Onu, kes töötab Nintendos

Mõnikord on hea suurte kolmik-A mängude mängimisest puhata ning avastada midagi hoopiski erinevat. Siinkohal on üheks väga heaks näiteks Michael Lutz’i lühike tekstipõhine õudusmäng The Uncle Who Works for Nintendo. Mängija viiakse ajas tagasi ning asetatakse 11-aastase lapse kingadesse, kes on parajasti minemas külla oma parimale sõbrale, et tema juures öö läbi videomänge mängida. Mis saaks valesti minna?

Esmapilgul on kõik nii nagu peaks. Õhtusöök koos parima sõbra perekonnaga, peale seda popkorn ja videomängud elutoa suurel televiisoril. Peagi aga lõbus meeleolu muutub, kui teemaks tuleb sõbra onu, kes väidetavalt töötab Nintendos ning toob talle alati uusi mänge, konsoole ja muid vidinaid, mida laiemale publikule veel näidatud pole. See kõik kõlab nagu üks suur vale, mida lapsed tihti räägivad, ent ometigi on sellel lool teatud veetlus. Kes on see müstiline onu? Kas temaga on võimalik kohtuda? Õues välgub äike, elutoa kell lööb keskööd…

The Uncle Who Works for Nintendo on üpriski lühike mäng, mille läbimiseks kulub kesmiselt 15-30 minutit. Ajakulu mõjutab ka see, kas mängija otsustab, et peale ühte läbimängimist talle aitab või on tal kavas lahti lukustada kõik kuus erinevat lõppu. TUWWfN on minimalistlik, ent südant soojaks tegev teos, mille eest ei oleks ka kahju raha välja käia. Seda siiski tegema ei pea, sest mängu on kõigil võimalik tasuta oma brauseris proovida ning seda võimalust tuleks ära kasutada. See annab hea põhjuse meenutamaks oma lapsepõlve ja neid sõpru ning klassikaaslasi, kes väitsid, et nende onu töötab Nintendos, Playstationis või muus asutuses, mis võimaldas neil omada rohkem teadmisi videomängudest, kui ülejäänud. Võimalus meenutada seda, kuivõrd läbinähtavad olid nende valed.