Batman: Arkham Knighti PC beeta esmamuljed

Kuidas on võimalik, et suve oodatuim mäng Batman: Arkham Knight on suletud beetas? Hetkel saavad mängida ainult inimesed, kes ostsid selle enne, kui PC koopiate müük peatati (kaks päeva pärast ilmumist). Eestis saab seda veel osta Euronicsist. PS4 ja Xbox One versioonid on olnud saadaval alates 23. juunist ja need töötavad nagu kellavärk, aga arvutiversiooni kohta ei saa sama öelda. Selle seisund on väga sarnane ühele teisele katastroofiliste vigadega ilmunud mängule, milleks on muidugi Ubisofti Assassin’s Creed: Unity. Tundub, et nüüd võib taolisi „õnnetusi“ oodata iga uue mängu PC pordiga. Steamis on kirjas, et mäng ilmub hoopis sügisel, kuigi väga iroonilisel kombel on Season Pass endiselt müügil. Tundub, et keegi ei kipu seda väga ostma, aga raha peab liikuma isegi siis, kui toode on ligi kaks nädalat pärast ilmumist endiselt lootusetult katki.

Praegu on Batman: Arkham Knighti puhul tegemist nö. suletud beetaga või omamoodi Steam Early Access mänguga. Nali naljaks, ent siiski pean tõdema, et erinevalt Ubisoftist käitusid levitaja Warner Bros. ja stuudio Rocksteady ainuõigelt, kui otsustasid tulekahju just niimoodi kustutada, mis näitab, et mõistetakse tehtud vigu ja püütakse neid hoolega parandada. See muidugi ei vabanda välja olukorda, kus Warner Bros. väljastas täiesti teadlikult katkise mängu. Veel hullem on tõsiasi, et pordi loojale (Iron Galaxy) anti Batmani läikima löömiseks liiga vähe aega. Kahtlane on seegi, et  stuudio vastutas ka Batman: Arkham Originsi eest, mis oli vähemalt alguses päris katki ning mõned vead pole siiani parandatud.

Isegi Batman pole täiuslik

Praeguseks on Batman: Arkham Knighti jaoks ilmunud ainult kaks portsu täiendusi (esimese päeva ja 27. juuni omad). Enamjaolt püütakse parandada väga hüppelist kaadrisagedust ja üleüldist võimekust. Alguses ei jooksnud mäng korralikult isegi kõige võimsamatel graafikakaartidel. Nüüd on selle kallal natuke tööd tehtud, kuid probleeme siiski jagub. Hämmastav on ka graafiliste sätete olematus, enamus valikuid saab ainult sisse või välja lülitada. The Witcher 3: Wild Hunt või GTA V stiilis ülidetailseid graafilisi sätteid ei maksa praegu oodata. Batman: Arkham Knighti üks uuendusi on Batmobiil, see väga sujuva liikumisega masin on Rocksteady loodud avatud maailma jaoks ideaalne. Batmobiil muutub ühe nupuvajutusega veel tankiks, mis peaaegu et hõljub maa kohal ning seda saab enda juurde kutsuda sõltumata asukohast, kuid iga kord, kui automaatsõiduga masin kohale jõuab, langeb kaadrisagedus umbes 15-20 võrra ja oodatud stiilne saabumine muutub lihtsalt eemaletõukavaks. Sama on ka Batmobiili juhtimisega läbi linna – kaadrisagedus jookseb kogu aeg amokki, nagu ei suudaks mäng jõuda järele Nvidia Gameworksi abil tekitatud kaosele ja väga nõudlikule detailsusele.

Batmani tehniline võimekus oli päris alguses nõudlikute mängijate jaoks nii nullilähedane, et kindlasti loobusid väga paljud kohe pärast esimest tundi, kuid siiski jagub mängijaid siiani. Mina olen seni 12 tunni jooksul vapralt vastu pidanud, kuigi seda rikuvad katkevad vahevideod, langev kaadrisagedus ja mitmed teised vead, mida ei jõua siin ette lugeda. Batman: Arkham Knight on vähemalt minu mäletamist mööda ainuke nii suur ja oodatud mäng, mis võeti suurte probleemide tõttu lausa müügilt maha. Muidugi jookseb mäng kordades paremini võimsamatel graafikakaartidel, nagu Nvidia GeForce GTX980 ja kiirematel kõvaketastel, nagu SDD. Seda demonstreerib mõnevõrra hästi ka Puhata ja Mängida vastilmunud video, kuid paraku pole kõigil seda võimalust (nagu ka minul). Uute mängude suurim pluss peaks olema nende võimekus töötada korraga mitmetel erinevatel graafikakaartidel. Batman pidi selline olema, aga erinevatel põhjustel kukkus välja nii nagu alati…

Igaks juhuks avaldan selguse mõttes oma PC võimekuse:

Nvidia GPU GeForce GTX 770
Intel CPU i5-4570 3.20GHz
RAM 12GB
OS 64-bit Windows 8.1 Pro
DirectX 11
HDD 1TB

Igal Arkhami seeria mängul on seni olnud võimalus otse menüüs testida valitud graafikasätete sobivust läbi benchmarki, kuid seekord ei saa seda usaldada, sest kuigi see loeb kaadreid kuni 60 k/s, on mäng kaadrisageduse 30 k/s peale lukustanud. Oma graafikakaardi võimekust soovitan kontrollida Kotaku põhjaliku analüüsi järgi. Mina olin üks nendest, kes alustas mänguga kohe, kui see ilmus, mis tähendas ühtlasi ka seda, et kui mäng ise oli 30 kaadrisageduse peal kinni, hüplesid kaadrid päris tihti 10-30 vahel. Pärast Rocksteady ja Warner Bros. vabanduse järel ilmunud parandusi olukord küll paranes, kuid siiski tegin seda, mida paljud teised – läksin .ini faili kallale ja sättisin kaadrisageduse manuaalselt 60 peale. Kõrgemale sättides muutus mängitavus veelgi halvemaks – tekstuurid ei laadinud ära ja kaadrid otsustasid kiiremini teha suuremaid hüppeid. Praeguse seisuga olen rahul, kuid siiski on mul ülimalt kahju tõdeda, et pidin üldse midagi sellist tegema uue Batmani nautimiseks. Nii lihtsalt ei kõlba. Häbi, Warner Bros.

Arkham Knight  on mäng, mida väärime, aga mida sellisel kujul ei vaja.

Tehnilistest vajakajäämistest sõltumata on Batman: Arkham Knight suurepärane lõpp ametlikule Rocksteady triloogiale, mis algas Arkham Asylumi ja Arkham Cityga. Seda tõsiasja ei suuda kustutada ka PC pordi suur vigaderohkus. Arkham Knight on küll nö. avatud keskkonnaga kolmest suuremast saarest koosnev mäng (maailmaks on seda raske nimetada), kuid siiski on tunne, et triloogia lõpp on selgem ja konkreetsem kui Arkham City. Seda öeldes pean tunnistama, et vahel on siiski tunne nagu oleks seda kõike liiga palju – sisuliine, Batmani vastaseid, linna suurusest tulenevad pikad õhulennud ja Batmobiiliga sõitmisest tekkiv paratamatu kaos. Visuaalses mõttes toimub pildis peaaegu sama palju, kui loos endas – vahel tahaksin mängu pausile jätta ja lausa puhata.

Batman on taas omadega plindris. Kui esimeses osas vallandus kaos Arkhami hullumajas ja teises Arkhami linnaosas, siis nüüd on anarhia võtnud üle terve legendaarse Gothami linna. Ääremärkusena nii palju, et Arkham Originsi sündmustik rullus samuti lahti keset südatalvist Gothami. Ma ei taha seda eellugu välja jätta, aga kuna tegu pole Rocksteady mänguga, võtan endale õiguse nimetada triloogiaks ainult nende loodud mänge. Kogu see idee, et iga Arkhami mäng peab aset leidma mingis laastatud piirkonnas, kus Batman korda hoiab, hakkab vaikselt oma sära kaotama. Batmani filmides, animatsioonides, sarjades ja koomiksites on tõenäoliselt küll ja küll sündmusi, mille põhjal saaks välja mõelda midagi täiesti uut. Kummaline, et kõigi nelja mängu juures otsustati jääda nii kindlaks korduvale motiivile, et isegi triloogiast kõrvale jääv eellugu kordas varasemaid.

Kui Rocksteady kavatseb Batmani seeriaga jätkata (kuuldavasti siiski mitte), peavad nad oma valemit muutma ja Warner Bros. peab laskma välja terveid mänge. Võtame kas või näiteks Christopher Nolani Batmani filmid. „Batman Beginsi” lõpus kaetakse hirmugaasiga üks osa linnast, nagu kavatsetakse teha Arkham Knightis. „The Dark Knightis” satuvad tule alla Batmani lähedased, Gothami politsei ja maffia. Nolani triloogia viimases osas „The Dark Knight Rises” suletakse kogu linn, see ähvardatakse õhku lasta ning tänavatel liiguvad ringi põgenenud vangid. Kas kõlab tuttavalt? Kindlasti, aga jällegi pole tegu mängudepoolse kopeerimisega ega vastupidi, pigem on Batmani ajalugu täis ennastkordavaid motiive. Batmani mängus võiks ka olla missioon, kus saab Dishonoredi stiilis rahvaga suhelda või Bondi filmidest šnitti võttes vaenlaste järgi luurata. Batmani ajalugu on suur ja lai ning see ei peaks piirduma kogu aeg ühe laastatud piirkonnaga.

Arkham Knightiga alustades panin tähele. et kaks aastat tagasi ilmunud Arkham Origins on ainuke, mis ei alanud poolinteraktiivse introga, vaid lihtsalt ühe eelrenderdatud videoga. Arkham Asylumi alguses transportis Batman Jokkerit. Sel ajal liikusid mööda keskkonda algustiitrid ja üldse oli tegu stiilse viisiga, kuidas tutvustada tegelasi, kes tutvustamist ei vaja. Arkham City viskas mängija kohe Kassnaise kingadesse ning Arkham Knight teeb midagi täiesti uut – kohe esimese asjana antakse võimalus näha Gothami läbi kohaliku politseiniku silmade.

Gotham on suur linn ja kui betoonmajade kohal lendamine ära tüütab, saab alati kutsuda usaldusväärse Batmobiili/Bat-tanki. See uuendus on saanud aga mitmeid kriitikanooli. Ühed väidavad, et masina juhtimine on ebamugav või siis liiga tavaline, teised aga, et Batmobiili missioone on liiga palju. Minu jaoks on Batmobiil ideaalne vaheldus öise taeva varjus lendamisele. Üks teine uuendus ei tööta minu jaoks paraku üldse – selleks on Batmani kõrgtehnoloogiast tulenevad hologrammid, mida kasutatakse mängudisainis ära nii, et mängija saaks enne lahingusse astumist teatud võtted varem järgi proovida. Sama kehtib ka paljude võidusõitude või tankilahingutega, mida saab võrgupõhise statistika järgi parema koha saamiseks kogu aeg uuesti teha. Need liiga mängulikud elemendid segavad narratiivi kulgemist ja loosse sisse elamist ning täidavad niigi kellasid ja vilesid täis keskkonna veelgi rohkem ebavajalikuga.

Kiita tahaksin aga kõrvalimissioonde struktuuri. Algul on neid kõigest 4, hiljem ulatuvad juba 20 kanti. Ükski kõrvalmissioon pole koheselt lahendatav, vaid need on pikalt läbi mängu progresseeruvad. Iga kõrvalmissiooni esimene osa on tehtud puust ja punaseks ette (märgistus kaardil ja pole muud teha, kui sinna liikuda), aga hilisemad osad põhinevad siiski mängija soovil keskkonnas ringi liikuda. Kaardile ei ilmu märgistust, mis ütleks, et nüüd on vaja liikuda 500m sinnapoole. Batmanina peab ise linna tajuma ja erinevaid jooksvaid sündmusi jälgima. See vabadus paneb avatud maailma veelgi enam tööle kohana, kus on vaja teha reaalset detektiivitööd.

Batman: Arkham Knight on PC peal küll katki, kuid Batmani mängude oodatud järjena on raske seda isegi neid asjaolusid arvesse võttes mitte soovitada.