fbpx

Ma ei ole kunagi saanud aru simulatsioonidest. Pean selle all silmas videomänge, mis simuleerivad midagi või kedagi. Miks? Alustaks sellest, et ma ei ole neis kunagi olnud väga hea. Neis on puudu või vähendatud seda elementaarset mängulist elementi, nimetage seda kasvõi lihtsuseks. Simulaatorid on alati tundunud tõsised ja nende olemus ei sobinud minu silmis väga videomängudega kokku, kuid sellest hoolimata tõmbas midagi nende poole, mistõttu tekkisid nii mõnedki unetud ööd, kus üritasin klaviatuuril mängides lennukiga õnnelikult maanduda või rallimängus mitte üle katuse keerata. Ei meenu, et oleksin soovituga üldse hakkama saanud. Need nii enda kui ka mängu poolt seatud väljakutsed olid keerulised, panid mind pingutama ning tegid selgeks, et piloodiistmele pole mul asja. Viimasel ajal on aga olukord hakanud kardinaalselt muutuma.

Kõigepealt oli kitsesimulaator.

See väike tehnilise demona loodud mäng hakkas kiiresti elama oma elu. Mängurid tahtsid seda, nad vajasid seda ja ei osanud selleta enam edasi elada. Nii juhtuski, sündis ajuvaba huumorit täis kitsesimulaator, mis tögas sõbralikult kõiki teisi tõsiseid simulaatoreid. Ja mis kõige tähtsam? Tegi seda väga hästi.

Kitsesimulaator oli täpselt nii katki kui üks kitsesimulaator olema pidi. Parandatud olid vaid mängu murdvad vead. Polnud harv juhus, kui mängu jooksul võis näiteks kontrollitava kitse keel venida kümne meetri pikkuseks või kaotasid oma virtuaaltegelase üle täielikult kontrolli. Miks? Miks mitte! Pole ka ime, et just tänu kitsesimulaatorile sündis väljend GOATY.

Kitsesimulaatori enneolematu ja ajuvaba edu lükkas käima aga simulaatoritelaviini, mis on toonud kaasa hulgaliselt teisi isehakanud ja reaalsust väänavaid simulaatoreid, kes üritavad ahvi kombel järgi matkida eelkäija edu. Kui nüüd veidi pikemalt mõelda, siis ei saagi enam täpselt aru, kas tegemist on reaalsust väänavate või just meie igapäevaelu mõttetust näitavate mängudega. Igal juhul on oma koha leidnud kivi, metsa, muru, karu, tualeti, kardina ja mis iganes teine pastakast imetud simulaator. Tõsi, paljud neist võisid olemas olla juba enne kitsesimulaatorit, kuid keda see ikka huvitab.

Minu mälestused simulaatormängudest kui millestki üliraskest vaid intelligentsetele inimestele mõeldud arendavatest teostest on jäädavalt rikutud, pooleks lõigatud, happega üle kallatud ning betooni valatud. Ajad, kus sõna simulaator kuuldes läks mõte automaatselt simulaatorite jaoks vajalikele hirmkallitele lisaseadmetele, on unustatud. Kas ka sina vesistasid väiksena suud, kui vaatasid pilte lennusimulaatorite jaoks mõeldud pultidest ja lisaseadmetest ning tahtsid omale rallitooli? Neist viimast tahan ma omale siiani.

Nüüd on aga olukord täpselt vastupidine. Kui soovid mängida midagi, kus puudub lugu, pole raskusastet ega isegi mõtet, miks mängida, saab pöörduda simulaatorite poole. Kivisimulaatoris saad sa ju olla kõigi noorte poiste salajane unistus – kivi! Väljend „teeme kivi” ei tähenda enam kuuri taga keelatud ainete tarbimist, vaid sõprade kogunemist ühe ekraani ette, et koos mängida kivisimulaatorit. Tahes-tahtmata tuleb meelde alahinnatud film  „Idiocracy”. Kas tõesti oleme juba jõudnud sinna puntki?

Kui nüüd mõtlema hakata, siis tegelikult oli enne kitsesimulaatorit olemas juba kirurgisimulaator. Ka see oli väga äge mäng! Tänu sellele sain ma teada, kui sõber tuleb kõhuvalu kurtma, ei tee ma talle ettepanekut köögilauale sellili visata ning ta lahti lõigata, et teada saada, mis probleeme tekitab.

surgeon_simulator_2013_2 copy

Level1 arvustust mängule Goat Simulator saab lugeda siit ja mängule Tree Simulator siit.