Ludoloogia logi: Itaalia hiireklikiseiklused

Itaalias on täna üks riigi tähtsamatest pühadest, nimelt tähistatakse Itaalia Vabariigi sündi 1946. aastal. Sel puhul piilume saapakujulisest riigist tulnud hiireklikiseikluste poole.

Itaalia 90ndate loomingust oleme juba omajagu kirjutanud (Trecision stuudio Ark of Time ja Nightlong: Union City Conspiracy, Dynabyte‘i Tequila & Boom Boom ja The Big Red Adventure ning Nayma Software’i Tony Tough and the Night of Roasted Moths), seega astume ajas edasi. Keskendume seekord käesoleva sajandi alguse hiireklikiseiklustele. Kõik kuus on mingil määral krimkad, kuid korduvad nimetajad on veel film noir, eradetektiivid, tegevuskoht New York, stuudio Artematica ja Itaalia koomiksil põhinemine. Heietuste juures heidame põgusaid pilke Itaalia koomiksi- ja seiklusmängumaastikule ning teeme põikeid mängumootorite ja vanade filmide väljale.

Face Noir

Vireluses vähkrev eradetektiiv Jack Del Nero saab kerge tööotsa – nuhkida ühe rahapumbast neiu järel. Jack saab nõutud fotod klõpsitud ja tunneb üle pika aja väikest eduelamust, kuid öö pole sellega veel läbi. Varsti leiab endine võmm end laiba kõrvalt ja politsei ülekuulamistoast ning aina keerulisemaks küünilise tüübi elu sõlmub.

Face Noir on hiireklikiseiklus, mis kasutab pea kõiki film noiri stampe – valdavalt pimeduses ja vihmas toimuv sünge lugu, sündmuskohaks 1930ndate majanduskriisist laostunud New York. Taustaks pasundab kurblik jazz ja muusikastiil peab mängijale tõsiselt meeldima, et see tüütama ei hakkaks. Suurem mure on tegelaste nõrgapoolne häälnäitlemine. Isegi peategelasele pole leitud sobivalt karedalt kõnelejat. Õnnetuseks on siin jutuvada tohutult palju ja kuigi käsikiri üritab, ei küündi see ei vaimuka ega huvitavani.

Mõned arendajate otsused on täiesti arusaamatud. Lisatud on väärtusetud minimängud, kus mõne asja avamiseks tuleb seda hiirega liigutada. Selliste „uuendusmeelsete“ mõttepuuksude peale on animeerimiseks aega raisatud, aga jooksma pole sangarit õpetatud, et nüris, venivas ja häguse väljanägemisega mängus natukenegi tempokamalt edeneda saaks.

Mis kõige hullem, mäng saab läbi lõputa! Järg pidi tulema, kuid kehv müük tõmbas plaanile ja stuudiole kriipsu peale.

TÄHTSUS MÄNGUMAASTIKUL:

Face Noir on märkimisväärne selle poolest, et on põhiliselt tehtud ainult kahe mehe poolt, kes nimetasid end Mad Orange stuudioks. Nende omaette saavutus oli tuntud seiklusmängumajade väljastuspartneriteks meelitamine. Ingliskeelse Face Noiri kirjastas 2013. aasta juulis USA seikluste arendaja-levitaja Phoenix Online Studios. POS oli ambitsioonikas ettevõte, mis suutis välja lasta Sierra Online mängustuudio legendaarse veterani Jane Jenseni koostööga valminud Gabriel Knight: Sins of the Fathers – 20th Anniversary Editioni, Moebius: Empire Risingu ja Cognition: An Erica Reed Thrilleri, kuid ei neist ega teistest toodetest müügihitte ei tulnud ja alates 2020-st on POS varjusurmas.

Face Noiri germaaniregiooni levitajaks sai ülioluline saksa mängustuudio Daedalic Entertainment ja huvitaval kombel ilmus mängu saksakeelne versioon inglise- ja itaaliakeelsetest lausa aasta võrra varem. Daedalic oli ka stuudio, mis populariseeris Visionaire Studio mängumootori, kasutades seda enam kui kümnes oma seiklusmängus. Enne, kui sakslaste Visionaire mootor hiireklikiseikluste arendusmaastikul kanna kinnitas, oli seiklusmängude tegijatel üheks lemmikuks Tsehhi Dead:Code Software’i Wintermute mängumootor. Wintermute’ile on toetunud sadakond mängu, sealhulgas Face Noir, mis teeb selle kummaliseks paradoksiks Daedalicu pärandis.

Vaatamata tõigale, et mängu asusid abistama (näiteks lokaliseerimisega) oma aja olulised mängumajad, ei osutunud Face Noir ei mängijate ega kriitikute lemmikuks.

Shadows on the Vatican – Act I: Greed ja Shadows on the Vatican – Act II: Wrath

Endine preester-nüüd arst James Murphy tuleb üle pika aja taas USAst Itaaliasse puhkama, kuid satub kohe kahtlaste sündmuste keskele. Jamesi vana sõber, endiselt preestrikuube kandev semu satub õnnetusse, mis näib kangesti vaigistamiskatsena. James asub asju uurima, satub kahtlaste finantstehingute niidiotstele ja päeva lõpuks kohtub müstilise naisega.

Act II sunnib äsjakohtunud järgmisel päeval koostööle. Jamesi kõrval saab pikemalt juhatada ka vägivallaga sina peal olevat kaunitari Silviat, kes toob mängu rohkem dramaatilisust ja põnevust. Natuke liigselt külastatakse juba esimeses osas nähtud tube, kuid taaskasutus on võimaldanud esimese vaatuse mõnetunnist kestust järjes ligi veerandi võrra pikendada.

Nagu Face Noir, kasutab ka Shadows on the Vatican Wintermute mängumootorit. Ning nagu Face Noir, on ka see lugu pooleli. Shadows on the Vatican pidi saama neli peatükki, kuid ilmunud on vaid siinsed kaks. Act II ilmus muide juba 2015. aastal. 2021. aastal lisandus küll veel tekstiseiklus Nightingale, kuid see on lühike iseseisev kõrvallugu.

Shadows on the Vaticani pildikülg ei ole kuigi kena, muusika tähelepandamatu ja näitlejate kõned kõikuva kvaliteediga. Mõistatused kalduvad raskemapoole kohe esimese osa algusest ja jällegi on tegelaste jalutuskiirus piinavalt aeglane. Ka pole katoliku kiriku vandenõulugu teab mis originaalne ja sarja võiks pidada odavaks Broken Swordi matkijaks. Kõike seda arvestades soovin ikkagi, et sari jätkuks. Sel on oma sarm ja süda ega muutu igavaks.

TÄHTSUS MÄNGUMAASTIKUL:

Õnnetuseks katkeb paljude sarjaks mõeldud hiireklikiseikluste arenduslõng enne plaanide teostumist. Ainuüksi Wintermute mootori seiklustest on veel üheosaliseks jäänud Miskatonic: Part 1 – The Inhuman Stain (2011) ja Pizza Morgana: Episode 1 – Monsters & Manipulations in the Magical Forest (2009).

Shadows on the Vaticani esimeste osade kirjastaja Adventure Productions (algselt püsti pandud seiklusmänge kajastava Itaalia veebisaidi Adventure’s Planet haldajate ja seiklusmängude fännide poolt) on nüüdseks juba aastaid kinni. Arendaja 10th Art Studio on samuti kadunud, kuid ohjad on ulatatud mängumajale Daring Touch ja sealt on sel aastal mängudele juba paar parandust-uuendust tulnud. Lisaks neile vilksab aeg-ajalt kuskil internetis kommentaar-valguskiir, et Shadows on the Vaticani ikkagi jätkatakse – võibolla siis, kui (samuti venima jäänud) Roots in the Sky – The Hand of Glory 2 lõpuks valmis saab? Eks näis, lootus pole veel kustunud.

Martin Mystère: Operation Dorian Gray

Martin Mystère koomiksid on sünnimaal Itaalias ilmunud juba 1982. aastast ja selle aja jooksul on blondist sellist saanud mitme ametiga hunt kriimsilm. Härra Mystère on arheoloog, seikleja, kunstiajaloolane ja -koguja, kirjanik, ebaloomulikkuse uurija ja mida-kõike-veel.

Mängus kutsub Martini taas appi NYPD, sest oma New Yorki villas on vägivalla tõttu hinge heitnud rikas ja tuntud teadlane. Muidugi hakkab mees asja uurima ning satub sekeldustesse, mis viib ta asteekide püramiidi ja ikka üleloomulike nähtuste juurde. Martin ja ta kaasteelised (sealhulgas seksikas naine Diana) satuvad surematuse otsingutele.

Et mängust midagi saada, on tarvis metsikut visadust, kannatlikkust ja väga madalaid ootusi. Minu meelest on siin kõik halvasti. Pilt on kole ka oma aja kohta, häälnäitlejad on sobimatud, peategelane loivab ekraanil üliaeglaselt ja peale selle ei saa igal ajal salvestada! Võid kümneid minuteid segaduses ringi siblida, teadmata, millal raatsib mäng salvestuspesaga õnnistada. Milline ennenägematu totrus seiklusmängus! Sellist nöökimist ma ei talu.

Vanu hüljatud mänge uuematele Windowsitele tööle sättiv kollektiiv on selle teose oma saidil The Collection Chamber tasuta saadavaks teinud, aga minu meelest oleks isegi YouTube’ist läbimängimise vaatamine paras katsumus.

TÄHTSUS MÄNGUMAASTIKUL:

Oleme Level1 lehel kirjutanud Itaalia stuudiote Trecisioni ja Dynabyte 90ndate hiireklikiseiklustest. Peale nende mängumajade hääbumist oli 00ndate esimesel kümnendil Itaalia seiklusmängude lippu püsti – täpsemalt kõveralt lääpas – hoidmas Artematica Entertainment.

Stuudio loonud Riccardo Canginil oli muidugi oma aja kohta leidlik mõte – hakata looma seiklusmänge Itaalia populaarsetele koomiksitegelastele. Ääremärkuseks, et eesti keelde on Itaalia rikkalikust koomiksipärandist piinlikul kombel tõlgitud vaid üks Gian Luigi Bonelli Tex Willeri kogumik ja tütarlastele suunatud W.I.T.C.H. seeriat.

Artematica esimene seiklus oli Druuna: Morbus Gravis – muidu nigel mäng, aga erootilise ulmekoomiksi seksapiilne Druuna suutis elevust tekitada ja raha teenida.

Teisena tuli see käkerdis ja küllap müüs seegi piisavalt, sest stuudio tegi järgnevatel aastatel mõned seiklused veel. Martin Mystère läbimüüki aitasid suurendada kindlasti nii ajastus kui nimevahetus. Kui mäng eri riikides 2004-2006a ilmus, linastus samal ajal televisioonis 66 osaliseks paisunud multikasari Martin Mystery. Olgugi, et see oli erineva käekirjaga muudetud iteratsioon, kogus nimi tuntust. Teiseks sai mäng USA turule jõudes uue nime: Crime Stories: From The Files Of Martin Mystère.

Diabolik: The Original Sin

Ma ei mäleta kuidas, aga kunagi ammu-ammu sattusin nägema 1968.aasta stiilset filmi „Danger: Diabolik“. Üllataval kombel see meeldis mulle. Nendest mõnest sama aastakäigu filmidest, mida ma viimastel aegadel vaadanud („Barbarella“, „Bullitt“, „The Thomas Crown Affair“ ja „Inspector Clouseau“) pole ükski mulle sarnast elamust pakkunud. Samas ei julge ma ka „Danger: Diabolikut“ arenenud maitsemeele tõttu uuesti vaadata.

Musta maskiga supervaras jäi mulle aga meelde ja kui Diabolik: The Original Sin märtsis 2008 välja kuulutati, jäin seda ootama. Edasilükkamise järel ilmus see 2009. aasta suvel, mängima jõudsin alles nüüd.

Õnnetuseks on Artematica sellegi litsentsi lörri lasknud! Hämmastava maskeerumisvõimega kriminaal peab siin oma röövitud kaasa Eva päästmise nimel ajakriitiliselt väljapressimisele alluma, aga lugu kerib teosammul ja pingevabalt ning aegajalt ilmuvad koomiksilaadsed kastikesed ei suuda ka kunstiliselt väärtust lisada. Taas on mäng täis igavaid ja koledaid keskkondi ning sobimatuid hääli. Kõikide juhitavate tegelaste liikumine on aeglane, vana mängu kohta laeb see liiga kaua ja sageli ning tagatipuks on kasutajaliides jube ebamugav. Mul oli Diabolikule varuks suurem motivatsioon, kuid arusaamatud minimängud ja ülesanded kulutasid mu kannatlikkuse kähku ära.

Vähemalt saab selle vana mängu probleemideta tööle. Väljakutsuvam on mängu hankimine.

TÄHTSUS MÄNGUMAASTIKUL:

Diabolik ei puudu ühestki Itaalia parimate koomiksite loetelust ja sageli asetuvad sealsed hitid Corto Maltese, Tex Willer, Martin Mystère, Dylan Dog, Nathan Never ja Zagor pingeridades hoopis Diaboliku järele. Diabolik on seniajani Itaalia popimaid koomiksiseeriaid ja peale mainitud filmi on saanud multikasarja ning hiljuti filmitriloogia. Tähelepanuväärne on veel, et Diaboliku lõid 1962. aastal õed Angela ja Luciana Giussani. Läks 40 aastat, kuni järgmised itaallannad suure tähelepanu pälvinud koomiksisarja W.I.T.C.H. näol tegid. Samuti on huvitav fakt, et Diaboliku esimese koomiksi joonistaja kadus müstilisel kombel ära.

Diabolik: The Original Sin oli Artematical juba neljas hiireklikiseiklus, aga nagu kõik eelnevad (sealhulgas stuudio ainuke originaalteos Belief & Betrayal 2007. aastal), osutus seegi valusaks pettumuseks.

Artematica ei teinud kvaliteetmänge, kuid aitas Itaaliat vähemalt pildil hoida. Aastake peale Diabolikut suutis mängumaja uksest välja saata veel Julia: Innocent Eyesi (samuti Itaalia koomiksil põhinev, mis sai alguse 1998. aastal), kuid mitte enam ingliskeelse kõnega. Seikluste vorpimisest loobuti ja produktiivseimaks Itaalia hiireklikiseikluste stuudioks sai oma säästumängudega Midian Design.

Detective Gallo

Kirjutades-rääkides indiskeene hiireklikiseiklustest, jõutakse juttudega alati Adventure Game Studio (AGS) mootorini. Praegusel hetkel on AGS andmebaasis üle 2500 mängu! Enamik AGS mänge on lühikesed ja lihtsakoelised tasuta pisimängud, mis tehtud käeharjutustena. Aga on ka kümneid ja kümneid väga häid täismänge, lõviosa neist vanakoolilikult pikseldatud. Detective Gallo on samuti AGSil põhinev ja sõlmib kenasti uued ning vanad disainijooned.

Detective Gallo on heas mõttes traditsiooniline hiireklikiseiklus ja oma lustliku looga LucasArtsi seikluste kuldaja meenutaja. Sarkastiline ja küüniline detektiiv palgatakse rikkur-botaaniku poolt mõrvu uurima. Näib, et keegi on tema häärberis kolm haruldast flooraesindajat surnuks närtsitanud. Õige pea tekib aga kahtlus, et liikvel on lausa taimede sarimõrtsukas!

Film noiri stampe kasutav mäng on tegelikult muhe komöödia, mis toimub antropomorfiseeritud lindude multikalikus linnas. Sulelised on mõnusalt häälestatud ja taustamuusika sobib. Pildipool on kahemõõtmeline ja kunstiliselt pillerkaaritav. Vastupidiselt AGSi tavapärasele kasutusele on graafika sile ehk pikseldamata. Kasutajaliides on samuti parimaid tavasid jälgivalt mugav, aga mõned mõistatused nõuavad lahtisemat pead.

Detective Gallo on igati kvaliteetne ja teistest tänastest mäekõrguselt üle. Kui vägisi otsida vajakajäämisi, siis natuke liigselt on samade tubade taaskülastamist ja mõni koht võinuks juures olla.

TÄHTSUS MÄNGUMAASTIKUL:

Kuigi Shadows on the Vatican sari on juba 10 aastat limbos, on mitmed sarjaga seotud inimesed õnneks jätkanud eri katuste all hiireklikikate tegemist ning loonud näiteks The Hand of Glory, The Wardrobe ja ka Detective Gallo. Viimase taga seisavad Francesco ja Maurizio De Angelis Footprints Gamesina.

Vaevalt, et Detective Gallo 2018. aastal nišitootena ilmudes vennad rikkaks tegi, kuid positiivne vastukaja mängule on motiveerinud neid oma armastatud žanris edasi töötama. Praegu on neil küpsetamisel Kickstarteris hoogu saanud spioonikomöödia Pizza Spy, mille valmimisaeg veel ebakindel.