalsusele, see oli küll ilus, kuid mitte fotorealismi ja detailsuse pärast, vaid kõige taga on alati kunstiline nägemus.

Fallout 4 ei paku vähemalt esmamuljete põhjal midagi uut, kuid on siiski suurepärane sissepääs seeriasse selliste uustulnukate jaoks nagu mina ning täidab suurejooneliselt tühja tunnet, mis tekkis ulmemängude puudusest.

Fallouti tunnuslause „War. War never changes“ näitab Pariisi sündmuste valguses, et ohvrite ja suurte kannatuste tekitamise suhtes pole sõda tõesti muutunud, kuid oma olemuselt on see muutumas aina keerukamaks. Fallout 4 ei kujuta küll reaalset sõda, vaid pigem hoiatab ühe võimaliku tuleviku eest.