Tagasi Los Santoses: Kadunud poodnik

Teen ausa ülestunnistuse – aastaid tagasi, kui eelmise põlvkonna mängude uusversioonide valmisvorpimine moodi läks, olin mina üpriski skeptiline. See ei tundunud eriti äge ning minu peas võimutses „ma alles just mängisin seda ju“ mõtteviis. Aasta oli 2011, kui ilmus Splinter Cell’i kogumik – nüüdseks üle-eelmise põlvkonna mängude ilustatud versioonid ühtses pakendis nüüdseks eelmise põlvkonna konsoolidele. Nüüd on aasta 2014 ning üks teatud uusversioon eelmise põlvkonna mängust oli minu jaoks aasta oodatumate mängude hulgas. Selleks oli otse loomulikult Grand Theft Auto V.

Mängust endast oleme kirjutanud juba varem, kui läbi sai mängitud eelmise põlvkonna GTA V. Nüüd tagasi vaadates tundub artikkel küll aktsepteeritav, ent midagi jääks justkui puudu; seda saaks tunduvalt paremini kirjutada. Täpselt samasuguse võrdluse võiks tõmmata uue ja vana generatsiooni GTA V vahele. Siin mõningased muljed minu esmaspäeva õhtust, mis möödus kõnealuse mängu seltsis:

+ GTA V näeb Xbox One’i peal välja nii ilus, nii ilus! Kõik on selge, kirgas, iga nurk on täis suuremaid ja väiksemaid detaile, mille (taas)avastamine on sama lustlik kui ülejäänud mäng. Ma veetsin korraliku tunnikese lihtsalt maailma avastades – uurisin milliseid raamatud leidub Franklini tädi raamaturiiulist (muu hulgas on proua fookuses Jooga algajatele ning Kama Sutra), kui palju nohiklikku kraami on Lester enda majja kogunud või kui lahe näeb välja LifeInvaderi kontor, isegi kui selle on vallutanud ülbed IT-mehed ja wannabe-hipsterid.

+ Võimalus mängida esimese isiku vaates on suurepärane. See lisab mängule hoopiski teise tasandi, rääkimata võimalusest nautida eelmises punktis mainitud ilu ja detaile. Tulistamine töötab, autoga sõitmine töötab (kuigi nõuab alguses harjumist), ent see pole ju midagi uut, teistes mängudes on mõlemat tegevust varemgi harrastada saanud. Hea küll, aga näiteks kukerpallid, joomine, pea ees basseini sukeldumine? Vot, see on juba teine tera! Olgu öeldud, et ma pole veel jõudnud ei lennukitega lennata, ega korralikult sukelduma minna.

+ Kas ma juba ütlesin, kui ilus uusversioon välja näeb? Päris tõsiselt, see on ikka meeletu. Suur plusspunkt ka sujuva kaadrisageduse eest. Et korralikult seda ilu hinnata, panin oma Xbox 360 samuti koos vana GTA V‘ga tööle, seejärel ronisin mõlemas mängus Michaeliga Mount Chiliadi otsa ja klõpsisin kahe kanali vahel. Ma võin ainult ette kujutada, kuivõrd ilus see PC versioonis välja nägema hakkab!

Sellised olid minu esmased emotsioonid. Kõndisin ringi, imetlesin maailma ning näol oli suur naeratus. Kindlasti ei ole see aga viimane muljetus, sest GTA Online on veel proovimata. Senimaani on aga mäng peaaegu täiuslik. Miks peaaegu? Sest Franklini kodukandis on üks pood, mille müüjat tema veel näinud pole. Ühel teisel päeval läks aga Michael oma maja tahahoovi basseini äärde, kus ta leidis oma tütre päevitamast.

„Isa, tule päikese eest ära“, öeldi talle. Õues sada ladinal vihma.