CounterSpy on humoorikas spioonikas Kuu õhkulaskmisest

Märtsikuu on PlayStation Plus teenuse kasutajate vastu lahke. Tasuta on võimalik alla laadida tervelt neli huvitavat mängu. Esiteks OlliOlli 2: Welcome to Olliwood, lõbus rulatriki- ja peapõrutussimulaator; teiseks Ubisofti I maailmasõja jubedusi käsitlev Valiant Hearts: The Great War; kolmandaks Oddworld: New ‘n‘ Tasty, 1997. aastal esimesele PlayStationi mängumasinale ilmunud 2D platvormika uusversioon; ning neljandaks midagi nimega CounterSpy. Kolmest esimesest mängust olin siit-sealt ikka midagi kuulnud, kuid mitte viimasest ning kuna hiilimismängud on alati olnud mulle meelt mööda, otsustasin CounterSpy’le võimaluse anda. Mul on hea meel, et ma seda tegin.

CounterSpy on mängustuudio Dynamighty poolt loodud 2D videomäng, mis asetab mängija näotu ja nimetu spiooni rolli, kes töötab organisatsioonile nimega C.O.U.N.T.E.R. Mäng on platvormiülene ja on saadaval kõigil Sony konsoolidel ning ka Androidi ja iOS seadmetel. Tegevus toimub külma sõja ajal ning mängija ülesandeks on infiltreeruda nii imperialistide (lääneriigid) kui ka sotsialistide (idablokk) sõjaväebaasidesse ja varastada sealt tuumarelvadega seotud plaane, et hoida ära potentsiaalne maailma lõpp. Mängija eesmärgiks on kokku koguda piisavalt palju rakettidega seotod jooniseid ja plaane, et lahti lukustada viimane missioon. Käimas on võidurelvastumine ning imperialistid ja sotsialistid on mõlemad jõudnud arusaamale, et parim viis oma üleoleku näitamiseks on tuumapommiga Kuu pihuks ja põrmuks teha. See annab aimu ka mängu üleüldisest atmosfäärist, mis ei ole spioonidraamadele omaselt tõsine, vaid sarkastiliselt humoorikas. Näiteks on tugevalt valvatud raketibaaside seintel suured plakatid piltidega, keda sõdurid peaksid tulistama ja keda mitte ning vahel võib läbi kommunikatsioonisüsteemi kuulda teatist, et suurenenud spionaažiohu tõttu on valvuritel nüüdsest kohustuslik käia tualetis kahekaupa. Meeleolu aitavad kergendada ka missioonidel leitavad raamatukesed, millest üks kirjeldab näiteks, kuidas oma sõbraga tuumatalve ajal lõbusalt aega veeta.

Tegu on küll 2D mänguga ning mängija liigub oma sihtmärgi poole vasakult paremale, kuid teatud momentidel on spioonil võimalik seinade või muude esemete taha varjuda ning vaenlastega tulevahetusse astuda. Neil momentidel liigub kaamera peategelase selja taha ning kahedimensioonilisest mängust saab ühtakki 3D mäng, mis võimaldab tulistada vaenlasi, kes oleksid muidu kättesaamatud ja nö. osa taustadekoratsioonist. See teeb CounterSpy mitmekülgsemaks kogemuseks ja paneb mängija olukorda, kus oht ei valitse vaid ees ja taga, nagu tavapärastes 2D mängudes, vaid ka tasandi „sügavuses“. Lisaks mängitavuse huvitavamaks muutmisele aitab see luua illusiooni, et sinu poolt väisatavad sõjaväebaasid on suuremad kui see kitsas rada, mida mööda mängija tegelikult kõndida saab. Tulistamine on kiire ja tundlik ning mängu progresseerudes on mängijal võimalik soetada mitmeid uusi surmavaid relvi, nagu summutiga pumppüss, vaenlasi üksteise vastu võitlema panev püstol ning plahvatavat geeli tulistav relv. Uut varustust ostetakse missioonide täitmise ja ülesannete jooksul leitud luureandmete eest saadud rahaga, kuid kõigepealt on vaja omandada ka vastavate relvade plaanid, mida saab teha samuti vaid missioone täites. Lisaks neljale püstolile saab mängija iga ülesande alguses osta endale kuni kolm toonikut, mille joonised peab taaskord varasemalt missioonidelt omandama, ning mis annavad ühe ülesande vältel kestvaid eeliseid. Näiteks muutub spioon turvakaameratele aeglasemini märgatavaks või on tema samme raskemini kuulda, mistõttu ei ole enam vajalik hiilida, et vaenlaste vaikseks kõrvaldamiseks nende selja taha jõuda.

Erapooletu spioonina imbub mängija nii imperialistide kui ka sotsialistide leeri. Seda tehes on tähtis silma peal hoida mõlema poole DEFCON-i tasemel. Tegu on viiepallilise kaitsevalmiduse seisukorraga, kus 5 on madalaim ja 1 kõrgeim aste ning mida arvestatakse mõlema poole kohta eraldi. Kui vaenlased peaksid sind missiooni jooksul hetkeks silmama, ilmuvad nende peade kohale punased küsimärgid, mille võib peagi välja vahetada samatooniline raadio sümbol. See tähendab, et antakse häiret ning kui valvurit kiiresti ei kõrvaldata või ei häirita, tõuseb DEFCON tase ühe palli võrra. Häiret võidakse anda ka ägeda tulevahetuse ajal, mistõttu peab spioon kiiresti reageerima ja oma tähelepanu vastavale vaenlasele keskenduma. Ettevaatus on sellises olukorras tõepoolest vajalik, kuna valvurite kuulid teevad palju haiget ning nende tuli on täpne ja järjepidev. Mängu hilisemas faasis ilmuvad välja ka granaate loopivad ja rakette tulistavad vaenlased. Kui mängija peaks sellises olukorras alla jääma ja surema, tõuseb DEFCON samuti ühe taseme võrra. Ohutaseme langetamiseks on kaks viisi – mõnedel missioonidel on võimalik kohata ohvitsere, kelle saab sundida alistuma, mis DEFCON-i ühe astme võrra alandab. Samuti saab spioon enne missiooni algust soetada tooniku, mis ohutaset ühe palli võrra alla toob. Iga taseme lõpus asub suur arvuti, mida mängija peab ülesande lõpetamiseks kasutama ning kui peaks juhtuma, et valvurid suudavad kõige kõrgema, DEFCON 1 taseme juures veelkord häiret anda, käivitub taimer, mille jooksul peab spioon kindlasti lõpukonsooli juurde jõudma. Tegu on huvitava süsteemiga, mis ajendab mängijat imbuma mõlemasse leeri ja mitte mängima vaid ühe poole missioone. Siin ei ole tegelikult aga suuremat vahet, kuna kahe poole erinevused piirduvad vaid esteetiliste muudatustega, vaenlasetüübid ja nende poolt kasutatav varustus on mõlemal osapoolel identne.

Visuaalselt on CounterSpy multikalik ega taotle realismi. Tasemed on mõnusalt nostalgiahõngulised ning kätkevad kohti, mida ühelt külma sõda käsitlevalt spioonitrillerilt oodata võiks – relvalaod, suured saalid pikkade konverentsilaudade ja tähtsate meeste kujudega, vilkuvaid monitore täis ruumid laeni ulatuvate ekraanidega, millel on katkendlike joontega kujutatud rakettide lennuteekonnad. Lisaks humoorikatele plakatitele ja raamatupealkirjadele, aitavad muhedat õhkkonda säilitada mahedates toonides värvid ning fantastiline heliriba, mis on võrratu homaaž 20. sajandi teise poole spioonipõnevikele ning sobitub edukalt mängu olustiku ja visuaalse stiiliga. Kuigi heliliselt on tabatud otse naelapea pihta, hakkas paaris kohas kõrva ka tehnilist praaki. Meloodiad, mille päästikuks on mängija poolt läbiviidavad toimingud (nagu näiteks seifi õhkamine, et pääseda ligi relvajoonisele), võivad poole pealt äkitselt katkeda. Panin tähele, et see probleem sagenes, mida kaugemale ma CounterSpy’ga jõudsin. Tegu ei ole mängu lõhkuva probleemiga, kuid jääb siiski teravalt kõrva ning pärsib seeläbi mängu sisseelamist.

Mõned üksikud möödalaskmised visuaalis ja mängitavuses on samuti mängu ära eksinud. Mõnedel tasemetel on mitmeid erinevaid tasandeid, mille vahel spioon hüpeldes liikuda saab. Paaril korral, kui kõrvaldasin vaikselt valvuri kõrgemal tasandil, vajus ta poole kehaga kohmakalt läbi platvormi, mis tegi ta aga nähtavaks madalamal tasandil patrullivatele vaenlastele. Sellistel juhtudel muutub hiilimine suuresti mõttetuks, kuna mängu mehhanismid ei tööta nii, nagu peaksid. Lisaks sellele hakkasid lõpuks korduma mängu tasemed – CounterSpy genereerib oma missioonide asupaigad suvaliselt, mis on positiivne, kuid lõpuks hakkasid mõned ruumid ennast kordama. Ma ei pea seda suureks möödalaskmiseks, kuna vaenlaste asetus ruumis on alati erinev ning suurem osa tasemetest olid tõepoolest mõnusalt varieeruvad. Viimaks, kasutades valvurite peal nooli, mis panevad nad üksteise vastu pöörduma, ei saa nad vahel aru, kuidas käituda. Näiteks üritatakse üksteist tulistada läbi põrandate või lagede. Selle tingib tõenäoliselt asjaolu, et erinevalt spioonist, ei suuda valvurid kõrgemate ja madalamate tasemete vahel liikuda, kuid „näevad“ siiski, kus vaenlased asuvad. Nimetatud relva kasutades esines seda probeemi pigem harva.

CounterSpy on mäng, mida ma ei oleks avastanud, kui see poleks olnud mulle tasuta kättesaadaval. Mul on siiralt hea meel, et see on minuni jõudnud ning soovitan seda ka teistele, kellele meeldib hiilimine, kuid ei ütle ära ka pingelistest tulevahetustest. CounterSpy on audiovisuaalselt kaunis, sarkastiliselt humoorikas ja igakülgselt šarmikas. Tegu on mänguga, mis ei röövi sinult mitmeid tunde, kuna ühe missiooni läbimiseks kulub kõige rohkem 20 minutit. Peamiselt raske sisuga suurekaliibriliste mängude vahel on kohati mõnus ette võtta midagi teistsugust, midagi nii atmosfäärilt kui ka mängitavuselt kergemat ja teemaasetuselt naljakamat. CounterSpy pakub selleks sobiva võimaluse.