Tuk-tukiga mägede vahel sõitmas

Vaas Montenegro sõnade kohaselt on hullumeelsuse definitsiooniks sama tegevuse pidev kordamine, oodates teistsuguseid tulemusi. Iroonilisel kombel on uus Far Cry üsna sarnane eelmisele, kuid kas see on automaatselt halb tunnus?

Far Cry 3 meeldis mulle väga. See on siiani üks mu lemmikmängudest ning just hiljuti mängisin ma selle teistkordselt läbi. Teine ring Rook’i saarel oli sama pöörane kui eelmine ning kuigi puudus see esmane avastamisrõõm, suutis mäng pakkuda ikka veel uut ja huvitavat, mida ma varem polnud näinud, kogenud või millele ma lihtsalt ei osanud tähelepanu pöörata. Mängu esimeses kolmandikus esinev missioon, kus peategelasele antakse kätte leegiheitja ning suund kohalike pättide kanepipõllule, on siiamaani üks parimatest näidetest, kuidas täiuslik muusikavalik suudab lükata hindamisskaalal numbreid 10st kaugemale. See, kuidas gaas väljub balloonist ja kohtub leegiga, Jason Brody aina suurenev ekstaas ning taustal paukuv Damian Marley ja Skrillexi sümbioos tõi mu naeratusele totra irve ning see püsis seal seni, kuni balloon sai lõplikult tühjaks ning muusika hääbus (tänase päevani on see üks mu lemmikumaid momente videomängudes ning sellele on suutnud lähedale jõuda vaid Red Dead Redemption koos oma Undead Nightmares lisapakiga – Kreeps’i Bad Voodoo on parim lugu, mida ratsutama minnes kuulata).

Ma pole veel niivõrd palju Far Cry 4‘ja mänginud, et jõuda nüüdseks juba kohustusliku laheda laulusektsioonini. Ma ei ole muidugi sajaprotsendiliselt kindel, et ta selles mängus üldse eksisteerib, ent võttes arvesse, et taoline moment leidus ka Watch Dogs’ist, siis tundub sellest ilmajäämine ebatõenäoline. Sellest hoolimata on seeria neljas osa olnud täpselt seda – lahe. Nii mõnigi inimene tundis muret, et neljas osa on kolmandale ehk liigselt sarnane, ent minu jaoks (nagu ka eelneva lõigu põhjal järeldada võib) ei olnud see kunagi probleemiks. Mängu alguses oligi kõik üsna tuttav, alustades jahtimise ning asjade meisterdamisega, taimede korjamise ja enda ravimisega, tornide vallutamise teel kaardi avamisega ning lõpetades veelgi pisemate detailidega nagu relvaratas või kontrollskeem. Viimase puhul oli tehtud siiski üks veider muudatus, mis pani pead kratsima – et sõidukitega sõitmise ajal oleks võimalik ka relvadega tulistada, on konsoolide puhul ära kaotatud tagumiste kangide kasutus gaasi ja piduri tarbeks. Selle asemel on kõik, ma kordan KÕIK, vajalikud toimingud tehtavad vasaku juhtkangiga. Kuigi sellega harjub kiirelt, jätab see pisut soovida, eriti, kui kõrvale panna kolmas osa, kus pakuti ühte kõige lõbusamat esimese isiku vaate autosõitu üldse (MÄRGE: Tublid lugejad viisid mu tähelepanu faktini, et seadete alt saab juhtimisviisi muuta ning autosid juhtida täpselt samamoodi nagu eelmises mängus). Aga samas – nüüd saab elevantidega sõita!

Otse loomulikult pakub Far Cry 4 (lisaks elevantidele) piisavalt uuendusi, et õigustada tema eksisteerimist iseseisva mänguna ning mitte tekitada kommentaare, mille kohaselt oleks tegu pidanud olema kõigest Far Cry 3‘e lisapakiga. Uus regioon ja uus lugu on muidugi iseenesest mõistetavad asjad. Jason Brody ning tema rikkad sõbrad, Vass ja Hoyt… kõik need värvikad nimed ja karakterid on jäänud minevikku, koos neid ühendanud troopilise saarega. Nende asemel astuvad rambivalgusesse Ajay Ghale, Pagan Min ning Himaalajas paiknev fiktsionaalne Kyrat, mis jääb meelde tänu variatsioonile nii piirkondade välimuses, elanikkonnas kui ka oma massiivsuses. Enne ilmumist lasti internetti ringlema pildid, mis võrdlesid uue mängu kaarti eelmise omaga ning tol hetkel ei tundunud pakutav maa-ala eelmise omast suurem. Võib olla ta ei olegi seda, ent esimest korda minikopteriga Kyrati kohal lennates tundus see maa fantastiliselt suur. Lumised mäetipud, rohelistes toonides metsad, erinevatel tasanditel asuvad kruusateed… Kõrguste vahe oli reaalselt tuntav ning seda rõhutatakse ka uute asupaikade leidmisel, kui välja tuuakse nende kõrgus merepinnast nii meetrites kui ka jalgades. Kuigi ka Far Cry 3 pakkus teatud kohtades võimalusi deltaplaaniga saare kohal liuglemiseks, ei olnud kunagi kõrgus eriliseks määrajaks – kogu saar tundus sellele vaatamata üpriski tasapinnaline.

Ajay Ghale ei ole selles mängus ainuke tüüp, kes põõsastes hiilida oskab ning oma vibu ja noolega vaikselt vaenlasi maha võib murda. Nüüd on ka vastaste leeris vibukütid, mis tähendab seda, et hiilimine on nüüd raskendatud (kuigi hiilimist nõudvate mängudega võrreldes jääb ta siiski imelihtsaks), mille tulemusena muutub kontrast erinevate mängustiilide (sneaky-sneaky vs. guns blazing) vahel veelgi suuremaks. Heliga mängitakse mõnusalt – vastase vibukütid annavad endast naljakal kombel vilistamisega märku ning kui see märkamata jääb, siis kõrvast möödavihisev nool ei tohiks Ajay Ghale’t teadmatusse jätta. Rääkides mängu peategelasest (ning loost üldisemalt), siis esimeste mängutundide põhjal minus vaimustust ei tekkinud. Ka eelmise osa lugu ei olnud kirjanduslik meistriteos, ent jälgida Jason Brody erinevaid emotsioone, seda, kuidas rikas valge poiss tuleb džunglisse, saab vere maitse suhu, juubeldab suurte plahvatuste ja veretöö üle – see kõik oli meeletult huvitav. Jason arvas, et ta oli toiduahela tipus, ent reaaluses olid kohalikud ta enda sõrme ümber keeranud ning vaene poiss oli eneselegi teadmata püramiidi kõige alumise tellise kohuseid täitmas. Ajay Ghale lugu on siiani olnud tagasihoidlik. Noor mees saabub Kyrati, et täita oma surnud ema viimane soov, sinna jõudes aga värvatakse ta kiirelt kohaliku vabadusrinde ridadesse. Samas organisatisoonis olevat olnud ka tema isa, mille tõttu on Ajay koheselt suure au sees ning samuti ka esimene, kelle juurde minnakse, kui miskit tahetakse korda saata. Siiamaani puudub Ajayl see miski, mis paneks mängijaid temale kaasa elama. Hetkel on ta lihtne katalüsaator, et kivi veerema saada.

Samal ajal ei saa aga ühtegi laitvat sõna öelda sellekordse põhipaha, Pagan Min’i kohta. Kuigi Vaas Montenegro oli üks parimaid paharette, keda videomängudes kohata võis, oli ta sellegi poolest pigem kõrvalosatäitja rollis ning tema teod laienesid Hoyt Volker’ile ainuüksi selle pärast, et ta eksisteeris. Suur ja paha skeem vajas rikast, õelat meest ning kuigi Vaas oli õel, ei olnud ta mängu arendajate silmis ilmselgelt piisavalt usutav, et teda suures pildis kõige keskele asetada ning sellest on pisut kahju, sest kuigi mitte halb, oli Hoyt pigem pettumust valmistav element. Pagan Min tundub justkui täiuslik lahendus eelnevale probleemile – kõnealune mees on täiuslik kooslus Vaas’ist ja Hoyt’ist, temas on parajas koguses kuradit (pun intended) ning tema toretsev rikka mehe rutiin garanteerib, et ta ei vaata kellelegi alt üles. Mänguga möödasaadetud tundide jooksul suutis Pagan Min minuga mitmel korral raadiosaatja teel ühendust võtta ning nende sekundite vältel aset leidnud vestlused ja kommentaarid tõid meelde ühe teise meeldejääva videomängulurjuse, Handsome Jack’i. Vaadates Pagan Min’i ning uurides tema tegusid, sõnu, käitumist… Ma ei kahtle hetkekski, et kui Pagan Min’il oleks teemanthobune, paneks ta tollele nimeks Butt Stallion. Kui ülejäänud lugu ja Ajay Ghale jäävadki nii näotuks, kui nad alguses tunduvad, on Min’i õlad piisavalt tugevad, et kogu ülejäänud seltskond väärikalt finišisse kanda.

Võin juba praegu öelda, et pisikestele miinustele vaatamata meeldib see mäng mulle tohutult. Tema suurepärane visuaalne külg (minu Xboxil polnud mängu jooksutamisega mingeid probleeme), hea muusika ja muu kaval mängimine helidega, tuttavlik mängitavus, suurem valikuvabadus oma tegelase oskuste arendamisel – see kõik meeldib mulle. See, kuidas mäng tundub loomulikum ning looduses leiduvad elajad käituvad ettearvatumalt, vähemalt selline mulje mulle suutis jääda… See kõik meeldib mulle. Ent enim meeldib mulle just see, et ma ei ole seda mängu veel läbi mänginud, ma ei ole kõiki torne vabastanud ja vaenlaste baase vallutanud. Ma ei ole kõik loomi jahtinud, ega igat asukohta avastanud. Mul on veel pikk tee ees, aga teate mis?

See meeldib mulle.