ARVUSTUS: Halo 5: Guardians

Halo: Combat Evolved oli mäng, mis tegi minust esimese isiku vaates tulistamismängude austaja. See oli põnev, kaasahaarav ning suur ampluaa erinevaid relvi muutsid virtuaalse tulistamise lõbusaks. Samuti sai osades tasemetes autoga sõita, mõned tasemed olid pisut avatuma loomuga ning isegi kui osad olid pisut liiga pikad, üheülbalised ja tüütud (ugh, Library, ma vaatan sinu poole!), ei suutnud see siiski üldist elamust rikkuda.

Halo 2 oli mängulisem, ent veidram, mängija ei olnud enam vaid Master Chiefi saabastes, vaid kontrollis ka teist osapoolt – Covenantide hulka kuuluv Arbiter viis paralleelselt tuntud kosmosesõduriga läbi enda ohtlikke missioone. Kahe osapoole teed ristusid, et võitlus lõpetada ja…must ekraan. Halo 2 sai kurikuulsaks oma lahtise lõpuga ning Bungie üritus järgmise mängu jaoks pinget kruvida sai kerge pahameele osaliseks. See muidugi ei suutnud veerevat kivi peatada ning Halo 3 saatis korralik menu.

Halo 3 ei olnud küll viimane kord, mil Bungie antud universumis lugusid jutustas (nende käe all valmisid veel Halo 3:ODST ning Halo: Reach), kuid Master Chiefiga jäeti ametlikult hüvasti ning teatepulga võttis üle Microsofti oma 343 Industries, kellele anti vastutusrikas ülesanne – luua uus triloogia. Halo 4 oli eeskujulik sissekanne nüüdseks juba pika ajalooga kosmosesaagasse ning teatud narratiivsetes aspektides suudeti seda tõsta uuele tasemele, keskendudes Master Chiefi ning teda saatva tehisintelleki Cortana omavahelisele veidrale, ent samas siirale suhtele. Sarnaselt esimesele Halole tundus neljas osa terviklik, ent seekord teadsime kindlalt, et järg on tulekul. Halo 5: Guardians (esimene mäng Master Chiefi saagas, mis kannab alapealkirja) on iroonilisel kombel mitmel kombel sarnane eelmise triloogia teisele osale.

Halo 5: Guardians ei alga otseselt sealt, kus eelmine osa pooleli jäi. Möödunud on küll kõigest kaheksa kuud, ent kaadri taga on toimunud niivõrd palju antud loole olulisi muudatusi, et tekib tunne justkui alustaks mängu mitte algusest, vaid kuskilt kolmandast peatükist. Asja ei tee paremaks fakt, et antud muutusi ja uuendusi ei seletata mängijale otseselt lahti, vaid eeldatakse, et too on end enne mängimist kõigega kurssi viinud, olgu selleks siis kas filmide, seriaalide, raamatute, koomiksite või mistahes muu kahe mängu vahel avalikkuseni jõudnud lisamaterjali vaatamine ja lugemine. Mäng ei tutvusta meile otseselt uusi tegelasi ning paljude puhul jääbki nende taustalugu avamata. Alles hiljem Wikipediast lugedes sain teada, kelle minevik on halbu mälestusi täis või kuidas nad suurele pildile mahuvad. Veider on ka see, kuidas varasemalt maailma viimane ja ainuke elusolev Spartan-II programmi laps Master Chief on nüüdsest ringi liikumas kolme erineva sõbraga samast programmist. Seletusi ei ole ning isegi, kui osasid asju mainitakse, tehakse seda möödaminnes.

Ajalugu kordab ennast – taaskord ei juhi mängija ainult Master Chiefi. Seekord ei ole teine peategelane aga vastaste leeri kuuluv märter, vaid uue põlvkonna spartalaste liider Locke. Kumbki mees ei liigu lahingutandritel üksi, vaid koos kolme kaaslasega. Locke’i saadavad Vale, Tanaka ning ODST mängust juba tuttav Buck, kes on täna Nathan Fillioni näole ja häälele antud teose kõige humoorikam tegelane. Master Chiefi toetavad tema olulisemalt igavamate nimedega kunagised võitluskaaslased Fred, Kelly ja Linda. Mängu on võimalik läbida kuni koos 4 sõbraga, üksi olles juhib lahingupartnereid arvuti ning mängija saab anda neile ka mõningaid käsklusi. Kõike eelnevat arvesse võttes võib tunduda, et põhirõhk on Master Chiefi pealt ära nihkunud ning see aimdus osutubki õigeks – valdav enamus mängust möödub koos Locke’i ja tema meeskonnaga, juba tuntud legendaarse spartalase seltsis saab veeta kõigest loetud missioonid, mida peaks olema umbes-täpselt 3. Lisame siia veel asjaolu, mille kohaselt kehastub koostöö puhul Master Chiefiks too, kes mängu internetis püsti pani, jõuame järeldusele, et Halo 5: Guardiansi on võimalik läbi mängida nii, et mitte kordagi ei satu mängija kumbagi peategelase rolli. Täpselt nii juhtus näiteks minuga.

Aga ajalugu ei korda ennast ainult tegelaste kohapealt, vaid ka narratiivsete puudujääkidega konkreetse lõpu puhul. Taaskord kruvitakse pinget üles ning seejärel jäetakse mängurid näljaselt järgmist osa ootama. Lugu, mis eelnimetatud puuduliku info probleemide tõttu pisut kannatab, saab oma rolliga üpriski hästi hakkama, s.t. et paneb tahtma lisa, ent korralikku koherentset jutustust siit ei leia – Halo 5 on ilmselgelt eellugu eepilisele lahingule, mis sisaldab endas hulluks läinud Cortanat, hiiglaslikke Valvureid ning neid takistada üritavaid spartalasi. Lugu on seega paketi kõige nõrgem lüli ning eelmise osa emotsionaalsetele klahvidele vajutamine on kahjuks minevik. Õnneks on mängitavus (ühte tülikat korduvat bossivõitlust arvestamata) enam kui tasemel, nii vanad kui ka uued relvad tunduvad vähemalt antud kontekstis ehedad ning visuaalne ilme pigistab Xbox One’ist kõikvõimalikud mahlad välja. Pilt on ilus ja sujuv, ent siiski on pisut nukker, et stabiilse kaadrisageduse nimel ohverdati lokaalne koostöömängu võimalus (Halo 5 jookseb 60 kaadrit sekundis). Häälnäitlemine ja heliline külg üldiselt on tasemel nagu alati ning mänguaega jagub mitmeks õhtuks, olenevalt muidugi valitud raskusastmest.

Paljude jaoks ei ole Halo lugu kunagi seeria tõmbenumbriks olnud, nii mitmedki fännid on algusest peale rõhku pööranud just nimelt mitmikmängule. Siin jätkab 343 Industries sealt, kus eelmine kord pooleli jäädi ning taaskord pakutakse mängijatele kvaliteetset elamust. Lisaks paljudele vanade mitmikmängulaadide tagasitulekule tutvustab Halo 5 ka kahte uut – Breakout ning Warzone. Esimene neist on Microsofti üritus e-spordi maastikul tugevamalt kanda kinnitada. Breakout paneb vastamisi kaks neljaliikmelist meeskonda eesmärgiga oma vastased elimineerida ning jõuda esimesena viie raundi võiduni. Mängulaad on kiiretempoline ning peata ringijooksmine toob harva head tulemust. Warzone seevastu on suurejoonelisem, aeglasem MOBA mõjutustega aeganõudvam ettevõtmine. Ühel suurel kaardil liigub korraga ringi 24 mängijat, lisaks neile tekib sinna ka arvuti poolt juhitavaid vaenlased. Mängijate eesmärk on aidata enda meeskonnal esimesena jõuda 1000 punktini või hävitada vastaste baas. Koos antud mängulaadiga tutvustatakse ka uut REQ-süsteemi, mis sisaldab endas titanfallilikku varustuse jmt kaartidega lahtilukustamist. Vastavalt meeskonna edule ja avatud pakkide klassile on võimalik oma kaotusseis edukalt näiteks saadud tanki abil ümber pöörata. Kui aga Titanfallis sai kaarte kasutada vaid ühe eluspüsimise jooksul, siis Halo 5-s oleneb kasutuskõlbulikkus kaartide harulduse astmest ning mõnel määral ka enda mänguoskustest. Kaardipakke on võimalik saada nii mängusiseste vahenditega kui ka mikromaksete kaudu. Kõike seda, mida mitmikmäng pakub, toetab stabiilne serveriühendus.

Halo 5: Guardians on tehniliselt hästi toimiv, ent narratiivselt pisut liiga vähe pakkuv mäng, mis on küll suurepärane õrritus tulevikku silmas pidades, ent üksikuna pakub eelkõige suurepärast mängulist elamust, jättes loo tahaplaanile. Lihtsakoelisemat ja lõbusamat virtuaalset tulistamiselamust otsides ei tule selles aga pettuda.