Assassin’s Creed Syndicate – esmamuljed

Kätte on jõudnud sügis ning see tähendab mõistagi, et jälle on aeg oma salajased randmenoad tolmust puhtaks pühkida ja lihased parkuuri tarvis soojaks venitada. Saabunud on järjekordne Assassin’s Creed, et viia meid taaskord ajas tagasi, et saaksime ära nullida järjekordse templirüütlite plaani ja takistada neil saavutamast seda, mida iganes nad parasjagu saavutada soovivad. Tänavune ajaloopõhine mõrvasimulaator on nimeks saanud Assassin’s Creed Syndicate ning paiskab mängijad 19. sajandi Londonisse tööstusrevolutsiooni keerisesse. Eelmise aasta Unity oli Assassin’s Creedi seerias uus madalpunkt ning Ubisofti jaoks on Syndicate’i edu seega eriti oluline. Tänavuse mängu uuenduste hulka kuuluvad muuseas kaks peategelast, Jacob ja Evie Frye, liiklemine kaarikutel, ja köiepüstol, mis liikumist kiirendab. Ubisoft saatis mängu arvustuskoopia ka Level1 meeskonnale ning mina olen nüüdseks Syndicate’i PlayStation 4 versiooniga veetnud umbes poolteist tundi, mille jooksul olen läbinud mängu avamissioonid. Järgnevad mõtted sellest, mis mulle on meeldinud ja mis mitte. Tasub tähele panna, et muljed põhinevad väga lühikesel mänguperioodil ning võivad tulevikus muutuda.

Mis meeldib:

London

Ubisoft on alati suutnud luua Assassin’s Creedi mängudele kauneid ja detailidesse uppuvaid kaarte ning Syndicate ei ole erand. Tööstusrevolutsiooni mähkunud Londonisse ei ole keeruline ennast ära kaotada – laiu ja poriseid tänavaid ääristab tellistest majade rägastik, silmapiiril terendavad musta tossu välja paiskavad hiiglaslikud korstnad, seinu kaunistavad ajastutruud, temaatilised postrid ja kuulutused. Olen ka varem kirjutanud, et veenvalt taasloodud ajaloolised taustsüsteemid on üks peamisi põhjused, miks Assassin’s Creedi seeria mind senini tõmbab ning selles vallas Syndicate pettumust ei valmista.

Evie Frye

Unitysse mängitava naistegelase loomine kujunes eelmisel aastal Ubisoftile keerukaks, tänavu on aga sellega hakkama saadud, ja hästi. Senini on Evie näidanud ennast kui kavala, tarmuka, võimeka ja suhteliselt hästi kirjutatud tegelasena, kelle ekraaniaega olen alati nautinud. Syndicate’i kaks peategelast on tõepoolest erinevad persoonid ning Evie vastanudub oma vennale Jacobile märgatavalt.

Võitlusmehaanika

Syndicate’i võitlussüsteem on Assassin’s Creedi seeria varasemate osadega võrreldes märgatavalt brutaalsem. Jacob ja Evie liiguvad võideldes kiiresti, nende löögid on täpsed ja väledad ning tegelaste animatsioonid näivad viimistletud. Unity puhul oli võitlusmehaanika üks häirivamaid aspekte musketitega varustatud vaenlased, kes suutsid kaugelt ühe lasuga olematuks teha suurema osa Arno eludest. Syndicate’is on aga võimalik vaenlaste kuulide eest ära põigelda või kiire nupuvajutusega sind sihtiva vastase poole ise kuul teele saata. Seega vähemalt teatud valukohtadele võitlusmehhanismis on vastne Assassin’s Creed suutnud tähelepanu pöörata.

Syndicate ei ole katastroofiliselt katki

Teadupoolest kujunes Unity suurimaks komistuskiviks röögatu hulk tehnilisi probleeme, mis ei lasknud mängijatel seda nautida. Survet lasta välja tehniliselt töötav mäng tundis Ubisoft sel aastal tõenäoliselt väga tugevalt ning esialgsete muljete põhjal tundub, et sellega on toime tuldud. Ma saan loomulikult rääkida vaid isiklikust kogemusest ning võibolla on teiste mängijate kogemus olnud erinev. Mina ei ole seni aga kohanud ühtegi tehnilist ega graafilist probleemi ning senini on ka kaadrisagedus stabiilsena püsinud. Paremini töötab ka allapoole parkuurimise mehaanika, mis Unitys võis vahel kaasa tuua olukorra, kus Arno liikus mööda majaseinu alla kummaliselt kaarjate hüpetega või muul ebaloomulikul trajektooril. Syndicate’is on madalamale tasemele parkuurimine seni probleemideta töötanud ning ka animatsioonid on tundunud loogilised.

Mis ei meeldi:

Lugu

Erinevalt varasematest seeria mängudest on Syndicate’i narratiivselt mängulisem ja lapsikum. Tundub, et Evie ja eriti Jacob ei suhtu templirüütlitesse kuigi tõsiselt – esimestel tundidel on mängu toon olnud pigem lõbus ja õhuline, erinedes märkimisväärselt varasemate osade raskemast teemaasetusest. Tegu on mõistagi subjektiivse seisukohaga, kuid minu arust ei sobi taoline lähenemine hästi Syndicate’i sugusesse mängu ning kahandab loo potentsiaalset mõju mängijale – Assassin’s Creed ei võta ennast enam eriti tõsiselt, seega on keerukas ka mängijana Syndicate’i tõsiselt suhtuda.

Jacob Frye

Esmamulje põhjal tundub, et Jacob Frye on kõige tüütum asi, mis on Assassin’s Creedi seeriaga juhtunud pärast kolmanda mängu peategelast, Connorit. Tulihingelise ja rutaka noormehena on tema peamine roll narratiivis olla vastukaaluks oma õe Evie ratsionaalsusele, kuid enamasti on Jacob suutnud endast mulle jätta labaselt rumala mulje. Tegu on tegelasega, kelle ülesandeks on tõenäoliselt süstida Assassin’s Creedi huumorit, mida seeria tegelikult ei vaja. Tema rutakus ja mõtlematus tundub kohatuna mänguseerias, mille üks peamisi liikumapanevaid jõude on olnud oma tegevuse planeerimine.

Kaarikud

Kaarikud on Syndicate’i reklaamikampaanias mänginud olulist rolli ning Ubisoft pole väsinud meile meelde tuletamast, kuidas need sõiduvahendid Assassin’s Creedi alustaladeni muudavad ja parandavad. Londoni laiadel avenüüdel liigub tõepoolest suurel hulgal tõldasid, millesse saab igal hetkel sisse hüpata. Seda saavad teha ka vaenlased, keda on võimalik tagaajamise käigus rammida, saab ka hüpata ühelt kaarikult teisele ja nende katustel võidelda. Ainus kord, mil olen kaarikut kasutanud, leidis aset siis, kui mäng seda võimalust mulle tutuvustas, hiljem pole ma enam nende poole vaadanud. Tundub, et sõiduvahendi olemasolu ei anna Syndicate’ile juurde mitte midagi märkimisväärset ning tõenäoliselt istun ma edasipidi mängides kaarikusse vaid siis, kui mängu missioonid mind selleks sunnivad.

Tänapäev

Just nii, sõbrad ja mõrvarid, nagu iga varasemgi seeria mäng, sisaldab ka Syndicate tänapäeval aset leidvat süžeeliini, mis esialgsete muljete põhjal tundub täpselt nii pastakast imetud nagu võib arvata. Ma saan aru, et ühest küljest ei peaks kaasajas toimuvat lugu nägema ehk negatiivse aspektina, kuna Assassin’s Creedi loo iseärasustest tulenevalt on narratiivi kohatine põikamine tänapäeva vajalik. Teisalt, võimalus luua kaasajal toimuvast looniidist midagi huvitavat ja nauditavat lasti käest juba mitu-mitu mängu tagasi ning tundub, et Syndicate ei hakka samuti selle probleemiga pikalt tegelema.

Sellistelt mõtetelt tabasin end pärast umbes pooleteisetunnist kohtingut Assassin’s Creed Syndicate’iga. Taaskord soovin rõhutada, et olen mänguga kokku puutunud väga vähe ning seega ülal esitatud arvamused ei ole kivisse raiutud ning võivad potentsiaalselt muutuda. Sellest saate aga juba pikemalt aimu lähiajal ilmuvast Level1 Assassin’s Creed Syndicate’i arvustusest.