ARVUSTUS: Far Cry 3: Blood Dragon

Populaarsuse tipus olevale mängule lisatakse alati juurde allalaetavaid lisapakke ja üksikmängu missioone, et võtta viimast mängijate püsivast eufooriast. Ubisoft otsustas Far Cry 3 puhul kasutada aga teist teed. Selle asemel, et kasseerida uute kaartide, relvade ja kõige muu näiliselt vajaliku pealt raha, hakkas Ubisoft mängureid kiusama kummaliste neoonvärvi piltide ja plakatitega mängust, mida ei tohiks eksisteerida. Alguses arvati, et tegu on osava aprillinaljaga, kuid see osutus hoopis reaalseks mänguks.

Kui Far Cry 3 võttis end omas elemendis väga tõsiselt, käsitles ülbe ameeriklase eneseteostust ja näitas hullumeelsuse tegelikku palet, siis 2013. aasta aprilli lõpus maailma peale vallandunud lisapakk või pigem algset mängu täiendav osa alapealkirjaga Blood Dragon naeruvääristab, parodeerib, ironiseerib ja kommenteerib nii algest mängu kui ka kogu tööstust ennast läbi 80-ndate filmi – ja mänguklišeede ning piinlikult rumala ja seeläbi suurepärase tulevikunägemuse. Pigem on tegu minevikuga, sest lugu leiab aset 2007. aastal, mil apokalüpsis sai apokalüpsise ning maailma on vallutanud küborgid, neoonvärvid, 80-ndate muusika, pead valutama panevad one-liner’id ja mees, kes on rohkem kui mees. Ta on Rex Power Colt, pool-inimene ja pool-küborg aga 100% äge.

Tegu oleks kui “The Terminator”, “Predator”, “Commando”, “Aliens”, “Die Hard”, “Rambo”, “Teenage Mutant Ninja Turtles”, “Power Rangers”, “Highlander”, “Miami Vice”, uutest filmidest “Drive” ning lugematute teiste tol ajal ja ka praegu 80-ndaid defineerivate filmide ja eriti just ATARI, SEGA ja NINTENDO mängude stilistika ülima kooslusega. Kõiki mainitud filme refereeritakse ühel või teisel viisil. Mängudest on võetud värvid, disain ja kunstiline lähenemine. Erinevad episoodid oleksid justkui uued versioonid klassikalistest filmidest. Mängu algus on selge viide Francis Ford Coppola maailmakuulsale sõjafilmile “Apocalypse Now”, kuigi unustada tuleb psühholoogiline uurimus sõja mõjust inimesele ja ühiskonnale.

Mängus on isegi missioon, kus Rex Power Colti ülesandeks on hävitada laserdraakonite pesas uut järelkasvu tekitavad munad. Kohe meenub stseen ulmefilmist “Aliens”, kus Ripley ja tema leegiheitja viha all hävinesid tulnukate kuninganna veel koorumata järglased.
“The Terminator” tundub kõige muu keskel olevat see kõige suurem inspiratsiooniallikas. Mängule muusika loonud Power Glove`i palad meenutavad kohati Brad Fiedeli surematuid viise. Rex Power Colti HUD on Terminaatori vaatevälja koopia. Vaenlaste asukohta määrav kaamera on asendatud küberneetilise silmaga. Tegelikult on Blood Dragoni iga mehaanika ja funktsioon algses mängus juba ette näidatud lahendusega. Muutunud on ainult välimus, helid, värvid, tekst, stsenaarium, süžee ja tegelikult kõik see, mida tutvustas meile Far Cry 3. Kogu disain on saanud uue katte 80-ndate küberpungi garneeringuga.

One-liner’id on Blood Dragoni parim osa. Rex kommenteerib iga etteantud missiooni, lisaülesannet ja isegi tulevahetust. Vaenlasest kübersüdameid välja rebides (loomanahkade ja taimede aseaine) on alati oodata soolast kommentaari ning ühe nupuvajutusega saab kõigile oma keskmist sõrme demonstreerida. Millises mängus seda viimati teha sai? Blood Dragon on võimas kummardus erinevate generatsioonide mänguritele, filmifännidele ja kõigile neile, kes on väsinud AAA mängude püüdlustest esitada end väga tõsiste ja olulistena.

Blood Dragoni süžeest pole väga palju mõtet rääkidagi. See on selge juba esimestel minutitel, aga nii palju võib öelda, et 100%-st ägedusest koosnev Mark IV Cyber Commando seersant Rex Power Colt ja tema kaaslane Spider (Mortal Kombatist välja hüpanud Sub-Zero) satuvad peale konspiratsioonile hävitada maailm laserdraakonite vägagi plahvatusohtlikku verd täis rakettidega. Tuleb vabastada hätta sattunud neidis, tappa paha tegelane ja päästa maailm. Uskumatu on ka see, et lugu on oma lihtsakoelisuses ja naljanumbri seisundis siiski hästi jälgitav ja koguni meeldejääv.

Mehaanika, süsteemid, reeglid ja maailm töötavad nii nagu Far Cry 3 juba ette näitas ning sellega on juba kõik öeldud. Kui tead ühte, on tuttav ka teine. Nii on kõik vaid teoorias. Blood Dragonil pole peale sama mängumehaanika mitte midagi ühist algse mänguga. Kõik on üle võlli keeratud, aknast välja visatud, põlema pandud ja seejärel laserdraakonitele söödetud. Rex Power Colti ees on üks suur saar, vallutamiseks mõeldud vaenlaste asundused, metsik küberpungistatud loomastik, suured roosad draakonid (Cassowaryd on endiselt väga kurjad), suur hulk kogumiseks mõeldud VHS kassette ja muid nippet näppet asju nagu televiisorid, mida peab välja lülitama. Rex kommenteerib sellise tegevuse peale tavaliselt nii: „Somebody is fucking with me“. Siinkohal mainiks, et Blood Dragon on täis roppusi, seksistlikke nalju, homofoobilisi kilde ja väga rõvedaid väljendeid. Endiselt väga rumala ja humoorika nurga alt muidugi. Rex Power Coltile annab hääle ei keegi muu kui Michael Biehn. “Aliens’i” ja “The Terminator’i” staar pühib end puhtaks Aliens: Colonial Marinesi rämpsust ja tõestab taas, et temast paremat ei ole.

Blood Dragon on kommentaar mängutööstusele ja mängijale endale, halvustades läbi mängu ja mängitava tegelase mõttetuid disainivalikuid ja vananenud mängumehaanikat. Blood Dragon ei kommenteeri ludonarratiivset dissonantsi, vaid laseb sellel julmalt liugu, näidates seejuures kui kiiresti võib loo ja mängumehaanika konflikti korral muutuda üks suurte eesmärkidega mäng väga naeruväärseks ja ebausutavaks.

Blood Dragon on väga lihtne ja see muudab elamuse mitmeid kordi lõbusamaks. Elude ja kuulide arvu pärast ei pea muretsema. Colt on mees nagu tank, kes jookseb isegi kiiremini kui pakutavad sõiduvahendid. Kahju ainult, et ei saanud vabas looduses laserdraakoniga ratsutada ja puudus nii meeldejääv vastane nagu seda oli Vaas Montenegro. Ääremärkusena lisaksin, et Far Cry 3: Blood Dragon on täiesti eraldiseisev lisapakk ja selle mängimiseks pole peamängu omamine vajalik.