Millest me räägime, kui räägime mängude ostmisest?

Mina ostan videomänge enamjaolt digitaalsel kujul läbi Steami, Uplay, Origini ja nüüd ka GOG Galaxy. Viimase karbiversiooni ostsin juba mitu head aastat tagasi. Miks? Põhjus on lihtne – asi on rahas. Ma olen selline inimene, kes tahab mängida kõike ja kohe, aga tihti puuduvad selle jaoks rahalised vahendid, mistõttu pean piirduma ainult valitud mängudega. Füüsilised koopiad on peaaegu alati kallimad kui digitaalsed. Mitte küll mängu ilmumise ajal, sest siis on hinnaskaala digitaalsetel ja füüsilistel riiulitel olevatel mängudel suhteliselt sarnane. Pigem on asi selles, et digitaalsete koopiate hinnad hakkavad kiiresti tänu sooduskampaaniatele langema.
Steam korraldab paari mängu jaoks lausa iganädalaseid Midweek Madness allahindlusi ning need hinnad on vahel poole või rohkema võrra odavamad kui need, mis on suurtes poodides. Öeldakse, et ma pole nii rikas, et osta odavaid asju, aga mängude puhul pole kõrge hind tihtipeale kohe kvaliteedi märk – hinnad varieeruvad, ent mäng jääb samaks. Digitaalsete platvormide kaudu ostmine tähendab ka mugavust –  osta saab kodust lahkumata ja ainult paari hiireklikiga.

Eelnevalt kirja pandu aga ei tähenda, et mul oleks midagi füüsiliste versioonide vastu. See, et minul pole luksust muretseda igat uut mängu karbi kujul, ei tähenda, et digitaalsed mängud oleksid kuidagi paremad. Pole olemas paremat tunnet, kui omada tohutult palju lisamaterjale täis karpi, milles oleva plaadi saan alati arvutisse lükata ja mängima asuda. Vähemalt sai nii mõelda vanasti. Praegu peab enamiku mänge ühendama erinevate platvormidega nagu Steam, et mängida näiteks mitmikmängu. Muidugi on alati võimalus mängida otse plaadilt, ilma, et Steam ennast sellega ühendaks. See on küll tore ja seda pakub ka GOG Galaxy, aga Batman: Arkham Knighti näitel polegi soov ennast netiühendusest lahti haakida nii lihtne.

Praeguseks teame juba kõik, et uus Batmani mäng oli ilmumise päeval PC peal täiesti katki. Mängimiseks on vaja alla laadida esmased parandused (mis teost tegelikult mitte kuidagi paremaks ei teinud) ning oodata septembrini või augustini ja loota, et lõpuks saame kätte versiooni, mis ei tundu nagu ettemaksuga beeta. Mida tähendab see aga nende jaoks, kes ostsid füüsilise koopia? Arkhami seeria viimane osa oli tõenäoliselt mängitamatu ja vajas kohest ühendust Steamiga, et juba olemasolevad parandused mängu natukenegi lapiksid. Tundub, et oleme jõudmas ajajärku, kus vähemalt PC peal pole erilist vahet, kas osta füüsiline või digitaalne koopia, sest suurte vigade korral on mõlemad katkised ja netiga ühendamata versioon peaks olema selle loogika järgi veelgi hullemas seisus. Arkham Knighti eriväljaande plaadil oli ainult veritsev keha, mis vajas kohest lappimist.

Millest me räägime, kui räägime mängude ostmisest?

Kas sellest, et neid saab osta poest koha pealt füüsilise koopiana või veebipõhisest platvormist digitaalsena? Kas sellest, et PS4 ja Xboxi teenuste kaudu saab samuti osta mänge digitaalselt? Kas sellest, et seda saab teha ka läbi erinevate platvormide nagu Steam, Uplay ja Origin? Või hoopis sellest, et me saame osta ka kasutatud mänge ja neid ka laenata? Kas mängude ostmisest rääkides on oluline hind? Kindlasti, igal tehingul on hind alati ülioluline. Mina ostan mänge eelkõige rahakoti järgi. Seda teevad ka miljonid teised mänguhuvilised, mistõttu ei maksagi imestada, et seetõttu on tekkinud ka Polygoni poolt halliks äriks nimetatud kolmanda osapoole poed, mis ostavad madalate maksudega riikidest kokku mänge ja müüvad neid vahel üle poole võrra odavamalt.
Need tunduvad olevat seaduslikud poed (ükski võimuesindaja pole neid sulgenud), kus tuleb maksta vastavalt asukohariigile ka käibemaksu. Nende kokku ostetud kauba kaudu said tootjad ja arendajad oma tulu kätte. Ainuke ebaeetiline (või siis ebamoraalne) punkt selle äri juures seisnebki tõigas, et kõik kliendid sõltumata asukohast saavad neid osta väga madala hinnaga. Lisaks on mängude võtmed sageli suhteliselt kahtlase päritoluga, sest erinevates müügikohtades saavad kasutajad ise võtmeid müüa.

Rockstar Gamesi ametlik edasimüüja, rahvusvaheline firma Green Man Gaming, sattus vahepeal skandaali otsa, kui hakkas müüma The Witcher 3: Wild Hunti võtmeid väga soodsa hinnaga, mille peale vastas mängustuudio CD Projekt RED väga rutakalt, et mängijatel ei tasu sealt võtmeid osta, sest nemad pole antud poele neid andnud ning ei tea nende päritolu. GMG vastas seepeale, et nad ostsid koopiad endale kokku kohalikest poodidest ja nüüd müüvad edasi suure hinnaalandusega. Millest tekkis pobleem? CDPR jagas enda poolt välja valitud edasimüüjatele võtmeid, peaasjalikult oma GOG Galaxy jaoks. GMG ei olnud üks nendest väljavalitutest ning sellest tulenevalt otsustati leida alternatiiv. CDPR väitis, et GMG on omandanud need võtmed nii, et nemad ei saanud sellest tulu. Väide osutus valeks, kuna GMG ostis mängud kokku omade rahadega, ehk müügitulu sai stuudio igal juhul kätte.

Kui mängude digitaalseid võtmeid müüvad keskkonnad ära kaoksid, poleks ma tõenäoliselt ainus, kes ütleks, et ostaksin mänge tunduvalt vähem või loobuksin uute ostmisest sootuks ning ootaksin ainult allahindlusi. Steam ja teised juba korduvalt nimetatud edasimüüjad on ideaalsed väga erineva taustaga inimeste jaoks. Kolmanda osapoole poed, nagu G2A ja Kinguin, on päris paljude jaoks tihti ainuke võimalus osta mäng kohe, kui see ilmub, sest neis on hinnad Steamiga võrreldes madalamad, samas säilib alati oht saada petetud.

Millest me räägime, kui räägime mängude ostmisega kaasnevatest ohtudest?

Miks on Kinguini ja G2A laadsed poed ohtlikud? Selleks on kolm põhjust – kasutajad müüvad sageli kahtlastel asjaoludel omandatud võtmeid, mille päritolu võib olla isegi otse poest ostes kuritegeliku taustaga. Suurstuudiotele ja levitajatele ei meeldi selline äritegevus mitte üks teps, näiteks on Ubisoft hakanud mängijatelt ära võtma mänge, mida ei osteta Uplayst, Steamist või otse riiulilt. Nii juhtus näiteks läbi Origini ostetud ja siis Kinguini kaudu edasi müüdud Far Cry 4 võtmetega, kuna need omandati läbi varastatud krediitkaartide. Ühtlasi soovitas Ubisoft vältida kolmanda osapoole poode, sest need on kahtlased ning pole ametlikud kohad. Viimase väitega Ubisoft aga eksis – digitaalseid võtmeid müüvad veebipoed ei tegele konkreetselt millegi kahtlase ega ebaseaduslikuga, nad lasevad sellel oma süsteemide kaudu juhtuda, ilma, et oleksid ise vastutavad. Sealt saab mänge lihtsalt 20-30 eurot odavamalt kui ametlikest kohtadest. Asi pole ebaseaduslikkuses, vaid selles, et seal on lihtsalt odavam. Lõppude lõpuks käib armastus videomängude vastu suurel määral ka rahakoti kaudu.

Miks ostsid kliendid just neid varastatud võtmeid? Sellepärast, et neid müüdi kuni 30 eurot odavamalt kui Steamis, Uplays ja Originis! Kui vahel tundub, et hind on liiga hea, võib selleks olla ka põhjus. Juhul kui tõesti on vaja nende poodide kaudu osta, soovitan enne googeldada ja redditit külastada. Kui kellelgi on olnud ostmisega probleeme, jõuavad need alati ka internetti. Pigem soovitaksin hindu võrrelda ja kui vahe pole nii suur, siis pöörduda Eestis olevate poodide poole, mis müüvad nii digitaalseid kui ka füüsilisi koopiaid.

Hiljuti tegin ka ise eksperimendi, et näha, kas nende teiste poodide kaudu ostmine tekitab probleeme. Justkui Ubisofti viimase aja käitumise kiuste ostsin „halli äri” kaudu Assassin’s Creed Chronicles: China. Mängu sain naeruväärse paar euro võrra odavamalt, kuid enne, kui sain seda üldse proovida (tõsi, sattusin seda mängima paar kuud pärast ostmist), oli Ubisoft võtme ilma ühegi põhjuseta tagasi võtnud. Seejärel suundusin tagasi poodi ja andsin neile probleemist teada. Raha sain kohe tagasi ja kõik oli korras. Pärast asja kohta uurides selgus, et ma ei olnud üksi. Ubisoft võttis tagasi kõik võtmed, mida ei ostetud Uplayst või Steamist. Põhjust ei tea ma senini. Uurisin küll otse poest, aga ilmselt jäängi vastust ootama.

Tulles tagasi viimasel ajal palju peksa saanud Arkham Knighti juurde, siis nüüdseks peaksid kõik teadma, et  PC koopiate müük on peatatud niikauaks, kuni mäng saab lõplikult valmis. See tähendab, et seda ei müü enam ka Steam. Samas on Batman endiselt alles just nendel paljukirutud lehekülgedel ja seda veel nii ahvatleva võileivahinnaga, et ma ei mõistaks kedagi hukka, kui nad ostaksid müügilt maha võetud mängu just sealt. Ma ei kutsu kedagi üles seda tegema, aga arvutiga mängivate Batmani fännide jaoks on see hetkel ainuke võimalus kas või proovida kohati väga katkist ja samas väga tervet Arkham Knighti. Näiteks Eestis pakuvad PC versiooni veel ainult Euronics ja Progames.ee.

Ülalkirjeldatu põhineb minu isiklikul kogemusel, mistõttu pöördungi nüüd Teie poole, kallid lugejad. Millest me räägime, kui räägime mängude ostmisest? Milline on olnud Teie kogemus?