Project CARS kihutab kaunilt, kuid jätab ükskõikseks

Ühelauselised arvustused on need kõige paremad. Eriti juhul, kui need on juba pealkirjas välja toodud. Jah, Project CARS näeb väga ilus välja, kui see veel kellelegi üllatuseks peaks olema, kuid sellega näib kogu asi piirduvat. Järgnev kirjatükk põhineb kihutamismängude huvilise esmamuljetel, kes ootas tegelikult Project Carsi väga palju.

Project CARS, ehk Communty Assisted Racing Simulation, on tegelikult oma kontseptsioonilt ja sünniloolt väga omapärane mäng, mis anti välja arendajate ning ühisrahastusest korjatud raha eest. Mängumaailmas ei ole see küll midagi uut, kuid nii suurte summadega nii kaalukaid mänge on välja anda suutnud vähesed. Peale korduvaid edasilükkamisi ilmus Slightly Mad Studiosi loodud mäng 7. mail kõikidel suurematel platvormidel.

Mängust täpsemalt rääkides peab alustama muidugi peamisest tõmbenumbrist ning ka sellest, millele kogu Project CARSi turunduskampaania peamiselt üles ehitatud oli – mäng näeb väga hea välja! Seda isegi minu paar aastat vanal graafikakaardil. Tõsi, veidi pidin seadeid allapoole kerima, et mäng sujuvalt jookseks, kuid visuaalset ilu jätkus sellest hoolimata. Project CARSi graafilist üleolekut näitasid ka enne mängu ilmumist meieni toimetatud treilerid ja videoklipid ning hea on teada, et lõppversioon on täpselt selline nagul ubati.

Kui mäng esimest korda käivitada, hakkab kohe silma kui tõsiselt Project CARS ennast võtab. Olgu selleks kas äärmiselt stiliseeritud menüü või seda saatev väga dramaatiline taustamuusika. Samuti visatakse esimeses sõidus mängija kohe roolivaatesse ning kõik muud lisad, nagu raja kaart või positsioon, on eemaldatud. Kui väikese pusimise peale sain kaardi oma ekraanile sõidu ajaks kuvatud, siis kaamera vaadet ei oska ma siiani vahetada. Samas ma isegi ei ürita enam, sest olen kokpiti vaatega ära harjunud ning mäng on mulle salaja sisendanud, et nii ongi just kõige õigem mängida.

Menüüdest aga veel nii palju, et (visuaalne stiliseeritus kõrvale jättes) need on äärmiselt seosetud ning kõike muud kui kasutajasõbralikud. Kui mängijal tuleb vaadata õppevideoid, et leida üles koht, kus muuta graafilisi sätteid, on midagi väga valesti. Samuti saadab algajat autosõitjat pea igal liigutusel meeldiv naisehääl, mille kostumise ajal ei saa menüüdes ringi liigelda. Häält saab vaigistada ainult siis, kui menüüdes pakutavaid võimalusi uurida, kuid naise jutt jääbki kuulmata.

Mina olen siiani Project CARSi mänginud klaviatuuril. Internetist kommentaare lugedes selgub, et see on muidugi kõige halvem lahendus mängimiseks ning ainuõige on hankida omale korralik rool ja pedaalid. Ma küll jagan seda arvamust ning saan öelda, et nende kihutamismängude puhul, mida olen saanud rooliga mängida, on sõidukogemus kolossaalselt parem. Samas on Project CARS ka klaviatuuriga täiesti mängitav. Luban siinkohal, et proovin selle mängu ära nii puldi kui ka rooliga ja kirjeldan oma kogemusi.

Mida muud automängudes ikka tehakse kui sõidetakse? Sellega seonduvalt peab üks end kuidagimoodi tõsiselt võttev sõidumäng pakkuma selleks ka korraliku kogemust. Ma pole küll hull simulatsioonide ega ka reaalsuse fänn, seega ei saa kaasa rääkida, kui palju on Project CARSi sõidutunnetus vastavuses reaalse eluga, kuid kui näiteks võrrelda Project CARSi PlayStationi eksklusiivi Driveclubiga, on vahe märgatav ja seda esimese kasuks. Selle tõestuseks võib vaadelda kasvõi mängu pakutavaid autode seadistamise võimalusi…millest mina ei saa mitte midagi aru.

Project CARS pakub sõidumõnu 74 masinaga, millest 60 on kõigile kohe saadaval. Neid autosid saab panna proovile üle 30 erineval lokatsioonil, millest 23 on ka päriselt olemas ja seda loomulikult muutuvate ilmastiku- ja valgustingimustega. Seda kõike arvesse võttes ei ole Project CARS midagi väga suurt ja enneolematut, kuid peaks igale mängurile olema piisav, et pakkuda vahelduvat sõidukogemust.

Tulen nüüd omadega pealkirja juurde tagasi – miks jätab Project CARS ükskõikseks? Kõik tundub ju olevat rohkem kui korras. Jah, mäng töötab ning näeb hea välja, autodega saab sõita ja teised autod ka sõidavad. Oma mänguaja jooksul olen vaid ühe korra kokku puutunud olukorraga, kus minu sõidetud ringid ei läinud kirja ning nii kihutasin rajal kuni kütus sai lihtsalt otsa. Sõidu taaskäivitamisel seda probleemi enam ei esinenud, kuid sellega minu Project CARSi emotsioonid piirduvadki. Siin ei ole mingit erilist tõmbenumbrit, mis mul öösel magada ei laseks või mis sunniks igal vabal hetkel mängu käivitada. Kas põhjuseks on asjaolu, et mängusisesed vastased ei ole huvitavad, mängul puudub lugu (automängud ja lugu, mida sa ajad?) või karjäärilaad ei ole huvitavalt üles ehitatud? Kui ma tahan visuaalset realistlikkust, vaatan ma päris autosporti. Just kõige selle tõttu jätab mäng mind hetkel indiferentseks. Luban, et vaatan veel paar korda selle mängu suunas ning annan teada, kui peaks olema midagi muutunud. Seniks mängin parem midagi, mis pakub emotsioone.