Super Mario Bros. sai 30 aastat vanaks. Meenutagem!

Sel hetkel, kui esimene Super Mario Bros. 30 aastat vanaks sai, oli meie veebilehel niivõrd palju rahvast MängudeÖÖ galeriisid uurimas, et artiklite kirjutamine oli raskendatud. Kuid niivõrd tähtsa ja ajaloolise videomängu ümmargune sünnipäev vajab mainimist!

https://www.youtube.com/watch?v=PsC0zIhWNww

Super Mario Bros. ilmus 13. septembril, aastal 1985. Mängu režissöör, produtsent ja üks peadisaner oli ei keegi muu, kui nüüdseks legendi staatuses olev Shigeru Miyamoto, ilma kelleta ei oleks ehk videomängud sellised nagu nad täna on. Super Mario Bros. on ikooniline, meeldejääv ning on üsna tõenäoline, et isegi iga teine mänguvõõras vanaema tunneb vuntsilise Itaalia torumehe ära! Meentasime meiegi nooruspõlve ning enda esimesi kokkupuuteid mänguga!

Andri Allas

Ma olin ilmselt vanuselt kuskil lasteaia viimases rühmas, aastal nii 1994, kui mu onu tõi Saksamaalt Nintendo Entertainment System mängukonsooli ning sellega koos ühe mängu, millest ma polnud antud hetkel midagi veel kuulnud: Super Mario Bros. Sellest mängust kujunes üks minu lapsepõlve peamiseid meelelahutusi, sõpradega jututeemasid ning ka pidude-sünnipäevade õhtujuhte. Super Mario Bros. tutvustas mulle videomängude maailma ning kujundas sealsed eelistused, millest ei ole siiani suutnud vabaneda!

Silver Vapper

Meie esimene kohtumine toimus mustvalgel ekraanil, aga ei oska öelda, mis masin see võis olla, igatahes oli see üsna ammu. Ega vahet pole, Mario oli nagu Mario ikka, nokats ja vuntsid ees. Kahjuks sellest ajast alates pole minu ja Mario suhted enam väga lähedased olnud. Pigem võiks öelda, et me oleme üsna lahku kasvanud. Eks need ole PC-le keskendumise kurvad tagajärjed. Samas on ta aga siiani olnud minu jaoks surematu ikoon ja vaieldamatu sümbol – vuntsidega onu, kes on suutnud koondada kõike, mida võib videomängude all mõista. Kui mänguvõõral inimesel paluda öelda midagi antud teema kohta, siis on vähemlt 50% tõenäosus, et esimese asjana hõikab ta välja just Mario nime. Seda kuulsust lihtsalt ei saa eirata!

Mati Puss

Mul ei ole Super Marioga palju mälestusi, sest ma ei saanud seda eriti mängida, kuna mul polnud endal vastavat kassetti ja pidin selle kelleltki laenama. Mäletan, et mängisime koos sõbraga, pilt oli mustvalge, kumbki ei jõudnud eriti kaugele ja peamine tegevus oli teise mängija surma ootamine, et tuleks jälle enda kord. Viimasel MängudeÖÖl jälgisin Super Mario Makeri võistlust ning imestasin, kuidas paljud noored mängule üldse pihta ei saa. Paljud neist polnud vist kunagi Super Mariot mänginud. Kuigi ma ise ei olnud ka omal ajal Super Marios osav, siis põhimehhaanika oli mulle selge ning selline baasteadmine, et elukate ega kaktuste vastu ei tohi minna ka ammu omandatud. MängudeÖÖ lõpus läksin retronurka ja mängisin NES-i peal klassikalist Mariot!

Sten Kohlmann

Hämmastav, kui sarnased võivad inimeste mälestused olla – ka minu Mario jooksis ringi mustvalgel ekraanil ning hüppas üle kõndivate seente ja kilpkonn-kalkunite! Probleem polnud muidugi selles, et värvilist televiisorit poleks kodus eksisteerinud, vaid et minu kollaseid kassette jooksutav Famiclone ajas telekanalid niivõrd sassi, et mulle otsiti välja vana telekas, vahele lükati veel mingi eraldi kaabliplokk ning nii möödusidki mitmed päevad minu nooruspõlves – omaette, põrandal maas istudes, mustvalges telekas printsessi päästa üritades. Aeg liigub ikka nii kiiresti…

Millised on Sinu mälestused? Jaga neid ka meiega!