…oli revolutsioon juba alanud.

Või kui päris aus olla, siis tegelikult mitte. Arno oli alles väike 8-aastane põngerjas, kui kurjad templirüütlid ta palgamõrtsukast isa maha koksasid. Prantsuse Revolutsioon algas aastaid hiljem, siis, kui Arno oli täismehe ikka jõudnud, tüdrukut suudelnud ning vangikongiski istunud. Ent see polegi väga oluline. Uue Assassin’s Creed Unity lugu tundub olevat esmapilgul lihtne ning pealiskaudne, kuigi ega enamat polegi vaja, et tekiks see tüüpiline verejanu ja kihk oma salajane, varuka varjus peituv terariist pahade frantsmannide kõrri torgata.

revolution

Minu enda ajalugu kõnealuse mänguseeriaga on veider. Pole ma küll fanaatiline fänn, aga samas olen nautinud (peaaegu) iga mängu, mida olen sattunud proovima. Unity jäi minu teele poolkogemata, kuid tekitas piisavalt emotsioone, positiivseid ja negatiivseid kommentaare ning küsimusi, et neid esitada ja ka kirja panna.

I. Palgamõrtsukas, su nimi on edevus!

Mulle meeldib Arno kostüüm. Minu jaoks on tegu peaaegu parima võimaliku ürbiga, mida üks palgamõrtsukate gildi kuuluv tapamasin kanda võib. Siinkohal ma muidugi ei väida, et eelnevate assassiinode rõivad oleksid olnud koledad, ent kindlasti ei olnud nad tagasihoidlikud ega halli massiga sulanduvad – omadused, mis ühele korralikule salamõrvarile kasuks tuleksid, olid puudulikud. Selle asemel otsustati end ilusaks teha. Ezio oli kõige eredam näide. Tema satsiline kostüüm justkui karjus: „Maailm, vaata mind! Ma olen assassin ning selle üle uhke!“ Tal väga vedas, et vastased piisavalt rumalad olid ning teda ära ei tundnud. Arno kostüüm on lihtne ning kuigi teatud edevust iseloomustavaid elemente oli rüü juurest võimalik leida, olid need piisavalt pisikesed, et esmapilgul märkamatuks jääda. Kui Arno rahvamassi sisse sulandus, tundus ta usutav. Kui ainult need assassiinod kaotaksid ka selle kolmnurkse kapuutsiotsa ka ära. Edward Kenway võiks neile nii mõndagi õpetada. Kapuutside osas vähemalt.

arno

II. Nii ilus vää?

Assassin’s Creed Unity on peale ilmumist paljudele silma jäänud sellega, et mäng ei ole veel täiesti valmis. Seda fakti iseloomustavad ilmekalt kümned pildid ja videod internetiavarustes, kus tegelased kukuvad läbi maailma, lendavad õhus või ei oma kõige elementaarsemat detaili – nägu. Selle asemel on tühi auk, suu ja kaks silmamuna. Minu mänguajal niivõrd suured vead ennast ei ilmutanud, küll aga suutis üks mees minu silme ees taevasse lennata, tema järel tammuvad sõbrad aga jalutasid naeratades üle kõrgete kastide, ilma et oleks higimull ronimisest otsa ette tekkinud. Kõigele sellele suudan vähemalt mina vaadata läbi sõrmede, sest tegu on siiski avatud maailma omava mänguga – vead käivad sellega käsikäes. Lisaks on ekraan pidevalt täidetud tohutu rahvamassiga ning minna tagasi eelmiste Assassin’s Creed’i osade juurde on koheselt võimatu, või äärmisel juhul võõrastav, sest inimesi oli nendes mängudes lihtsalt vähe. Kuigi vahel harva ja teatud kohtades on mängul tekstuuride laadimisega mõningaseid probleeme, on graafika üldjuhul suurepärane ning virtuaalne 18. sajandi Prantsusmaa näeb võrratu välja. Selle ilu nautimist rikub aga kaadrisagedus, mis (vähemalt Xbox One’i peal) on ebaühtlane ning hakkimist märkab ekraanil ohtralt, vähemalt praegu.

linn

III. Desmondi efekt

Olgu, reaalselt on Desmond Miles juba ammune minevik ning viimati nägime teda seeria kolmandas osas, ent see punkt on pigem üldisem hädaldamine selle üle, et ikka ja veel üritatakse minevikus aset leidvat ägedat parkuuri ja salajasi tapatöid siduda olevikuga. See ei toiminud eriti hästi Desmondi puhul ning ei toimi ka siin. Seekord on tegu taaskord mingit laadi simulatsiooniga, mida valvavad üks neiu ja üks noormees. Simulatsioonis esineb vahel harva tõrkeid, mis lubavad Arnol (või õigemini sellel isikul, kes teda antud simulatsioonis kontrollib ja kelle nime ma ei tea ja kelle nägu ma ei tea ja üleüldse miks see vajalik on, ma ei tea) sattuda erinevatesse ajaperioodidesse virtuaalses Prantsusmaal, sealhulgas turnida ka Teise Maailmasõja ajal Eiffeli torni otsas. Kogu see süsteem tundub kuidagi külgepoogituna ja pigem katse anda fännidele kauanõutud Teise Ilmasõja teemaline tükike, et lõppeks see pidev küsimine. Aga kahjuks ei muutu fakt, et kõik see simulatsioonides möllamine muudab kogu üldise loo niivõrd keerukaks ja tobedaks ning tahes-tahtmata tekib küsimus, et kas seda kõike on ikka vaja? Miks ei ole võimalik mängida lihtsalt Ezio või Arno või Altairina, ilma et peaks tegelema Desmondi või muude nimetuks jäävate inimestega, kes sobravad enda või kellegi teise eelvanema mälestustes, mis tegelikult on simuleeritud ning mida saab muuta, aga tegelikult ei saa muuta, aga natuke siiski saab? Segane? NO MUIDUGI ON, JAH!

desmond

IV. Parlez-vous français?

See on juba pisut tühisem teema, aga siiski – selle kohta, et kogu tegevus leiab aset Prantsusmaal ja peategelane on prantslane ja kõik teised tegelased on prantslased ja selle mängu on teinud, üllatus-üllatus, prantslased, siis mille kuradi pärast kuulen ma pidevalt (ja nii palju) briti aktsendiga juttu?! Õnneks mõistavad NPC’d kohalikku keelt ja nende suvalised jutuajamised annavad keskkonnale palju juurde. Või vähemalt taastavad seda, mida Arno oma kaaslastega lõhkunud on. Assassin’s Creed II suutis oma Itaaliat tunduvalt edukamalt müüa ka siis, kui ei olnud menüüst itaaliakeelne dublaaž sisse lülitatud. Ma ei ütle, et Unity oleks pidanud kasutusse võtma stereotüüpilise koomilise prantsuse aktsendi, ent mõni barett rohkem oleks seekord ehk siiski aidanud. Või tigude ja konnajalgade söömine enne lindistamist.

prantslane

Kõike eelnevat arvesse võttes on Assassin’s Creed Unity siiski hea mäng. Ta ei ole täiuslik ning paljude inimeste pahameel on õigustatud, ent ta pakub piisavas koguses lõbu. Nagu prantslaste üle nalja viskamine.

Sacré bleu!