fbpx

Videomängude muusika

Mida videomängud meile pakuvad? Kas tõesti peame alla vanduma stereotüüpidele, mille kohaselt on mängud mõeldud odavaks meelelahutuseks ainult väikestele lastele või veendumusele, et iga viimne kui üks neist on otsast-otsani vägivalda täis? Järgmisel korral, kui keegi teile säärase lihtsakoelise küsimuse esitab, vastake, et videomängud pakuvad meile niivõrd palju rohkemat. Mitte ainult head tuju, leevendust stressile või pelgalt silmailu. Sellega käib kaasas ka muusika. Kõrvupaitav, meeliülendav, võrratu muusika, mida saab nautida nii koosluses mängudega, kui ka täiesti eraldiseisvalt. Kui tähed seda soosivad, võib muusikast saada ka hüppelaud videomängude maailma inimese jaoks, kes sellega veel tuttav ei ole, sest heal muusikal on maagilised võimed.

q

Mängumuusikal on tekkinud ka omad staar-heliloojad nagu näiteks Harry Gregson Willams (Metal Gear Solid), Jack Wall (Mass Effect 1 ja 2), Jesper Kyd (Hitman, Assassin’s Creed II), Akira Yamaoka (Silent Hill), Jessica Curry (Dear Esther,  Amnesia: A Machine for Pigs), Greg Edmonson (Uncharted), Jason Graves (Dead Space 1-3, Tomb Raider 2013), Brian Tyler (Far Cry 3Assassin’s Creed IV: Black Flag), Lorne Balfe (Assassins Creed IIIBeyond: Two Souls), Martin O’Donnell ja Michael Salvatori (Halo 1-3), Michael McCann (Tom Clancy’s Splinter Cell: Double Agent, Deus Ex: Human Revolution, XCOM: Enemy Unknown) ning Garry Schyman (BioShock 1-3) . Need moodustavad ainult ühe väikese osa mängumuusikat loovatest heliloojatest.

Järgnevalt vaatavad Level1 liikmed sügavale enda sisemusse ning jagavad teiega enda lemmikuid videomängude muusika valdkonnast.

Ago Ahas

Minu üheks lemmikuks on Bastioni muusika, kuid minu südames on esikohal siiski Devil May Cry meloodiad. Ma pole üheski teises mängus kuulnud midagi niivõrd kurja ja raju. See muusika lihtsalt paneb vihast deemoneid raiuma.

Estookin Andreen

Mass Effecti triloogia mängumuusikat kuulates tekib nostalgia ajast, mil unustasin ennast mitmekümneks tunniks pea lõpmatusse universumisse. Tänu sellele on Mass Effecti mängumuusika jäänud alati südamelähedaseks. Lemmikuks palaks on aga Brian Tyleri „Further” (Far Cry 3), mis tekitab minul ikka ja jälle meeldivaid judinaid. Äkiliselt voolavad üle minu tundepuhangud nagu pimedusest väljuvad nahkhiired. Kulmineeruvas palas avaldub nukrameelsus, kuid on tunda ka rõõmukuma ning kergendust. Küllap sellega võitiski „Further“ mu südame.

Kersti Kikerpuu

Minu lapsik meel tahab mainida mängu VVVVVV helirea „Pushing Onwards“, mille kõrvu kriipivaid noote on mängukeskkonnas üllatavalt meeldiv kuulata. Imetlus langeb siiski Supergiant games heliloojale Darren Korb’ile, kes soovis varasemalt kuuldud mängumuusikast komponeerida kokku teistsuguses stiilis palad. Selle tulemusena kirjutas kokku mängu Bastioni muusika. Koos mängutegelasega loob heli atmosfääri, milles soovisin olla ka väljaspool mängu. Pärast mõnda hetke olin niivõrd kütkestatud, et panin mõttes mängu ja helitöö vahele võrdlusmärgi. Minus oli suurem soov kuulata võistlussteene saatvat idamaist muusikat, kui Bastioni mängida. Darreni meistriteos saab esimese koha kui kõige pikemalt isiklikus playlistis vastu pidanud mängumuusika.

Kristjan Pärt

Kunagi sai mainitud terve Bastioni muusika. Kui nüüd otsida tervest mängumaailmast lemmikut, siis võib seda leida Takashi Tateishi loomingust Mega Man 2 soundtracki näol. (eranditeks kaks lugu Manami Matsumae poolt).

Mae5tro

Ainuke mängumuusika, mis mulle pähe tuleb on Skyrimi muusika. Skyrim on juba viimased 2 aastat olnud minu teiseks koduks ning selles maailmas meeldib mulle kõik, sealhulgas ka sealne muusika. Eepilisel mängul on ka eepiline muusika. Skyrimi palad esitatakse ainult koorilaulu ning klassikalistest pillide: pasunate ja keelpillide saatel. Selline muusika lisab mängule ehedust ning ma julgen väita, et Elders Scrolls sarja viienda osa eepilisuses seisneb 1/3 võrra mängumuusikas. Suurem osa Skyrimi atmosfäärist antakse väga hästi edasi just muusikaga. Võitluste ajal mängib selline rütmiline ja agressiivne pala, mis paneb end kokku võtma ning ma püüan oma sõrmed klaviatuuril kiiremini liikuma panna. Võib öelda, et see isegi aitab minu tegelasel vastasest jagu saada. Rahulik muusika laseb ennast mängumaailmas lõdvaks lasta, nautida ilusat vaatepilti ja puhata pärast mitmekümne minutilist heitlust draakonite, draugr’ite ja muude koletistega. Lemmikut Skyrimi palade seast valida on raske, kõik on omamoodi head, kuid see, mida ma ka väljaspool mängu tihtipeale kuulan on Jeremy Soule’i „Far Horizons“. Selle saatel muutub iga jalutuskäik eepiliseks, nii mängu – kui ka pärismaailmas.

Mikk Metsniit

Amon Tobini Splinter Cell: Chaos Theory taustamuusika on nagu tänaval vana tuttavaga kohtumine. Äkitselt meenuvad aastaid tagasi mängitud mängu kõik head ja halvad küljed ning mälestusväärsemad momendid. Eelkõige loomulikult meenub Sam Fisher oma kalgi huumorisoonega Tom Clancy poliit-sõja maailma pöörises. Chaos Theory mängu OST-i peetakse senimaani härra Tobini üheks parimaks albumiks. Sellest tehti paljude tuntud elektrooniliste muusikute poolt ka remiksitud versioon.

Ra Ragnar Novod

Minu esimene korralik kiindumus mängumuusikasse saabus hetkel, mil lõpetasin PS1 peal Metal Gear Solidi. Lõputiitrites teavitati mängijaid tuumalõhkepeade rohkusest maailmas ja siis algas lugu „The Best Is Yet to Come”. Vaatasin tiitrid ennastunustavalt lõpuni ja hiljem mängisin MGS’i veel kümneid kordi uuesti läbi. Mängumuusika ise oli samuti vinge segu eepilisest sõjamuusikast ja melanhoolsest ambient’ist. Mängumuusikast rääkides ei saa märkimata jätta ka Silent Hilli muusikat, mis on niivõrd haarav, et kuulan Akira Yamaoka komponeeritud ning tihtipeale Mary Elizabeth McGlynn’i esitatud lugusid siiani peaaegu iga päev. Nendes lugudes peituv melanhoolsus, igatsus ja mängule omane õudus on minu jaoks alati olnud kuidagi väga nakkav. Assassin’s Creed 2 muusika on seni üks viimase aja parimaid näited sellest, kuidas mängumuusika võib olla ühel pulgal näiteks Hans Zimmer’i, James Newton Howard’i ja paljude teiste filmimuusika klassikute loominguga. BioShocki muusika hakkas mind võluma alates teisest osast. Infinite’i muusika on juba omaette meistriteos, aga Garry Schyman’i muusika teisele osale tõmbas esimest korda minu tähelepanu BioShocki muusikale.

Raik Ilves

Ma ei ole kohanud ühtegi mängu, kus on nii meisterlikult kasutatud mõlemat meediumit, kui seda on Kanada mängustuudiote Superbrothersi ja Capybara Games mäng Superbrothers: Sword & Sworcery EP. Tegemist on muusika ja mängu vaimustava sümbioosiga. Mängu muusika autoriks on Kanada artist Jim Guthrie, kelle loominguprotsessi kuulub ka Playstation 1 mäng MTV Music Generator. S&S EP on mäng, mille autoriks on võib-olla muusika isegi rohkem, kui arendajad ja kunstnikud kokku.

Sten Kohlmann

Ma pean üles tunnistama: kuigi nii vanades kui ka uutes mängudes on üsnagi palju head muusikat, on vähesed originaalsed palad minu tähelepanu köitnud. Pigem hindan juba olemasolevate heliradade head valikut ning nende meisterlikku sobitamist mängu konteksti (nagu Tarantino oma filmidega teeb). Tuleb meelde Fallout: New Vegas ning kohaliku raadio mõnusad džässilood, alates Peggy Leest ja lõpetades vana hea Frank Sinatraga. Lähemast ajast meenub The Walking Deadi teine hooaeg ning kahe episoodi fantastilised lõpulood, mis tõid suurepäraselt esile nende vältel valitsenud emotsioonid. Kõik eelnev muidugi ei tähenda, et originaalselt mängule kokku pandud muusikat ma ei hindaks. Viimaste aastate kõige mõjuvam soundtrack kuulub Max Payne’i kolmandale osale, kus Health suutis täiuslikult kinni püüda depressiooni käes vaevleva Maxi alkoholivinese meeleolu, mille teravust isegi tema allaneelatud valuvaigistid nüristada ei suutnud. Öeldakse, et pisarad on mõrkja maiguga, ent lugu „Tears“ seda kindlasti polnud.

Andri Allas

„Andri, mis muusikat sa kuulad?“ -„Soundtracke!“

Teoste heliread on alati omanud minu südames ja playlistis väga erilist kohta. Pole vahet, kas seriaal, film või videomäng, kui tervik tekitab emotsiooni, teeb seda kindlasti ka selle jaoks mõeldud muusika, mida saab olemasolevast kontekstist välja tõsta ning panna iseseisvalt tööle. Tegemist on kui hea tunde pikendusega, mis sobitub igasse aega ja eluhetkesse. Mingi salapärane kirjeldamatu võlu peitub erinevate žanrite segamisel, olgu selleks siis uus ja vana või techno ja rock. Õige juhendaja käe läbi võivad erinevad maailmad moodustada uue ja veel võimsama koosluse kui hai ja mootorsae sümbioos filmis „Sharknado“. Näiteid sellele võib leida nii mängu Red Alert loost „Hell March“ ning selle erinevatest osadest või indiehitist Super Meat Boy.

Ivo Visak

Fort Frolic. Sander Cohen nõuab Kyle Fitzpatrickult, et viimane mängiks tema lugu perfektselt.

Lugu on poolik.

Kuidas lahendab hullumeelne olukorra, kus tema nõudmistele ei alluta?

Garry Schyman on öelnud, et lugu sai kirjutatud romantismi vaimus, millele on lisatud modernismi 20. sajandi algusest. Kultuur on kõrvade kaugusel.

Taavi Tamula

Parim mälestus mängumuusikast pärineb minu jaoks 1998. aastast, mil ilmus Fallout 2. Tegemist oli minu esimese rollimänguga ning kogemus, mille see mulle pakkus, ei ole tänaseni tuhmunud. Eriliselt sügava jälje jättis minu hinge selle mängu atmosfäär, mille juures oli väga oluline roll ka muusikal. Louis Armstrongi “A Kiss To Build a Dream On” võttis mul õrnalt käest ning juhatas mu magusvalusasse maailma, mis oli pilgeni täis huumori ning kurvameelsuse vahelisest võitlusest tulenevat kummastust. Kord juba sellele lainele sattununa hoidis mind laineharjal Mark Morgani suurepärane muusikaline interpretatsioon homsest, mis on igavesti lõksus eilse päeva mälestustes.