ARVUSTUS: WWE 2K16

Ma olen WWE (World Wrestling Entertainment) tegemisi aktiivsemalt jälginud kolm viimast aastat, kuid teadmine taolise fenomeni eksistentsist on minuga olnud juba lapsepõlvest peale, kui ühel või teisel kombel jõudsid prominentsemad nimed ja matšid ka kohalikku televisiooni.

Selle tulemusena olen ma justkui alati teadnud, et kes on Stone Cold Steve Austin või The Rock ning mis sorti veider spordi ja meelelahutuse segu see „maadlemine“ tegelikult on. WWE ja kõik sellega seonduv on üpriski huvitav nähtus – iganädalaste telesaadete lindistamine väljamüüdud saalidele, elust suuremad tegelased, süsteemist läbi käivad tohutud rahasummad ja aina tihedamaks muutuv esinduslikkus mitte ainult Ameerika Ühendriikide, vaid kogu maailma popkultuuris. Üheks selle tähistajaks on iga-aastane videomäng.

Minu ajalugu antud videomängufrantsiisiga on tunduvalt lünklikum. Siiamaani on mu riiulis WWE ’13, mis oli oma olemuselt üpriski okei, kuid mitte midagi hämmastavat. Väidetavalt oli järgmise aasta väljalase tolle teosega praktiliselt identne, seega see jäi automaatselt vahele. Eelmise aasta oma tekitas huvi, kuna esmakordselt jõuti uude konsooligeneratsiooni, ent tagantjärgi uurides sain aru, et selleks oldi palju loovutatud ning võttes arvesse ka kõnealust uut versiooni, ei tundu uute konsoolide graafiline jõudlus mängus väga suurt rolli mängivat, see nägi välja kõigest pisut parem. Nii paljude mängurite kui ka kriitikute sõnul on WWE 2K16 näol tegemist ühe parima maadlusmänguga, mis on viimastel aastatel ilmunud. Mina julgeks vastu vaielda. Kiidusõnad on tekkinud tõenäoliselt muudel, pealiskaudsematel põhjustel, sest antud mängul on tohutus hulgas potentsiaali, mis jääb juba eos kasutamata. Paljud miinused said ära mainitud juba esmamuljete videos, kuid kordamine on tarkuse ema.

Mängu üheks suurimaks tõmbenumbriks on selle hiiglaslik tegelastevalik – kokku on mängijal võimalik valida 120 erineva superstaari ja diiva vahel. Muidugi on osad karakterid mängimise käigus lahti lukustatavad ning mõned neist on ka korduvad. Ei tasu üllatuda, kui valikus on kaks erinevat Steve Austinit ja William Regalit ning kolm erinevat Stingi ja The Undertakerit. Sest miks pakkuda tegelastele erinevaid väljanägemisi, kui neid saab kohe eos eraldiseisvate karakteritena esitleda, kvantiteet on ju parem kui kvaliteet! Lisaks on osade tegelaste olemasolu küsitava väärtusega, kuna nende karjäär pole kunagi märkimisväärne olnud ning nende asemel oleks võinud lisada nii mõnegi populaarsema tegelase või veel mõne uue tulija WWE enda NXT liigast. Parimal juhul manavad osad praegused valikud näole kiire muige ning seejärel vajuvad unustuse hõlma, olgugi, et nad jätkuvalt menüüs pesitsevad.

Statistiliselt pakub WWE 2K16 tõesti palju sisu, kuid seda pigem seetõttu, et tuuakse tagasi mõningad valikud, mängulaadid ja matšitüübid, mis eelmisest osast tehnilistel põhjustel välja võeti. Jätkuvalt on alles võimalus kohe maadlusmatile astuda, valides endale meelepärane tegelane, areen ning matšitüüp. WWE narratiivsemat külge tutvustavad nii WWE ’13-s alguse saanud 2K Showcase, mis viskab pilgu kompanii minevikku ning MyCareer mängulaad, mis lubab mängijal luua oma superstaar ning tõusta põhjast tippu. Mõlemad mängulaadid on küll rahuldavad, ent kas ei kasuta ära oma täit potensiaali või omavad tobedaid pisivigu. Tänavune 2K Showcase keskendub ühele kõige populaarsemale WWE staarile, Stone Cold Steve Austinile, ja tema karjääri tipphetkedele. Kahjuks nõuab see aga matšide ajal üsna spetsiifiliste nõuete täitmist ning kange kontrollskeemi tõttu pole nende sooritamine just kõige lõbusam tegevus. Kui huvi Stone Coldi tegemiste vastu siiski jätkub, soovitan üles otsida erinevad videomaterjalid, mis pakuvad sama, mida antud mäng, kuid ilma tüütu nupuklõpsimiseta.

MyCareer on pisut sirgjoonelisem, mistõttu on sellesse lihtsam sisse elada. Alguses tuleb luua enda tegelane (kes on alati meessoost ning vaatamata välimusele alati sama häälega), seejärel läbida mõned treeningmatšid piinlikult vaikses treeningsaalis (mujal mängus purustab vaikust kas hea muusika või kommentaatorid). Tegelase loomise protsess on kusjuures üsna põhjalik ja (pisut põhjendamatult) hullumeelne. Peale treeningmatše saab alguse mängija NXT (WWE n-ö treeningliiga) karjäär ning tema eesmärgiks on jõuda tippu. Selleks tuleb aga esmalt kätte saada NXT tiitel, seejärel jõuda suurde liigasse ja hakata järjest aina kõvemaid tiitleid noppima. Säherdune teekond võib lõppeda isegi kohaga maadlejate Hall of Fame’is. Üsna kiirelt saab aga selgeks, et see teekond saab olema väga pikk ja väga üksluine. Nädalast nädalasse korduvad samad tegevused – mängija saab endale rivaali, temaga käib kemplemine umbes kuu aega, seejärel võetakse ette viimane maadlus liiga suurüritusel, peale mida hakkab protsess uue rivaaliga otsast peale. Ainsaks vahelduseks matšidele on kohatised matšivälised kaklused ning lavatagused intervjuud ülimalt masinliku tütarlapsega. WWE Universe mängulaad lubab teha midagi sarnast juba olemasolevate superstaaridega, ent üldisel tasandil pakub samasugust üksluisust ja vähest vaheldust.

Mängu visuaalne külg on okei. Lihtsalt okei. Mõned pisidetailid, nagu näiteks higi, näevad päris tõetruud välja, juuksed aga (mis on videomängudes üldiselt siiani üks kitsaskoht) on kohutavad ning mängumootor tundub olevat siiamaani sama, mis ta on olnud juba mitmeid-mitmeid aastaid. Pidevad graafilised vead, tegelaste ebaloomulik väändumine läbi objektide ning lihtsalt sulaselge näotus mitmete tegelaste puhul. Muidugi, kõige kõvemate vendade puhul on rohkem vaeva nähtud, mis on suurepärane musternäidis liigas valitsevale konkreetsele hierarhiale. Lisaks sellele tundub tegelaste juhtimine liiga puine, mistõttu ei sooviks mängu seltsis pikemaid tunde veeta. Maadlemise tehniline pool täidab oma eesmärgi, ent sinnagi on sisse põimitud veidraid minimänge ja ülitundlikku reaktsiooni nõudvaid välksündmusi, mis näiliselt ei nõua oskust, vaid lihtsalt õnne. Isegi hetked, mil kõik sujub nii nagu peaks ja ekraanil nähtu näeb üsna tõetruu välja, suudetakse sisseelamist tihtliugu lõhkuda tegelaste sundusliku ümberpaigutamisega maadlusmatil. Nurgast vaikselt välja libisevad superstaarid muutuvad tavaliseks nähtuseks. Negatiivsuse tordi kirsiks on meeletult pikad laadimisajad, mis kõige enam ilmutavad ennast tegelase kujundamise menüüdes, kus igale tegevusele järgneb mitu pikka sekundit ootamist.

WWE 2K16 pole otseselt halb mäng, kuid seda heaks nimetada oleks samuti vale. See jääb kinni keskpärasusesse, eriti veel kohalikul turul, kus tegu on vägagi konkreetselt just nišimänguga. Teisel pool ookeani elavate inimeste jaoks on tegu aga parima maadlusmänguga üle mitme pika aasta mitte seetõttu, et kõiki noote tabatakse ülima täpsusega, vaid et turul puudub konkurent. Eks nälgivale kõlbab ka roiskunud liha…