ARVUSTUS: F1 2017

On vähe videomänge, mis on niivõrd sõltuvad enda reaalsete, päriseluliste analoogide otsustest. Spordisimulaatorite viimaste aastate suurim sündmus on jalgpallikohtunike poolt kasutatav vaht, millega märgitakse, kust peab lööma ja kuhu peab seisma. Korvpall on olnud muutumatu alates 70ndatest, kui tõmmati maha kolmepunktiviske joon.

Suuremad muutused rallis käivad pigem dekaadi tagant kui iga-aastaselt, Nascar on sama lihtsakoeline olnud aegade algusest, lihtsalt instrumendid on muutunud. Vormel 1 mängu tegijad peavad seevastu kuningliku võidusõidusarja tormiliste muudatuste tuules püsima pidevalt. Selleks, et seda hästi… või õigemini suurepäraselt teha, pidid Codemastersi arendajad 2016. aastal pead kokku panema ning välja töötama füüsikamootori, mis suudaks kaasas käia pöörete ja nihetega FIA juhtide katuse all. See, millega stuudio hakkama sai, on imetlusväärne ja töötab tänavuses mängus suurepäraselt!

Vormelid on muutunud aastaga niivõrd palju, et võrreldes F1 2016 väljalaskega parandasin ma enda Austraalia GP ringiaega 2.33 sekundi võrra ning seda teisel katsel juba. See on võidusõidumaailmas sajand! Pannes seda veel sügavamasse konteksti – varem suutsin ma ligikaudu 800 ringiga sõita raja läbi 1 minuti ja 28 sekundiga, uue autoga F1 2017 mängus tegin seda aga juba kahe ringiga ajaga, mis küündis 1 minuti ja 26 sekundi algusesse! Kuid miks see kõik on oluline?

See iseloomustab, kui suurepärase füüsikamootori on stuudio loonud, sest tegelikult, vaikselt sosistades öeldes… sisuliselt on tegemist täpselt sama mänguga, mida mängisin eelmisel aastal. Alates sissejuhatusvideodest, enda tegelaskuju loomisest, menüüde ja helini – see kõik on sama, mis mullu. Esmapilgul pettuma panev tõik muutub üsna kiiresti kui mõistame, milline on olnud arendaja eesmärk ja lähteülesanne tänavuse mängu loomisel.

Piltlikult öeldes pole Codemasters jalgratast leiutama hakanud. Mehed istusid maha ning võtsid vastu otsuse, et ei muuda midagi, mis töötab hästi. Olgem ausad, tegelikult ei huvita meid, milline see menüü välja näeb ning pigem iga-aastaselt ilmuvate mängude puhul on see teretulnud, et menüüsid ei muudeta. Sest TEGELIKULT, peaks paljud „perioodilised väljaanded“ siit mängust õppust võtma. Muudatusi on tehtud seal, kus see pakub väärtust. Eelneva aasta karjäärisimulaatori pealiskaudne sõidukiarendus on asendatud äärmiselt põhjaliku parendamisega. Üle 100 (jah, 100!) erineva võimaliku valiku (edendada enda sõidukit) annavad hooaegadele äärmiselt strateegilise lähenemise. Kõik loomulikult algab meeskonna valikust (valides näiteks McLareni, soovitan alustada vastupidavuse arendamisest).

Sõiduki erinevate osade kulumine on järgmine äärmiselt teretulnud mehaanika, mis teosesse toodud. Mootor ning selle erinevad komponendid ja käigukast kuluvad, mida rohkem kilomeetreid osadele pannakse ja mida nõrgem on arendustiim, seda kiiremini jupid hanguvad. Minu McLareni käigukast otsustas Sotši GP-l viienda käigu ära kaotada… siis kui olin viiendal kohal… ja sõita oli viis ringi… ja olin esimest korda punktikohal… ja mul oli sära silmis… kuni seda enam ei olnud… Ei sära ega viiendat käiku. Loomulikult kehtivad kõikidele osade vahetustele samad reeglid, mis päriselt – sama arv mootoreid ja käigukaste hooaja kohta ning neid ületades järgnevad karistused.

Lisaks on veel käimasoleva aasta mängu lisatud ajalooliseid vormeleid 1988. aastast kuni 2010. aasta sõidukiteni välja. Võimalust nendega vurada pakutakse hooajasiseste võidusõitude vahel, mis kasvatavad mängija reputatsiooni, mis omakorda kasvatab võimalust saada paremasse meeskonda, kus ei tohiks käigukastid nii kähku kuluda (ning viiendad käigud Sotši GP-l ära kaduda!). Tegemist on teretulnud uuendusega ning loodan, et järgnevatel aastatel lisatakse veel rohkem uunikume. Samuti on rajad läbinud minimaalse plastilise kirurgia. Need näevad välja koloriitsemad ning kadunud on plass, kahvatu ja värvitu väljanägemine. Graafiliselt oli ka mullune mäng väga kaunis, kuid lisatud värvilisus annab radadele elu ning seda eriti ringidel, kus päike juba langenud.

Kuid mille üle nuriseda? Muusika pole mängus halb, vaid seda lihtsalt põhimõtteliselt pole. Eksisteerib vaid lihtsakoeline liftimuusika, mis annab mängule eriti kliinilise mulje. Ent sellele pikemalt mõeldes, siis… tänapäeva F1 ongi kliiniline, steriilne ning elektrooniline. Oleks selle mängu nimi F1 1976, kõlaks laadimisekraanidel Wari „Low Rider“, kvalifikatsiooni eel tõstaks tempot The Who „Baba O’Riley“ ning vererõhu viiks sõidueelselt piirajasse Sex Pistolsi „Anarchy In The UK“ (ja viienda käigu kadumisel lohutaks mind Rolling Stonesi „Miss you“). Seega usun, et ka tänapäevasele labori katseklaasis sündinud Vormel Ühele oleks siiski võimalik ka lisada sellele vastav helikunst.  Kui häälnäitlemise ja üsna lihtsasti unustatava teksti saab antud mängutüübile andeks anda, siis 1997. aasta 007: GoldenEye’st imporditud karakterite mudelid on lihtsalt piinarikkad. Need näevad välja nii halvad, et see on andestamatu. Õnneks pole me kohustatud antud vahepalasid vaatama.

Kokkuvõtvalt teab F1 2017 täpselt, mis see on – enesekindel ja suurepärane uuendus eelmise aasta mängule, jättes alles kõik hea ja lisades huvilistele täpsust ning põnevust. See pakub rohkem sisu ja tegevusi, strateegilist planeerimist ning lõbusamaid vahepalasid kui kunagi varem. Siin on õppida paljudel teistel mängudel, kuidas saavutada väga palju võimalikult väikese vaevaga. Tegelikult ju võiks kõik see olla kas allalaetav lisa või lihtsalt uuendusfail 2016. aasta mängule. Kõige huvitavam seejuures on, et oleksin nõus selle eest maksma täismängu hinna, see on lihtsalt piisavalt hästi ja argumenteeritult tehtud – imeline!

Ahjaa, mängus on traditsioonilised mänguviisid ka, kuid mis neist ikka rääkida – sõidad ringe kas ajaga või teiste arvuti- või pärissõitjadega võidu.