Kõik Hyperioni jobud ei ole jobud

Peale seda, kui Telltale Games vorpis kokku suurepärase The Walking Dead mängu (mis senimaani on minu kõige-kõige lemmikum mäng eales), olid kõik õhinas – mis saab edasi? Peagi kuulutati välja Fables koomiksiseerial põhinev The Wolf Among Us, mis asendas zombiapokalüpsises aset leidnud inimdraama muinasjutulise detektiivilooga. Mäng ei valmistanud pettumust, pakkudes kõigile Telltale’ile omast kvaliteeti, olles samal ajal oma eelkäijast kardinaalselt erineva tunnetusega, olgugi, et mõlemad mängud jagavad kõik kohustuslikke žanrielemente. Muinasjutulise The Wolf Among Usiga kõrvuti hakkasid ilmuma The Walking Deadi teise hooaja episoodid, ent see ei olnud veel kõik – lisaks kuulutati välja ka kaks täiesti uut tulevikus ilmuvat, nüüdseks juba tavaliseks muutunud episoodilist formaati kasutavat mängu – Game of Thrones ning Tales from the Borderlands. Kuigi ka Elavate Surnute teine hooaeg oli enam kui tasemel, tekkis siiski kerge kõhklus. Kas Telltale mitte suure tükiga suud lõhki ei aja?

Võib olla. Hea uudis on aga see, et siiani ei ole seda veel juhtunud. Värskelt ilmunud, koos Gearboxi abiga sündinud Tales from the Borderlands (või täpsemalt tema esimene episood) ei ole sunnitud Telltale’i enda poolt püstitatud kõrge lati alt läbi minema, vaid on igati kvaliteetne – täpselt nagu tema eelkäijad. Taaskord on täpselt samu mehaanikaid kasutav mäng oma tonaalsuselt totaalselt erinev. Tales from the Borderlands ei ole nukra alatooniga lugu inimestest, nende omavahelistest suhetest, samal ajal üritades ellu jääda. See ei ole ka moderniseeritud muinaslugu, mis transformeerub pingeid kruvivaks detektiivilooks. Tales from the Borderlands on hoopiski muhe, pisut juustuse huumoriga pulp-seiklus, mis segab kokku sileda soenguga libedad sellid, petturid ja petised, rahakohvri, verejanulised bandiidid ja paljud muud elemendid – kõik, mis ühele Borderlandsi mängule vajalikud on. Seetõttu on mäng perfektne kooslus kahe stuudio koostöös, sest nii Gearboxi kui Telltale’i käekiri on selgelt tuntav, ent mitte kumbki ei trügi teist vägivaldselt kõrvale.

Mängu visuaalne külg on Borderlandsi seeria fännidele tuttav ning kodune, samuti peaks ka õhustik elamuse koheselt koduseks muutma. Lauale loobitakse parajas koguses (subjektiivselt) rumalat, ent nauditavat huumorit. Esimesena tutvustatakse meile Rhys’i – Hyperioni ridadesse kuuluvat härrasmeest, kes on astumas oma bossi kabineti suunas, et arutada oma ametikõrgendust. Asjad ei lähe aga nii nagu plaanitud, bossi kontor on hõivatud ning tema ametikohuseid täidab kõige jobum Hyperioni jobu üldse – Vasquez, kellele laenab oma hääle fantastiline Patrick Warburton. Rhys, keda kehastab muuseas uus Nolan North, ehk viimase aja üks kõige populaarseim häälnäitleja Troy Baker (vana Nolan North, ehk originaalversioon on samuti mängus oma häält jagamas), alandatakse koristajaks ning selle tõttu tärkab tema ning ta sõprade peas plaan Vasquezile korralik käru keerata. Vaid mõned minutid varem tema kontoris viibides kuuleb Rhys pealt ühte telefonikõnet, mis seda ka võimaldab. Kivi pannakse veerema ning lugu hakkab sealt edasi hargnema. Olgu öeldud, et kuigi ka Rhys on pisut jobu, ei ole ta siiski jobu. Kui see arusaadav on…

Rhys ei ole mängu ainuke tegelane – Erinevalt Telltale’i eelnevatel aastatel ilmunud mängudest, pakub Tales from the Borderlands ühe peategelase asemel kahte. Rhys’i seiklustega liitub Fiona, keda kehastab järjekordne mahuka portfooliga näitleja, Laura Bailey. Laheda kõrvalseigana olgu välja toodud, et sel aastal on ilmunud teinegi mäng, kuhu trio Baker-North-Bailey koos sisse mahtunud on. Fiona on oma elatist petisena teeniv leidlik tütarlaps, kes saatuse tahtel satub Rhys’i ja Vasquez’i vahelisse mõõduvõtmisesse. Rohkem lugu mitte paljastades võib veel mainida, et asi on pöörane, segane, naljakas ja mõnus, pakkudes nii uusi nägusid kui ka vilksamisi vanu tuttavaid ja viiteid. Lisaks pakub kahe tegelase vahetumine uudseid võimalusi vanadeheade, lugu mõjutavate valikute tegemisel ning hetkel tundub, et vahel on nende suuremaid või väiksemaid tagajärgi koheselt märgata, ilma, et tegu oleks labase „elu või surma“ küsimusega. Kuigi kogu loo esitamiseks kasutatakse pisut kulunud ning minu jaoks isiklikult isegi halba viisi, on see toimiv ning antud mängu puhul päästab huumor üsnagi palju.

Ei saa jätta nurisemata, sest kuigi kohal on Telltale’ile omased positiivsed küljed, mis avalduvad eelkõige loo kirjutamises, ei ole kuhugi kadunud tehnilised probleemid, mis on painanud pea et igat stuudio alt väljunud mängu episoodi. Kohatised (harvad) hakkimised ning heliriba mõningane katkendlikkus avaldasid ennast vaatamata sellele, et lühikese, paaritunnise mängu jooksutamist kasutati praeguse generatsiooni Microsofti konsooli. Ei anna küll pead, ent olen enam kui kindel, et neid probleeme esineb igal platvormil. Õnneks on need harvad nähtused ning ei takista mängu nautimast. Kuigi mängitavust ennast on, võrreldes The Walking Deadi esimese hooajaga, vähemaks jäänud ning kõige optimaalsemaks mängumasinaks tundub olevat nutitelefon või tahvelarvuti, ei tasu muret tunda – Tales from the Borderlands on hea. Väga hea! Väike soovitus – Rhys’i puhul on tema üheks võimeks oma robotsilma (täpsem tehniline nimetus kahjuks hetkel ei meenu) kasutades oma ümbrust skanneerida – ärge mitte mingil juhul unustage seda teha. Mitte, et see oleks alati väga oluline, kuid seda mitte tehes võib ilma jääda vaimukatest kommentaaridest.

Telltale’i aurumasin ei ole selleks aastaks veel seisma jäänud. Detsembrikuu esimestel päevadel ilmub esimene episood Game of Thronesi mängust. Suure tüki haukamise oht võib küll veel õhus olla, ent Tales from the Borderlands peaks muremõtted matma või need äärmisel juhul kuhugi sügavamatesse ajusoppidesse ära peitma – Telltale oskab!